2003.aastal kirjutasin Maalehte loo Eesti läbi aegade ehk ühe parima teatrikunstniku Tõnu Virvega, kes nüüd teeb filme. Teatri ja kinomehe jutt on tähelepanuväärne ka viis aastat hiljem. Kas  sisuliselt on üldse midagi muutunud?

1960. aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eesti kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhitakse (ametlikus keeles “tasandatakse”) sõjas purustatud Vanemuise teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol.

Pärnu Endla teatri varemetele – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik – hakatakse ehitama moodsat hotelli.

ERKI stiilipuhas maja Tallinnas “kaasajastatakse”. Kõik vana tahetakse unustada.

Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

“Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile,” väidab Tõnu Virve aastal 2003. Pildil on Ervin Õunapuu näituse “Miraazid” avamise seltskond. Vasakult Ain Jürisson, Andrus Kivirähk, Tõnu Virve ja küljega Roman Baskin.

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujunema hakkab nõukogude inimene. Nii ongi reaalne nõukogude võim jõudnud ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad, täisväärtuslikud Nõukogude kodanikud. Selle aja noorte minevikumälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga läbi lõigatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

Filmi- ja teatrimees Tõnu Virve, kas räägime asjadest, millest ei räägita? Millest ei räägita?

Eesti Vabariigis, ka selle filmikunstis, ei räägita eestlasest ja eestlaste riigist. On loodud küll propaganda- ja kultusfilm “Nimed marmortahvlil”. Jah, kuid seda on käima lükatud alates 1993. aastast. Kümme aastat on kulisside taga käinud äge võitlus.

Pole ju mingi saladus, et selle filmiprojekti tegelik peaprodutsent on olnud Mart Laar ja mõni aasta tagasi on KesKusis isegi sellise kaliibriga mees väitnud, et küll ma pidin “nendega” võitlema.

No mis siis teised võivad loota.

Ja esimese rahvusfilmi loojat Elmo Nüganeni on filmikriitikud püüdnud igati naeruvääristada ning mulle tundub, et noore Taska toetamise eest vallandati Eesti Filmi Sihtasutuse peadirektor Riina Sildos. Vabandust: Riina Sildos ei osutunud tagasi valituks.

See on vaid jäämäe tipp.

Keegi ei tea, kui palju “liiga patriootlikke” filmiprojekte on Eesti Filmi Sihtasutus tagasi lükanud või kui paljude puhul manipuleerinud, et takistada nende valmimist.

Filmi puhul, kus sooviti taastada seitseteist päeva Eesti Vabariigi loomise sündmustest, on eitava põhjuslausena must valgel kirjas, et selline film on “mitte millestki”.

Eesti Filmi Sihtasutuse loomisest peale pole minul küll õnnestunud näha ühtegi esitatud projekti ekspertiisi.

Viimasel ajal on “avaliku raha” liigutajad avaldanud siirast soovi vestelda telefonitsi. Nagu vanal EKP Keskkomitee võimu ajal.

Tahate öelda, et Eesti Filmi Sihtasutus jagab raha analüüsimata, emotsioonide ja isiklike suhete alusel? Mida peaks tegema, et nii ei oleks?

Eesti Filmi SA juhatus ei protokolli oma koosolekuid. Puuduvad projektide kaitsmise, hindamise ja ekspertiisi tegemise avalikustatud parameetrid, aruandluse vormid. Toetusotsuseid ei põhjendata. Ma ei tea, kas raha jagatakse emotsioonide või isiklike suhete alusel. Ma ei tea isegi seda, kas toetusi eraldatakse filmifirmadele või filmiprojektidele.

Arvan, et eelkõige peaks uuenenud Eesti Filmi SA nõukogu põhjalikult analüüsima juhatuse tegevust kolmel viimasel aastal. Selle ajaga on peaekspert laiali jaganud ligi 90 miljonit krooni maksumaksja raha.

