Tallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Toomas Lõhmuste ütleb, et koolmeistri amet on selline, mida saad pidada seni, kuni jaksad ja suudad välja tingida teatava vabaduse.

Teatripedagoog läheb tunnis süvitsi inimese sisemaailma. „Ühelt poolt on see, et õpilased lubavad, ja teiselt poolt siis ka õpetaja enda avatus. Peab toimuma teatav ühtesulamine, see võlu ja valu, muidu ei teki ühist loomingut. See ei ole õpetamine nii, et aastaarv see või valem teine…”

Toomas, sa oled 32. keskkooli vilistlane?

Ma lõpetasin kolmanda lennu. Parnassiemandad on 52. lend. Pool sajandit…

Millal sa selles oma koolis õpetama hakkasid?

Toomas Lõhmuste; ” Tee sa Hamletit või omletti – pann peab ikka kuum olema!”

Üheksa aastat tagasi. Sellest ajast, kui Margus Allikmaa mind raadiost ära heidutas. Siis nad noppisid mind üles. Seal oli vahetult enne mind õpetajaks Tõnis Niinemets, aga tema läks oma teed ja oli vaja uut õpetajat.

Kas see üheksa aastat tähendab seda, et oled praeguse lennuga, kus on 10 tüdrukut ja üks poiss, kõik need aastad tööd teinud?

Ei, teatriklass algab 10. klassist, siis nad tulevad. See on valikaine, kestab kolm aastat. Nii et nendega kolm aastat ja mitte ainult mina. Me oleme kahekesi erialaõpetajad, teine õpetaja on Eva Kalbus. Me vahetame ja ei lama õpilasi ära ühe õpetajaga kolm aastat jutti.

Ja sinna siis võtsitegi enamuses tüdrukuid?

Sellest lennust poisid minu meelest pudenesid ära. See oli selline õnnetu aasta, et polnud kedagi võtta. Ainuüksi sellepärast, et keegi pükse kannab, pole ju põhjust teatriklassi võtta. Meil on sisseastumiskatsed, kus nad kõigepealt teevad sellise üldtesti. Midagi pole teha, aga selles eas jäävad poisid plikadele alla. Poisse on, aga nad saavad hiljem küpseks. Üheksanda klassi poiss ei pea veel teadma maailma asju. Selleks, et sul silmas mõte oleks, ei ole vaja olla oivik. Mõttemaaastik tekib ka ilma selleta, et sa oskad valemeid. Ses mõttes poiste rida on hõredam. Ja sellest on natuke kahju.

„Parnassiemandaid” vaadates mõtlesin: kõik kümme tüdrukut mängisid nii, nagu nad oleksid juba näitlejad me teatrites. Nii head olid nad ja muidugi ma mõtlesin, mis neist saab. Nad kõik ei mahu teatrikoolidesse.

Sellest oli meil ka põgusalt eksamikomisjonis juttu. Jah muidugi on nad teatriusku, mõnigi läheb lavakooli proovima. Ja proovida võib. See kolm aastat tööd ja nägemine, mida teater ja näitleja elu endast kujutab, süvendas, ma arvan, neis ka arusaamist, kui ränk see töö on. Et see pole vaid lust. Ei ole lillepidu, et saame rõõmsalt kokku, vaid seal on ka pisarad ja pingutus. On juhtumeid, kui ei tule välja, on peaga vastu seina jooksmist.

Kas ei juhtu nii, et kui proovivad ja ei pääse, siis on nende elu rikutud?

Ei usu. Ma arvan, et nad on oma õpingute jooksul piisavalt vaktsineeritud selles suhtes. Nad on lisaks teatrile sedavõrd avatud ja meeletu läbilöögijõuga mis tahes alal. Psühholoogia, ajalugu, pedagoogika… nende seljakotis, mille nad koolist kaasa võtavad, on suur arsenal: olla improvisatsioonialdis, kohandumisjõuline, intelligentne. See arsenal on neil tugev. Nad ei ole kinni kiilutud. Kes valib muusiku, kes tantsija, kes teatrikunstniku, kes teadlase eriala ja igal pool tuleb meie teatriõppes omandatu kasuks.

Kui suur vaev see on, et neid nõnda mängima saada, või vaatad ja võtad diplomietenduseks kõik nende endi pealt?

Muidugi näeme vaeva. See nullpunkt, kust alustame, ja see, kuhu me välja jõuame, on mõõdetamatu maa. Aga möönan, kui jagan neile ülesandeid, ei ole mul ju mõtet anda Ella Ilbaku osa kellelegi teisele, kui tütarlapsele, kes on käinud balletikoolis. Tal on tantsija loomus olemas ja ta liigub imeliselt. Kui mul on tüdruk, kes on oma näojoontelt täiesti Debora Vaarandi ise, siis loomulikult panen ma ta sesse ossa, las rakendab oma eeliseid… Mingid sellised äratundmised, et kui tüdrukul on mingi käsitletava kirjaniku sisemine joon olemas, siis ma muidugi suunan ta sinna, et proovi. Aga nad on kõik pidanud üle iseenda astuma selles prooviprotsessis.

