Priit Võigemast.
Õnnelikud juhused on õnnelikud juhused. Juhtus nii, et just samal päeval, kui olime Priit Võigemastiga leppinud kokku inervjuu kontserdi Sündinud Raplamaal tarvis, juhtuski…
On 5. november 2012, kell on pisut kolm läbi. Tallinna Linnateatris tuleb mu juurde Evelin Võigemast ja ütleb, et Priit tuleb küll, aga jääb veidi hiljaks. Ta teeb proovi, õhtul on ta lavastatud „Hamleti“ etendus. Lavastus on äsja esietendunud ja seega pole proovimises uudist, on loomulik.
Pisut hiljem Evelin seletab lähemalt, mistõttu mina ei saa veel pisut hiljem Priidult (tal on seljas Hamleti esimese vaatuse kostüüm ja käes tekstiraamat, lavastus kestab 3,5 tundi ja peategelane on laval pea kogu selle aja. MM) küsimata jätta:
Sul on täna esietendus?
Jah, mul on täna esietendus.
Kas sa hommikul teadsid seda?
Ei, ma ei teadnud.
Miks sul on täna esietendus?
Sellepärast, et Alo Kõrve, kes mängib Hamletit, on vigastanud oma selja. Käis arsti juures ja tehti talle süstid, aga selgus, et ei aita. Ja selle asemel, et etendus ära jätta, võtsime vastu siukse otsuse, et ma siis teen “püstoli”, nagu teatrikeeles seda nimetatakse.
Oled sa kunagi mõelnud sellele, et mängid Hamletit?
Olen ikka, olen ikka, jah, aga mitte nii ootamatult.
Lavastades…
… lavastades ma mängisin kõik rollid läbi. Kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud. See on tore näidend ja ma ei tahaks seal loobuda mitte ühestki rollist. Ma oleks valmis… ma oleks nõus seal mängima igaühte, kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud.
Oskad sa mõelda nii ka, et Raplas sündimine, kasvamine ja koolis käimine on kuidagi põhjuseks ja on mõjutanud seda, et sa täna Tallinnas Hamletit mängid?
Jah, kui me niivõrd veidralt laseme oma mõttel lennata. Olgem täpsed ‒ ma olen Alust, Alu ja Rapla vahe on kaks kilomeetrit. Kaks ja pool kilomeetrit, aga sisemine vahe on küll natukene suurem.
Kui mõelda „Hamleti“ peale… eks mul keskkoolist on väga vähe meeles. See on tõesti nagu mäluauk, aga ühte hetke ma mäletan küll: kui meil anti valida, kes tahab mingit raamatut lugeda ja selle kohta analüüsi kirjutada, siis juhuslikult sattus minu kätte „Hamlet“. Ja sellest ma siis ka kirjutasin. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen oma keskkooli kirjandite ja selle vähese mõttetegevuse peale, mis ma sellel ajal mõtlesin, enda süül muidugi, siis see (kirjutamine) oli üks väga oluline moment minu jaoks. Teadmata üldse või omamata mingisugust fantaasiat või kujutlust selle kohta, et ma võiksin tahta saada näitlejaks.
Noh ja siis muidugi Krista Olesk ja Kooliteater ja Uku (Uusberg).Paratamatult see kõik kuidagi märkamatult juhtis mind sellele rajale.
Kui palju sa täna oled Raplamaaga, lapsepõlvega, koduga seotud?
Väga vähe. Mul on järele jäänud väga vähe sõpru kodukohas. Aga need, kes on, need on sõbrad. Jah, ja nüüd mul on maakodu Raplamaal, Kivi-Vigalas.
Üllatav, miks sa just selle kandi valisid?
Eks me otsisime mujalt ka. Ema on mul Mulgimaalt, aga kui me sinna Kivi-Vigalasse sattusime, siis ma ei tea, mis asi see on. Kui nüüd romantiline olla, siis võib-olla seal oli niisugune ürgne kutse. Igal juhul ma tundsin ennast seal ära.
Kui sa peaksid oma tuttavatele selgitama, miks Raplamaa hea on, kuidas sa seda teeksid?
Ma olen mõelnud selle peale, aga ei oska öelda. Ma ei oska vastata. Kui ma enda (ohkab) lühikese eluloo peale mõtlen, siis seal on nii palju juhuslikku ja nii palju… ma ei tea siis, on see saatus või? Paljude inimestega, kes on mind ilmselt endalegi teadmata väga-väga tugevalt mõjutanud, olen ma kohtunud puhtalt juhuse tahtel. Need juhused on leidnud aset seal Raplas, koolis, lasteaias, muusikakoolis…, et ma ei tea, kas see kuskil mujal oleks juhtunud.
Jäin mõtlema, et miks sa arvad, et see juhus on?
Ma ütlesin, et saatus ka. Kas sellel nii väga saab vahet teha? Ma ei ole kindel, mis on saatus, mis juhus.
Sul peab õhtuks olema peas terve Hamleti tekst. On seal mõni tsitaat saatusest?
On, seal on nii palju tsitaate, et, ma ütleksin, seal on igas neljas reas rohkem mõtet kui mõnes kaasaegses näitemängus. Üks, mis kirjeldaks praegust olukorda päris täpselt: „Me trotsime endeid. Ka varblase kukkumine on ette määratud. Kui see nüüd ei juhtu, siis ükskord juhtub see ometi. Valmisolek on kõik.“