Miks on vaikinud teatri- ja kinokunstnik, režissöör Tõnu Virve?

Ma ei ole vaikinud. Ma ei ole olnud lihtsalt nähtaval. Olen loonud projekte. Eesti riigist ja rahvast. Rahvusvahelise läbilöögi võimelisi mängufilmiprojekte.

Milliseid? Rääkige neist lähemalt?

Üks mu sõber on väitnud, et kui Eestis räägid välja, mida kavatsed, ei tee sa seda kunagi. Kõnelda võib sellest, mida oled teinud. Võin öelda vaid, et Eesti filmijõud (Virve erirõhutus – M. M.) on minu projekte aastaid kõvasti pommitanud, kuid ei ole suutnud siiani lõplikult hävitada.

Mis on saanud Freyja Filmist?

Freyja Filmis sai äsja valmis dokumentaalfilm, kus sümpaatne paar võitleb sünnituspalatis oma poja eest. Film valmis Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Filmi SA toetuseta.

Pole sellest filmist midagi kuulnud, veel vähem seda näinud. Rääkige, kes tegi ja miks.

Vara veel.

Mis on teie jaoks filmi juures tähtis vaatajana, mis tegijana?

Laiale publikule arusaadavalt, kuid põnevas filmikeeles jutustatud lugu. Intrigeerivad inimestevahelised suhted. Ideeselgus. Head näitlejad, kindlasti ka välismaa filmitähtede osalus. Orientatsioon maailmaturule. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline film.

Kes määrab Eestis, milliseid filme tehakse, rahastatakse?

Määrab Eesti Filmi SA peaekspert Jaak Lõhmus – lõpetamata kõrgharidusega filmikriitik. Saab vist 18 000 krooni kuus. Viimasel ajal on ta hakanud kandma musti prille.

Milliseid filme tehakse?

Mängufilme – kommertsi Eesti auditooriumile ja arusaamatuid niinimetatud autorifilme. Kindlasti ei osteta neid väljaspool Eestit, seega ka siit kaugemal ei vaadata. Dokumentaalfilm – koduvideod, kus pole positiivset mõtet, teravat probleemiasetust ega erilist kunstilist taset. Need on müügikõlbmatud.

Kui hankejuhataja Marje Jurtšenkoga hästi läbi saada, kes tegelikult on tore inimene, võib ta selliseid korra ETVs näidata.

Lõhmuse sõbrad teevad küll kõvasti ajakirjanduses ajupesu, et kujundada avalikkuse arvamust Eesti filmist, mis õitseb ja areneb.

Lõhmus on omandanud Nõukogude aja demagoogilise ajupesu mehaanika, nagu mõni ta kõrghariduseta jüngergi. Vist oma sõbralt, omaaegselt ideoloogia valvekoera elegantselt vanameistrilt.

Kellelt, kellelt?

Oo, näete, just see sogega mees, kes praegu akna tagant mööda sammub. Teda ma mõtlesingi. Siin Woodstockis (stiiliklubi Tallinnas, kus juttu räägime – M. M.) ta ei käi. Aga ta “valdab kinematograafilist ekvivalenti”.

Äkki Eestis ei peaks üldse filme tegema? Tehakse neid ju maailmas küll. Kui siiski peaks, siis miks?

Selliseid küll mitte. Praegused, mitmed Jaak Lõhmuse käima lükatud filmid kahjustavad minu arvates teadlikult Eesti riikluse mainet ja eestlase väärikust. Maksumaksja raha eest.

Tooge mõni näide.

Ma ei taha oma kolleege solvata. Olen päris veendunud, et osa filmiloojatest teeks hoopis teistsugust loomingut.

On räägitud hirmust ja et parem pool muna pihus kui kuldkana katusel. Üks mu kauaaegne operaatorist-lavastajast kolleeg põhjendas ühel avalikul projektikaitsmisel, et sööma peab ju ka millestki.