Näiteks tütarlaps, kes mängis Elo Tuglast. Kui ta alustas, siis ta ei teadnud, mis on iroonia ja sarkasm või millega seda süüakse. Nüüd ma isegi pidin talle ütlema, et ära võta seda elus nii omaks, et sa ei lähekski Eloks kätte.

Kui näitleja tunneb, et võit on karmanis – see on professionaalses teatris ka nii –, siis ta hakkab esitlema oma võitu. Vaistlikult pakutakse ka järgmisele lavastajale ette kõiki oma võite, kuni siis leitakse ühiselt tee, kuhu suunda minna.

Kust selline geniaalne idee, et kui on kümme tüdrukut, siis panna nad mängima kümmet kannatavat kirjanikku?

(Naerab)Kaks kuud oli meil illusioon, et leiame näitemängu. Lugesime näidendeid, küll inglis-, küll eestikeelseid, aga maailma dramaturgia paraku on selline, et on rohkem meestele kui naistele kirjutatud. On ikka seitse venda ja kolm õde ja „Kolmes ões” ka on meeste ülekaal. Ei leidnudki õiget.

Siis… ma loen neile ka Eesti teatri ajalugu. Ja selle aine arvestuses ei taha ma neilt kuiva ettekannet, mis kubiseb aastaarvudest, see ei huvita mind ega neidki. Ma tahan, et nad leiaksid mingi emotsionaalse sideme selle inimesega, keda nad on valinud ja uurinud. Ja siis korraga see klass pakkus mulle, et nad ei tee eraldi ettekandeid, aga kutsusid meid nn pühale õhtusöömaajale! Tõesti, laud oli kaetud, viinamarjamahla kallati pokaalidesse ja siis sinna lauda kogunesid näiteks Ants Lauter ja Ruut Tarmo ja Salme Reek sädistas seal nurgas. Viiendal minutil olid Ants Eskola ja Kaarel Karm valmis üksteisel nina kukla taha keerama… tekkis dramaturgiline konflikt. Nad olid lavastanud kogu loo oma rolliperspektiivist, kuidas nad istuksid ühise laua taga. Eesti teatri erinevate aegade korüfeed. Ja see oli nüüd mulle omamoodi päästeventiil, idee sealt teatriajaloo arvestuselt.

Mis sa siis tegid?

Andsin neist igaühele konkreetse ülesande uurida üht naiskirjanikku. Igaüks luges oma rolli perspektiivis võimalikult palju materjali. Ja siis mina lisasin sinna näidendisse neid asju, mida mina tean, ja nii ta me koostöös sündis.

Andekad tüdrukud!

Ma ei häbene seda öelda, nad on tõesti andekad. Muidugi igaüks ise suunda. Nende varasemad tööd ja ka see lõputöö on neid ühendanud nii, et tegu oleks nagu ühe pere lastega.

Kaitsmiseks eksamikomisjoni ees kirjutasid nad lisaks veel kaks esseed. Esimene määratles oma osa lõpulavastuses : mida ma mängisin, millega veel tegelesin, selline analüüs. Ja teine essee oli kolmeaastasest teatriprotsessist enda erialapäeviku põhjal, mida nad on pidanud. Sisuliselt pidid nad kirjutama seda, mis nendega on kolme aasta jooksul toimunud. Ja siis nad komisjoni ees sellest kõigest ka räägivad. See on kool, see ei ole näitering.

Veel ühte asja mõtlesin pärast nähtud etendust: kuidas te neid hindate? Selles trupis ei olnud nõrka lüli, mina paneksin kõigile kõrgeima hinde.

Nii juhtuski, kõik said väga hea hinde. Mu armas õpilane Anu Välba käis vaatamas ja ütles samuti, et see oli uskumatu, et ei ole võimalik, et kõik on ühteviisi head, oli isegi ootuspelguses, millal keegi hakkab nn „kooliteatrit“ tegema. Aga seda ei juhtunud. Anu küll ei ole 32. Keskkooli vilistlane, tema on lõpetanud Tallinna Ülikooli telerežii.

Mul on kahju, et seda lavastust nägi nii vähe inimesi.

Mul ka on siiralt kahju. Aga olen rõõmus, et me saime mängida kaheksa etendust. Iga etendus natukene jälle nihutas seda latti ülespoole. See on ühendav kogemus. Et pole vaid üks etendus, mida vaatab ainult komisjon. See tihe etendustegraafik andis neile teadmise, mida tähendab fikseerimisoskus, mida tähendab see, et ma lähen uuesti ja uuesti samasse ülesandesse. See on tähtis.

Ilmus Maalehes. Fotod erakogu.