Kes kardab tapatöö jumalat

See lugu ilmus esmakordselt 26. märtsi Maalehes. Teatritasku avaldab loo esialgse variandi, mida hea toimetajakäsi ei ole silinud.

Margus Mikomägi

 

Kui ma märtsi alguses Märjamaal Jaak Alliku Kuressaare linnateatris tehtud lavastust „Tapatöö jumal“ vaatasin, ei oldud Ugala teatrit veel käratsemisega lammutama hakatud.

Selle loo pealkirja mõtlesin kah välja juba siis, kui teatrist tagasi sõitsin. Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud näidend mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki „Kes kardab Virginia Woolfi“ ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.

Lugu teatrist ja tapatöö jumalast jäi seisma mitmel põhjusel. Esiteks on mul viimasel ajal tunne, et ma ei tea, kellele kirjutada, kui kirjutan teatriloo, mille avaldab, noh näiteks Maaleht. Kas ma kirjutan neile, kes on selle lavastusega seotud? Kui nõnda, siis ehk oleks lugu teistsugune ja poleks lugu, vaid kiri osalistele. Kas nad seda saada tahavad üldse? On seda vaja lugeda kõigil? Kui kirjutan lugejaile vaid, siis peaksin ette kujutama publikut, kes võiks saada osa järgmistest etendustest? Siin tuleb kirjutamisel mängu mõte, et see seltskond omakorda ei pruugi ju üldse huvituda nendest asjadest, millest mina huvitun…

On väga, väga hirmutav, et üsna pea pärast Märjamaal nähtud teatrietendust mängiti päris elus maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus tunda.

Loe edasi Kes kardab tapatöö jumalat

Rapla noored on märk üle-eestilises kultuuriilmas

 

Kirjanik Andrus Kivirähk küsis nädal tagasi, kas ma tean, mis vägitegusid „Rapla maffia“ Tallinnas teeb. Õnneks teadsin. Teater NO99-s on tulekul uuslavastus NO82 „Pea vahetus“.

Näidendi „Pea vahetus“ kirjutas ja lavastab Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg. Etenduse muusika kirjutas helilooja Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool). Mängivad: Märt Avandi (Draamateater) ja Priit Võigemast (Linnateater). Teistes osades on kammerkoor Head Ööd, Vend. Kõik ülalmainitud ja suur hulk lauljaid ses kooris on pärit Raplast.

Loe edasi Rapla noored on märk üle-eestilises kultuuriilmas

Vaid teadmine, et inimkond lõpeb

 

 Jaan Tooming kirjutab Teatritasku palvel Uku Masingust

 

 

Raplamaa taustaga kunstnik Loit Jõekalda suurmehe 100 sünnipäeva märkiv postkaart.

 

Uku Masing kirjutas enda kohta, et see, mida ta teeb , on keskpärane. Nüüd austatakse teda juba avalikult geeniuse nimega. Kuid Masing polnud geenius inimlikus mõttes. Oh ei ! Ta oli SAADIK. Saadik Magellani Pilvest. Magellani pilvi on kaks – Suur ja Väike. Suur on meist 170.000 valgusaasta kaugusel. 1986. aastal, aasta pärast Masingu lahkumist plahvatas Magellani pilves supernoova. See oleks nagu olnud märguanne, et Masing on jõudnud koju. Kuid mõni aeg enne lahkumist ütles ta oma abikaasale Eha Masingule, et Jeesus kutsub teda. Ja nüüd on ta Jeesuse juures ning ootab Isa käsku, mil taas tulla koos Jeesusega siia maailma ning luua maa ja taevas uueks. Selles lootuses on meie rõõm ja lohutus. Aamen.

Loe edasi Vaid teadmine, et inimkond lõpeb

Kui teater saab numbriteks, on ta surnud

 

 

Lähipäevil peaks selguma, kellest saab Ugala teatri uus juht. Sellejärgi on võimalik aimata, mis saab ühest teatrist. Teadasaamise ootuses Teatritasku avaldab just Ugalas ennast leidnud Andres Noormetsa Teatrikülgedel 2006.aasta aprillis mõeldud tõsised teatrimõtted.

 

 

 

Teatrikülgede küsimusele miks teater, vastab Pärnu “Endla” teatri lavastaja Andres Noormets.

 

Ma küsin seda endalt sageli, aga olenevalt aastast, kohast ja kellaajast on vastused alati erinevad. Ja kui tuleb järgmine küsimise kord, siis eelmist vastust enam ei leia, seda poleks nagu olnudki ning alustada on vaja uuesti.

Teater on kohtumispaik. See on usutav variant. Aga kes või mis seal kohtuvad – see on väga lahtiste otstega lugu…

Lihtne oleks öelda, et teatris saavad kokku vaataja ja näitleja. Igatahes üks ülimalt tõepärane lause oleks sellega paigas ning siia võiks ju asi jäädagi. Näitleja näitab ja vaataja vaatab, lugu antakse ühelt teisele edasi. Ei mingit metafüüsikat ega soolapuhumist. Publik tahab uut lugu, läheb teatrisse sellele järele ja vähese tasu eest saabki kätte. Tuleb koju, paneb riiulisse teiste sarnaste kõrvale ja on oma kultuurilised vajadused rahuldanud.

Loe edasi Kui teater saab numbriteks, on ta surnud

Komöödia tragöödia

 

 Ma usun, et kirjutasin selle loo kusagil 5 aastat tagasi. siis oli kultuuriminister teine ja … Mingeid ajamärke sest loost mahavõttes ja lugedes võib ju ka nõnda mõelda, et halvemaks pole läinudki, vaimuseis.  Või siiski, ei seisa nigu. 

 

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Usun, et ka garderoobitädi ja piletööri jaoks on sõna optimeerimine võrdne sõnaga tragöödia. Mitte, et nad muud tööd ei leiaks ja nälga jääks, loodan, et mitte, nad on teatrisse tulnud selleks, et olla lähedal loomingule, nad armastavad teatrit, sellepärast. Ja vaat sellest me totrad tegelinskid aru saada ei taha.

Loe edasi Komöödia tragöödia

Ervin Õunapuu miraažide näitus Tallinnas

 

 

Näitus on avatud, ütleb Ervin Õunapuu avamisel tulnud sõpradele.

 

15.aprillil avas kunstnik Ervin Õunapuu Tallinnas Raekoja platsil asuvas Galeriis – M oma fotonäituse “Fikseeritud miraažid”.  Näitus on üleval kuni 29. aprillini.

Mulle tundub, et Ervini esteetika on igivana ja tema maailmanägemine olemise piire laiendav. Teatritasku avaldab allpool loo, mis kirjutatud sama näituse Pariisis väljasoleku puhuks. On lootust, et näitus pärast Pariisi jaTallinna Puises maandub.

Aga minge ja veenduge ise kas ja mis neil piltidel seostub väljendiga “meie igapäevane jää”.

 

Mitte ainult fikseeeritud miraažid

Loe edasi Ervin Õunapuu miraažide näitus Tallinnas