Haruldane on anne olla lavale astudes kättesaamatus kõrguses ja sealt alla astudes kahe jalaga maa peal vägagi. Selline anne on Ülle Kaljustel.
Me üsna pika jutuajamise lõpupoolel ütleb Ülle, et on mänginud mõttega, kuidas olla üksi Naissaare talves. Et tal oli maal tädi Elli, kes polnud kunagi elus Tallinnas käinud. Ja ilus lapsepõlv. Mõtlen, et nii elus saabki naine olla vaid siis, kui ta hoolib maast. Tema arutleb aga, et kui näitlemise värk kord lõpeb, siis läheb ta maale päriselt elma nagunii.
Me jutt jõudis sinna ka, kuidas Üllele meeldib maal olgu või dressides poes käia. Mina rääkisin talle Ülle Ullast, kes ei andnud oma 80. sünnipäeval televisoonile intervjuud, sest arvas, et on liiga vana ja kole, ükski ümberveenmise katse ei aidanud. „Meie emade koduses kasvatuses oli see sees. Poodi minnes värviti suus punaseks,” rääkis Ülle Kaljuste. „Mina katsun, kuidas saab kergemini ‒ tahan sulanduda massi. Aga seda hoolitsust on väga kena vaadata. Inimesed ootavad ja tahavad sind näha ka tänaval kui näitlejat.”
„Ma saan Ülle Ullast väga hästi aru. Ta on imeline naine, DAAM suurte tähtedega,” jätkas Ülle. „Kunagi tegi ta mulle märkuse ja õpetas kummardama nii, et ei näita publikule kukalt, vaid vaatad otse silma. Teised naeravad vahel ‒ pidin nüüd kummardama nagu baleriin.
Arvan, et sain oma nime just tema järgi. Minu algkooliajal oli meil klassis viis Üllet ja keskkooliklassis ka viis. Meie vanemate jaoks oli Ülle Ulla tohutult ilusa naise võrdkuju.”

Sul saab kohe täis nelikümmend aastat teatris, lavadel olemist. Ma nägin teie lennu lavakooli sisseastumiseksamit.
Eks mul oli seal silme ees must. Mäletan seda sisseastumist ainult kohati. Teised mäletavad mind rohkem kui ma ise.

Mina olin siis 20aastane. Ja sina, tol ajal Ülle Side, jäid meelde sellega, et sulle öeldi ette sõna „prožektor”. Sa jäid keset lava seisma ja su silmad läksid põlema.
See oli aastal 1976. Ma arvan, me räägime küll ühest asjast. Aga tead, mis seal tegelikult oli? Merle Karusoo ütles hästi rangelt: „Te teete seda, mida kuulete. Üle küsida ei tohi.” Sõna, mis mulle öeldi, ei olnud tegelikult „prožektor”, vaid „homunculus”. Mille peale mina… ma ei saanud aru, mida see sõna tähendab. Ja seetõttu ma ei julgenud midagi teha.
Sellest etüüdist on mitu inimest rääkinud. Ma ei julgenud midagi teha ja ajasin ilmselt silmad suureks ning mõtlesin, mis nüüd juhtuma hakkab. Hiljem ma muidugi sain teada, mis „homunculus” on ja selles seletuses on sees eraldatus, puuris olek… Mu käitumine läks selle seisundiga kokku, aga täiesti kogemata.
Kui mind taheti hiljem „Reigi õpetaja” filmi nõiaks, kes ära põletatakse, öeldi seal proovivõttel ka, et tee seda pilku, mida tegid sisseastumiseksamil.

