Von Krahli teatri juht, lavastaja Peeter Jalakas Telliskivi loomelinnakus peetud arutelu käivitamas.

Homme 22.veebruaril asutatatakse Eesti kultuurikoda. Mis valitseb, kas võimujanu või vaimuiha?

15. jaanuaril said Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kodanikualgatuse korras kokku 50 tuntud, kultuuri põhiväärtuseks pidavat loomeinimest, et arutada, milline on kultuuri seis Eesti vabariigis.

Küsimustele vastab üks arutaja, kokku kutsumise teatele alla kirjutanud lavastaja Peeter Jalakas.

Oma kutsungis Peeter kirjutate: on viimane aeg meil kodanikena riigile appi minna. Milline on me riigi kultuuriseis hetkel?

Majanduslikult on olnud hullemaid aegu. Palju hullemaid. Kultuuri tähtsuse ja tähenduse mõistmises – on olnud paremaid aegu. Palju paremaid.

Mitte miski ei eksisteeri kultuurist eraldi?

Kõik on otsapidi kultuur – kuidas sööme, tööd teeme, riiki valitseme ja kunsti loome. Pole juhuslik, et kõigi erakondade fantaasia otsa saab niipea, kui jõutakse valimisteesidega kultuurini. Otse loomulikult, sest seda valdkonda ei saa teesidega kirjeldada. Pigem on ta kokkuvõte kõikides teistes valdkondades plaanitust.

 

Mis on riigis ikkagi valesti, et nende lugupeetute hääl midagi ei maksa, pehmemalt öeldes – maksab vähe?

 

Poliitika on väga kokku kasvanud majanduse, täpsemalt äriga. Sealt tuleb raha tegevuseks ja argumendid selle tegevuse õigustamiseks. Ka parteide ülesehitus ja tegevusloogika sarnaneb tihti äriühingu omaga.

Probleemide lahendused kipuvad olema kantud “omade” huvidest, mitte riigi või rahvuse omadest. Kui on tegemist selget maailmavaadet ja ideoloogiat omava erakonnaga, on kõik hästi – vähemalt on valikute tegemise põhjused selgelt arusaadavad.

Tänaseid erakondi on tihti ideoloogilisel pinnal raske eristada. Sama toimub ka äris – mida suurem ja tugevam korporatsioon, seda segasem on, millega ta tegeleb. Väikesel ja kitsamalt spetsialiseerunud äril (ja parteil) aga on tihti ainuke shanss ellu jäämiseks olla suuremale nii-öelda alltöövõtjaks. Lisaks käib elu poliitikas valimistsüklite kaupa ja see sunnib tegelema ennekõike väga lühiajaliste probleemidega, mille lahendus mahub nelja aasta sisse.

On see hariduse puudujääk, et enamus eestlastest, kahjuks tuleb sinna hulka arvata ka me riigikogulased ja valitsus, kuuldes sõna “kultuur”, mõtlevad purki sittumisele ja otsuste tegemisel lähtuvad printsiibist “anname neile natuke raha, siis nad ei karju”? Mida saaks teha ja kuidas peaks sellele rumalusele piiri panema?

Ma ei usu, et enamus eestlasi arvab nii. Ka ei usu ma, et nii arvavad riigikogu ja valitsus. Nõnda ei arva tõenäoliselt ka need õnnetud, kes oma frustratsiooni anonüümseis kommentaarides välja elavad. Enamus neist ilmselt ei teagi, mis purgist üldse jutt käib ja kes või miks just sinna sittus.

Rumalusele ei saa piiri panna tarkus. See on ainult eelduseks. Rumalusele saab piiri panna hoolivus ja tolerants. See tuleb koolist ja kasvatusest.

Te juhtisite seda mõtlevat seltskonda nii, et peaaegu kordagi ei öeldud, et Eesti kultuuri peamine vaenlane on kultuuriminister ja kultuuriministeerium.

Öelda, et eesti kultuuri peamine vaenlane on kultuuriministeerium, on minu arvates kohatu. Loomulikult võiks seal palju asju olla korraldatud paremini – ennekõike see, mis puudutab suhtlust ja kaugemaid plaane, ehk nn. kultuuripoliitikat.

Ka ei saa ma öelda, et Laine Jänes kuuluks mu top-listi neist kultuuriministritest, kellega on tulnud paarikümne aasta jooksul kokku puutuda. Ent tulla kokku selleks, et arutada ühe inimese võimekust, oleks ressursi raiskamine, eks? Tsiteerides Dagens Nyheteri kolumnisti, saab väikeriigis inimene, kes korraga oskab nii lugeda kui kirjutada, ikka varem või hiljem ministriks. Nii et sellega pole tarvis ülearu tegeleda.