Noored on maininud neid pidevalt valdavat ebakindluse tunnet.

Kas Eesti filmis on järjepidevust?

On. Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile.

On see hea või halb?

Ma ei räägi maailmatasemel olevast Vene kinokoolist. Ma räägin kivistunud mõtteviisist. Identiteedita hulpivast antropohooriast (inimlevist – M. M.). Lootust annab noor haritud põlvkond.

Kas Eesti elus on järjepidevust?

Kindlasti. Eestlane on hõimurahvas ja Eesti on alati olnud maja tee ääres.

Seletage seda kaunist kujundit?

Nii on üks kroonikakirjutaja iseloomustanud Eestit. Enne kristlust on eestlaste kohta palju väljendusrikkaid kujundeid kirja pandud, mis on tänaseni mõjuvad. Kui natukenegi siiani kiivalt varjatud ajalukku piiluda, on kohe selge, et ei ole see eesti mees kunagi nii adra taga küürutaja pulst olnud. Nagu praegugi. Nii kui vabaduse õhku saab, lööb kohe vikerlaste loomus välja.

Kuldsed kuuekümnendad – on selline levinud väljend. On 60ndad kuldsed ka teie jaoks?

No kellele ei ole noorusajad kuldsed?! 60ndad olid minu kujunemisaastad. Kunstiõpetajad olid veel eestiaegsed originaalid – Alfred Kongo, Johannes Võerahansu, Leo Soonpää – ja eestiaegsete traditsioonidega uued noored tegijad.

Mis saab edasi, kui praegu on asjad kinos sellised, nagu on? Mis saab Eesti kinost euroliidus?

Me peame julgustama noori inimesi mõtlema, et Euroopa kino on cool – rahulik, vastupidi Ameerika kinole. Euroopa kino aitab meil mõista, kes me oleme ja kust tuleme. Sellise ülesande on endale võtnud Euroopa Komisjoni kultuurivolinik Viviane Reding.

“Olgem eestlased, saagem eurooplasteks!” oli 1920. aastate Eesti Vabariigi noorte lööklause. Arvan, et euroliidus võiks see saada ka Eesti uue kino lööklauseks.

***

Eesti film on tõusuteel (2003)

Mullu tuli linale viimase kümnendi suurima publikumenuga Eesti film “Nimed marmortahvlid”. See oli hiigelsuur läbimurre publikuhuvis, filmi vaatas üle 160 000 inimese ehk enam kui iga kümnes eestlane. Järgneb “Vanad ja kobedad”, mis on jõudnud 80 000 vaatajani.

Äsja ekraanile tulnud Sulev Keeduse kunstiliselt tihe “Somnambuul” on kahe nädalaga kogunud juba üle 6000 vaataja.

Kevadel tulevad välja paljutõotav noortefilm “Sigade revolutsioon” ja psühholoogiline põnevik “Täna öösel me ei maga”.

Eesti filmid käisid mullu 25 riigi filmifestivalidel ja neid müüdi õige mitmele maale, dokumentaal- ja animafilme nägi üksnes tänavu II veerandaastal üle miljoni Eesti televaataja.

Eelneva taustal ajab Tõnu Virve kas teadlikult kiusu või pole asjaga kursis. Eesti Filmi Sihtasutus (EFS) jagab filmitoetusi oma põhikirja ja põhimääruse alusel, seega selgelt sätestatud avaliku korra järgi.

Virve ise pole enam EFSilt ega Kultuurkapitalilt raha saanud, sest viimastest talle antud toetustest läks märgatav osa kardetavalt lihtsalt kõrvale. Siit tuleks otsida ka tema kriitika põhjust.

Eesti film on selgelt tõusuteel ja seda tänu uutele tegijatele, ideedele ja suhtumisele. Just see, mitte protseduuriline jagelemine, on kogu Eesti filmi praeguse hetke positiivne iva.

Mart Adamsoo