Mu jaoks on näitleja omaduste reas ka oskus korrata asju nii nagu teeksid neid esimest korda.
Tegelikult ei tohi minna lavale mõttega, et nüüd ma kordan. See ei tule välja. Sul on misanstseenid, tekst, partnerid ja ülesanne ‒ neist sa ei pääse, aga neis piirides on sul võimalik olla uus. Oled raamides, aga mõtled endale uue mõtte. Teiste jaoks ei muutu väliselt midagi, aga oma mõtte hoiad värske. Mängid peas iseendaga. Vaatad partneritele otsa ja… juhtub.
Ma muidugi ei ole sellises situatsioonis olnud, nagu maailmas on, et tehakse tükk ja mängitakse kuu aega jutti kaks korda päevas. Ma ei tea, kas see kisuks masinlikuks. Inimene ei ole masin. Aga kui näitlejana pead olema, siis, arvan, et oled ka.

Veel näitlejast mõeldes: ma tulen teatrisse oma tujuga, hetkeemotsiooniga ja näitleja tuleb etendusele samamoodi oma elust. Mina saan oma elus vaatajana praadida, aga näitleja peab ümber lülituma kohe, kui astub lavale.
Jah, see on sisse kasvanud, et lamp mitte ei lähe põlema kell seitse, vaid sa paned ta põlema. Ja juba hommikul annad endale signaali, et õhtul on see lambi põlema panemine. See on kummaline küll, mis situatsioonidest sa pead lavale minema, seal naerma või nutma… Eneseületamise asi. Etendus peab toimuma ja kõik, mis sind endast välja viib, on isiklik.
Mul on meeles, kuidas kord tulin etendusele ja olin enese peale vihane. Enne tehtud uue tüki proov oli minu jaoks untsu läinud, kõik otsad jäid lahti ja me ei jõudnud kokkuleppele milleski. Tänu sellele, et olin ennast nii üles kruttinud, mängisin seda teist etendust, mis ei olnud ka veel nii väga naha vahel, paremini kui kunagi enne. Sain sellega jalad maha.
Mul aastatega on see süvenenud, et kui olen puudutatud või vapustatud, siis pisarad purskuvad silmist. Siis ei tohi keegi mind puudutada ja lohutamine teeb asja hullemaks. Aga laval… kui mu ema suri, mängisin näidendis, kus tekst räägib ema surmast. Kui meie koer pulmas vigaseks pureti ja me ta magama pidime panema, läksin etendusele, kus minu rollis tuli suhelda lemmikkoeraga.

Kas see on kuidagi nii, et mängid oma valu vaikima? On siis kergem või kõik hoopis võimendub?
Nutt tuleb ikkagi, aga hiljem, ma ei pane seda etendusega kokku. Etendusse minek ja seal mängimine on teine maailm. Seal saad oma leinast välja, kas või korrakski.
See on ju haigusega samamoodi, seda on paljud tundnud. Mina olin kord Tartus „Hedda Gablerit” mängimas, mis on raske etendus. Mul oli üle 38 kraadi palavikku ja häält peaaegu ei olnud. Otsustasin, et mängin ikkagi. Siis läksin lavale ja ma ei olnudki enam haige ‒ hääl oli tagasi ja kõik sai tehtud. Kui lõpuks lavalt maha astusin, oli haigus jälle olemas.
Vahel tulevad sellised õnnetused kasuks. Kui mängisin etenduses „Mao tee kalju peal”, oli mul ribi kolmest kohast katki. Aga seal lapsed jooksevad, hüppavad mulle sülle, me keerutame… sahmerdamist väga palju. Ega ma ei julgenud lõpuni mõelda, kuidas ma selles seisus mängitud saan. Leppisime midagi kokku ja mängisin. Pärast etendust öeldi mulle, et olin olnud nii täpne ja nii kontsertreeritud. Kõik üleliigne pudenes ära.

No noorelt oled hulljulge, siis tulevad kogemused ja oskad ennast ehk säästa?
Hulljulge, julge… Öeldakse nii ka, et mis sul viga, pole midagi karta, sest oled vana kala. Aga mitte midagi ei lähe lihtsamaks. Ikka on vahel see tunne, et siit ei tule enam mitte midagi. Vastutustunne ka kasvab.