Tegelikult on mul väga hea meel, et sel kokkusaamisel sõnagi rahast ei räägitud. Seda on alati vähe ja see on ka kiireim viis omavahel tülli minekuks. Räägiti hoopis olulisematest asjadest – kuidas tuua meie üliratsionaalsesse igapäevaellu (ja ennekõike haridusse) tagasi arusaam, et on olemas asju, mida pole võimalik tabeli või listi kujul kokku võtta, et on olemas väärtused, mida saab edasi anda ainult kunsti abil.

Mul on tunne, et kui kultuur institutsioneerub, siis on see millegi suure ja loova tekkimise takistus?

Mitte vältimatult. Igale institutsioonile on iseloomulikud reeglid, kas teadlikult loodud või omaenda eduka tegevusega tekitatud. Mida suurem institutsioon, seda jäigemad need reeglid kipuvad olema. Mida jäigemad nad on, seda väiksem on tõenäosus, et seal tekiks midagi uut ja enneolematut. Probleem tekib siis, kui institutsioon on ainuke viis kultuuri või kitsamalt kunstiga tegelemiseks. Loomulikult on see mugav neile, kes seatud valdkonda haldama. ent mitte alati parim loojale.

Mis on erinevate kultuurivaldkondade esindajaid ühendav, nii-öelda kultuuriülene sõnum, mis loomelinnaku aruteludes kilbile jäi?

Vahend paistab olema saanud eesmärgiks. Kuidagi enesestmõistetavalt oleme leppinud mõttega, et majandus on ühiskonna kese ja majandusareng justkui ta ülim eesmärk.

Kunsti olemasolu õigustuseks räägime nüüd loomemajandusest, hariduse puhul haridusturust. Ent kogu meie riikluse mõtteks ja eesmärgiks peaks ju olema õnnelik inimene, kes võib-olla on ka rikas, ent kindlasti mitte rikas inimene, kes võib-olla on ka õnnelik. On selge, et majanduseta poleks kultuuri. Ent täpselt sama selge on, et kultuurita poleks majandust. Kultuur ja majandus on omavahel ühendatud anumad.

Mis eristaks plaanitavat Eesti kultuurikoda praegustest loomeliitutest ja muudest kultuuriinimeste ühendustest?

Kultuuril puudub valdkonnaülene organisatsioon, nagu on majanduses Kaubandus-tööstuskoda ja Teenusmajanduskoda.

Loomeliidud tegelevad kitsamalt erialaste probleemidega. Seetõttu on kogu kultuurivaldkond killustatud ja lihtsalt manipuleeritav. Lisaks ei tea ma, milline instants peaks täna tegelema kultuuripoliitika ja eesti kultuuri elujõulisuse ja tulevikuga laiemalt. Riigikogu ja kultuuriministeerium need ei ole ja ega ma tea, kas nad saaksidki. Pigem see natuke hirmutaks, kui kusagilt tänase ministeeriumi kabinetist väljuks järsku paber pealkirjaga “Eesti riikluse mõte ja kultuuri põhialused”.

Miks peaks uskuma, et kultuurikotta ühinenu kõnetab majanduslikust mõtlemisest läbi imbunud riigivalitsejaid?

Riigivalitsejate seas on väga erinevaid inimesi nagu kogu ühiskonnas. Neid pole põhjust ülearu süüdistada. Reeglid, mille järgi nad käituvad ja kuidas valituks saavad, oleme ju kehtestanud ise, neid pole miski maaväline jõud meile peale surunud. Ent ka nemad, vähemalt osad neist, loevad raamatuid, käivad kinos ja teatris. Mõni isegi näitustel ja kontserdil. Inimesed nagu me kõik.

See, et me ise vabatahtlikult kogu otsustusõiguse ühiskonna asjade üle oleme poliitikuile andnud, ei ole poliitikute, vaid me endi süü.

Kui kaugel on kultuurikoja asutamise asjad täna?

Tegeleme tehniliste nüanssidega – põhikirjatoorik ja võimalike eesmärkide sõnastamine. Asutamiskoosoleku plaanime pidada veebruaris. Sinna ootame juba suuremat hulka kultuuri- ja kunstivaldkonnaga seotuid.