Oled sa endas kahtleja?
Oi, metsik, lihtsalt metsik! Kahtlen jah, aga olen selline ka, et kui näen kedagi, kes samamoodi koogab mu kõrval, siis hakkan talle asju selgeks tegema, et kuidas nii ei ole, ei saa, ei pea, ei tohi… Järgmine hetk oled ise ämbris ja mõtled, kus see su tarkus nüüd siis on, hakka iseennast ka aitama.
Ükskord me Kaie Mihkelsoniga ‒ mingi komöödia oli, mida mängisime ‒ olime mõlemad hädas. Hädaldasime koos. Grimmitoas, kus ennast üles lõime, ütlesin lõpuks: Kaie, me oleme ilusad, andekad, vaata peeglisse, et kõik tuleb välja. Sellest saigi mäng ja me tundsimegi ennast iga korraga aina paremini.

Kas vananeda on raske?
Ses mõttes on kerge hoopis, et see tuleb kergelt, aastate lisandumist ise ei juhi. Aga ega ma siin ei hakka keerutama küll, et vananeda on nii tore, kogemused ja muud värgid…

…saad osi valida?
Saad valida… kui repertuaariteatris oled… Ma ei tea, ma olen kohusetundlik. Mul on olnud kõhklusi, et roll ei kõneta ja et ma vist ei tahaks seda tükki teha, aga mul ei ole jätkunud südant minna ja öelda, et ma ei tee.

Ma vahel ei tee mingeid asju, öeldes ja mõeldes, et keegi teine teeb seda minust paremini.
Jajah, see on hea põhjendus, peaksin selle su käest varastama.

Võta kingiks. Ma olen sellest ka lähtunud ‒ ja arvanud, et minu eas võib endale seda lubada, et teed seda, mis endale ka midagi juurde annab…
Mõne asjaga, näidendiga on ikka nii ka, et loed ja ei oska end kuhugi paigutada. Mina olen ise kehv väljamõtleja. Jah, on mõned näidendid, mida lugedes pilt hakkab jooksma, aga on asjad, kus ma ei saa üldse pihta. Alles siis, kui lavastaja on ka lugenud ja hakkab enda mõtteid rääkima, hakkab ka minu mõte vaikselt liikuma. Ja sealt võib siis tulla midagi, isegi mõni oma mõte. Siis on huvitav.

Kui sa teisi vaatad teatris, kas oled siis lõpuni vaataja?
Ma ei ole äramineja. Nüüd, kui käisin Londonis, seal läksin küll ka poole etenduse pealt minema. Mõtlesin siis, et need äraminekud on küll vanusest ja kogemustest. Saad mingi asja selgeks, näed asju läbi. Vaatad ja mõtled, ahah, see läheb nüüd sedapidi. Ja lähebki. Olen vahel vaadanud ühe näitleja pärast üsna kehva etenduse lõpuni. Ma ei pea kõike alla neelama muidugi enam.
Ma ikka käin teisi vaatamas, aga pisteliselt. Mul on endal palju etendusi. Teisi vaatama minnes valin, uurin tausta.

Kas annad äraminemise õiguse ka oma publikule? Näitlejal võib lahkujat vaadates väga kehv olla.
On, ikka on. Minu õnneks on see, et ma ei oska publikut vaadata. Ma ei vaata. Tajun hästi, kas on hea või halb publik, seda küll. Mõned lavastused ongi sellised, kus osa publikust võib lahkuda. Siis ma võtan selle endale teadmiseks. Mul ei ole mingeid erilisi vahendeid, et lahkujat tagasi tirida.
Ma olen mänginud ka sellistes tükkides, kus etenduse lõpus üksmeelset pikka aplausi kuulates mõtlen, et nad plaksutavad sellepärast, et tükk ära lõppes. Ja ometi ei saa terve trupp suurt aru, mis asja me mängime. (Ülle naerab nii nakatavalt, et juba selle eest võiks üksmeelselt kaua plaksutada).

Publik tunneb mu arvates mängu mõnu ära, niisama nagu selle kui keegi teeb vastumeelselt. Isegi, kui seda välja ei näita.
Vastumeelselt teha on mage. On väga mage jah. Mitte ainult mage, vaid ka lubamatu. Ja muidugi publik saab aru.

Tead, kuidas ma tahan vahel näha teatris midagi, mis ei ole esietendus ega eksperiment, vaid on tavaline, hea psühholoogiline reaetendus. Siis ma tunnen teatri suurust. See on suur mõnu, kui saab seda näha?
Eks me noorena ka tahtsime teha ainult uut, nii et oioioi. Mäletan, kui teatrisse tulin, kui rahulolematu ma olin ja kuidas kõike vanaks pidasin. Mäletan, kuidas noorena kohe hakkasin otsima endast väljaspoolt. Tahtsin midagi muud. Ei otsinud ennast. Aga otsima peab enda seest.
Ma ju läksin pärast kooli Vanalinnastuudiosse. Baskin kutsus ja suunatigi.

See oli uus teater siis, komöödiateater.
Kooliajast oli komöödiasse suhtumine… ega me seal sesse hästi ei suhtunud. Olime suured tõsise teatri tegijad. Täna olen täiesti kindel, et Eino Baskini juurde sattumine oli minu jaoks önn. Mis siis, et see tuli mulle nagu välk selgest taevast. Eks ükskõik, kuhu oleksin sattunud, oleks ees olnud ikka omad võimalused, aga ma tahan rõhutada, et komöödiasoon, see komöödia tunnetus tuleb kõikidele näitlejatele kasuks. Kui oled sellelaadset õpetust saanud, aitab see väga ka traagilistes, dramaatilistes rollides. Mind on Eino Baskini kool väga aidanud.
Kooli ajal tehti tänast kultusfilmi „Siin me oleme”. Sulev Nõmmik sõitis mulle koju ja pakkus osa. Ma isegi ei mõelnud ja ütlesin „ei”. Ega ma siis ei oleks seda julgenud Merle Karusoo käest küsima ka minna, et lähen komöödiasse. Minu enda suhtumine ei olnud ka just pooldav.

Keda sa oleksid siis mänginud?
See punapea. See, kellel lõpuks oli siribiripinn Väino Puuraga.

Eino Baskin sind siis koolitas?
Hästi populaarne komöödia oli ”Kes aevastas”. Mäletan, kuidas hakkasin seal perutama. Mulle tundus asi ikka liiga labane. Ja siis keegi mulle seda rääkis ja kritiseeris ka. Olime jõudnud mu meelest kontrolletenduseni ja mina siis otsustasin, et teen palju peenemalt ja kihvtimalt. Tegingi. Ja sain sellise koslepi… Et lollide loll, et pole võimalik teha kaks kuud proove ja siis läbiv roll enne esietendust pea peale pöörata selle järgi, kuidas kodus mõtlesin. Baskin sõimas mu vastu seina, ütles, et kui veel kuulan kunagi kedagi teist peale lavastaja, siis lendan teatrist paugupealt. „Uks on lahti ja kao!” Selline nooruse värk.

Kas sulle läheb korda, mis maailmas sünnib?
Muidugi, see puudutab. Ma ei ole ühiskondlikult aktiivne, ei hakka näiteks pagulaste vastu sõna võtma. Aga kõik need koledad asjad, mis juhtuvad… Need tekitavad paralleelmõtet, kuidas oma hoidma peaksime, seda oma ainukest turvapaika.
Teater on sellepärast tore, et siin tegeled inimesega ja tema eluga. See on elus asi, mitte arvutist pakutav uudistevoog, mis nii õudselt killustab. Teater on seotud mäluga, inimese psüühikaga, mälu hoidmisega. Virtuaalsus, tehnika areng, see, et kõik peab suurenema, kasvama… Ma tunnen, kuidas see killustab. Võib-olla sellepärast, et ma ei suuda sellega sammu pidada, aga sügaval sisimas ma ka ei taha seda teha.
Aga teatrimajas me räägime omavahel ja inimestega silmast silma. Tegeleme inimeseks olemise teemadega, vaatleme ta põhiloomust. Ma arvan, et kõik inimesed tunnevad sellest puudust, et üha vähem ollakse üksteise jaoks olemas päriselt. Haiget teeb me kaasa- ja järelejooksmise võistlus ‒ see ei ole meie väikese Eesti jaoks loomulik. See kiirus ja pidev hüppamine.

Kuidas kapitalism teatrielu mõjutab?
Teatrimaja pannakse tund aega pärast etendust kinni. Vutt-vutt-vutt ja kihmat-kohmat, oma riided selga ja koju. Uksest välja. Vanasti me istusime ja rääkisime pärast etendust. Ka sellest, mis laval sündis. Nooremad ja vanad koos. Rääkisime sellest ka, mis siin majas on juhtunud, kes siin on olnud. Kui Maria Klenskaja, meie maja elav mälu, hakkab rääkima inimestest, on see harukordne kuulamine.
Aga nüüd ei saa enam inimestega kokku. Sellest on kahju ja mina tunnen sellest puudust. Vanasti need rääkimised ja koos istumised juhtusid, neid ei plaanitud ette, et nii, nüüd pärast etendust läheme ja istume sinna kõrtsi ja siis räägime. See ei oleks enam see.

On sul ka väga kiire?
Kuu peale! Sa pead endale aega võtma. Ma parema meelega mõnusalt kellegagi jutustaks selle asemel, et teha ära kümme kasulikku asja. Julgus enesele aega võtta on tähtis. See teeb õnnelikuks ja rõõmsaks.
Ma arvan, et mind on minu osad õpetanud. Tänu sellele olen nii palju elumustreid läbi mõelnud ja endast läbi lasknud. Mul käib kõik läbi iskliku prisma, ma pole väga tehniline näitleja. Imetlen neid, kes oskavad teha tehniliselt, aga ise ei oska. Ma pean tunnetust tähtsaks nii laval kui elus.
Ma ei tea, miks, aga mul on sellised asjad elus, et kui teen mingeid tegevusi, siis tuleb mõni inimene meelde ja ma hakkan temaga rääkima. Näiteks, et lähen metsa mustikale ja seal tuleb meelde Anu Lamp, kuigi me pole koos mustikal käinud. Ma mõttes räägin palju ka tädi Elliga.

***
Ei saa siia jätta kirja panemata Ülle armsa tädi Elli sõnu puhkudel, kui Ülle maalt linna läks: „Latseke, tule aga jälle!”. (Ülle naerab sellest rääkides nagu aadlipreili, laginal ja pikalt.)

Pildistas Sven Arbet, avaldas Maaleht.

Mulle meeldib avantüüridesse lennata

Ivo Uukkivi 50. sünnipäeval kohtasin Ülle Kaljustet rollis, mis on minu jaoks tema olemuse kvintessents. Ta tuli mulle koridoris vastu presidendi vastuvõtu ballikleidis, orden rinnas. (Millegipärast tahan kirjutada, et ta oli leekivpunase peaga, kuigi polnud.) Tuli vastu, astus keskendunult sünnipäevapeo pisikesele lavale ja laulis kogu hingest punklaulu, mis noore Uukkivi kaubamärgiks, „Tallinna põleb”. Selles uhkes kostüümis ja ettekandes oli koos see, mida ütles juba William Shakespeare „Näitleja on ajastu lühikroonika.”. See laul, see daam, see aeg!
Ülle ise ütleb nüüd, et see esinemine koos lavapoiste bändiga meeldis talle. „Ma ei teadnud, kas tulen toime. Proovisin. Mulle meeldib sellistesse avantüüridesse lennata. Presidendi auraha unustasin ähmiga koju. Leidsime teatrist rekvisiidiordeni.”
Kaks-kolm minutit tegelikult koledat laulu ja selles on kogu olemise valu ja võlu.

Juhuseid ei ole

Kord aastaid tagasi leidis Ivo Uukkivi tapeeti pannes ajalehe, kus peategelaskes ta ise, noor punkar Munk. Pildil oli ta kõrval keegi tüdruk. Uuris lähemalt ja leidis, et see juhuslik pildile jäänu oli Ülle Kaljuste. Nad ei sellel pildil veel juhuslikultki tuttavad.
Nüüd, Ivo Uukkivi juubelil palus Vaiko Eplik, kes oma bändiga peol mängis, laulu „Tallinn põleb” laulma Ivo Uukkivi enda ja Ivo kutsus endaga kaasa ka Ülle, kes korra seda laulu just laulnud oli.
„Hüppasin rohkem lava ees ja lõpus läksin ning karjusin refrääni kaasa,” jutustab Ülle. „Lugu lõppes ja Vaiko Eplik teatas: nüüd on meie bändi poolt sulle, Ivo, ka kingitus.” Ta võttis välja raamitud pildi, sellesama, mis kunagi ajalehes ilmus. Vaatasime Ivoga teineteisele otsa ja mõtlesime ühtemoodi: Mis toimub? Selgub, et Vaiko Eplik päästis just selle foto kinomaja prügihunnikust äraviskamisest, kui ta seal oma kohviku pidamisega alustas.”
Vaiko päästis pildi seoses Ivo Uukkiviga ‒ Ülle isikus polnud ta väga kindel.

Lumekuninganna Bachi katedraalis

NO teatri lavastuses „Muuseas ma armastan sind” on stseen, kus Vaiko Eplik räägib loomingust. Kõneleb, kuidas tema jaoks on olemas helilooja Johan Sebastian Bachi tuba, õigemini katedraal.
„Bach ehitas selle katedraali. Tema oma prelüüdide ja fuugadega kirjutas esimesena hästi läbi kõik helistikud. Sealt edasi ei olegi enam kuskile minna.” Vaiko arvab, et jah, sesse katedraali saab lisada ilusaid laemaalinguid. Sinna ruumi võib minna igaüks, kes tahab.
„Mulle tundub, et mul on seal oma asi ajada!” tunnistab Vaiko Eplik NO etendusel. Ta räägib oma teooriast ja jõuab siis täiesti ootamatult Ülle Kaljusteni. Kõigepealt ta räägib, et pahatihti on meil impulsid, millega tihtipeale ei oska midagi peale hakata. „Siis võtad need kaasa nagu küttepuud ja teed Bachi tuppa lõkke. /—/ Mul on paljud lood pooleli. See impulss… Kunagi lapsena nägin telelavastust, kus Ülle Kaljuste mängis Lumekuningannat. Ta oli seal nii ilus ja nii kuri. Ta röövis just minusuguseid poisse. See kuidagi jättis minusse jälje. Ma ei saanudki toona aru, mis tunne see oli, aga hiljem olen mõelnud, et see oli võib-olla kõige varasem erootiline kogemus, mida ma mäletan. Sellest peale on Lumekuninganna mind saatnud. Olen ikka ja jälle mingi aja tagant üritanud nii-öelda „Lumekuniganna” lugu kirjutada, aga siiamaani pole ühegagi rahule jäänud.”
Ülle Kaljuste: „Ma käisin ühel selle lavastuse etendusel, kõik tuttavad vaatasid mind ja itsitasid. Vaiko ei teadnud, et olen

Uus osa kursusekaaslase Madis Kalmeti lavastuse

Oleg Mihailovi “Vannutatud neitsid ” on valustraagiline , kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Nàidendi tegevus toimub meie pàevil Tirana – Albaania pealinna- ààrelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm , halastamatu ning reaalne Tirana , kus ûks perekond vôitleb oma argipàevas ônne ja parema tuleviku nimel.Tragikoomiliselt isegi groteskselt pôrkuvad tànapàeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Nàidendi teemad on ûllatavalt aktuaalsed , maailmas , kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vàgivaldne fanaatilis – religioosne islamistlik radikalism.

Tõlkija Tiit Alte
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskujundaja Priidu Adlas
Näitlejad Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi, Inga Salurand (Eesti Draamateater).

Maailmaesietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.