Mitmed mu palju teatris käivad õpetatud sõbrad ütlevad, et aasta oli kehv, sest tehti palju sellist, mida tegelikul vaadata ei tasu. Mina valisin hoolikalt, ei pidanud pettuma. Mis jäi lõppevast teatriaastast eredaimalt meelde?

Estookini ilmumine teatrikunstnikuna

Estookin tegi kunstilise kujunduse Bengt Alforsi näidendile „Kõndida vee peal“, mille Jaak Allik lavastas Kuressaare teatris. Tükk esietendus 3. oktoobril.

Estookin on mitme disainiauhinna laureaat ja viimasel aastal saanud laiema tuntuse sõjapurustuste näitusega Tallinna linnapildis.

Estookin lõpetas 2022. aastal teatrikunstnikuna Eesti Kunstiakadeemia (Ene-Liis Semperi õpilasena) ja „Kõndida vee peal“ on tema esimene kujundus kutselises teatris. Ta tõi 21. sajandi kunstitehnikad lavakujundusse ja kujundusest – vee peal kõndivast Jeesusest – sai lavastuse elus osatäitja.

Teatripilti rikastas Barzu Abdurazakov

Filosoof, tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakov tegi meie näitlejatega kaks lavastust: 4. juulil esietendus Kernu mõisa küünis „Pärsia viimase keisri mõrv“ ja 11. oktoobril Narvas Vabal Laval „Hullumeelse päevik“.

Lisaks Abdurazakovi elutarkusele ja oskusele maailma mõtestada oli huvitav see, millist teatrilaadi ta lavastajana esindas, ja see, kuidas tulemus meie näitlejate esituses mõjus. Teatraalsus. See oli esimesel pilgul meile võõras ja teistmoodi, aga kaasakiskuv, jälgitav, mõttetäpne – meie näitlejate avanemine uues kvaliteedis. Ja uskumatult üllatav oli see, kuidas mõtted sellises esituses kohale jõudsid. Abdurazzakoviga töötasid Jarmo Reha, Riina Maidre, Marion Tammet, Jaan Tristan Kolberg ja Kristo Viiding.

Marius Ivaškevičiuse jalajälg kasvas

Eesti Draamateatris lavastas Hendrik Toompere noorem Leedu maailmanimega dramaturgi „Totalitaarse romaani“, see esietendus 21. septembril.

2016. aastal jõudis samas teatris sama lavastaja käe all vaatajate ette Ivaškevičiuse väljarändeteemaline näidend „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“. See sai suure tähelepanu ja sealt algas Hendrik Toompere tähelend lavastajana.

2019. aastal lavastas Elmo Nüganen Tallinna Linnateatris Ivaškevičiuse näidendi „Kant“.

Aastatel 2019–2021oli Marius Ivaškevičius Vaba Lava kuraator, tema koostatud programmi ühine nimetaja oli „Murranguaja inimesed“.

Julia Aug lavastas Eesti Draamateatris

Vabal Laval oma teravate ja tundlike dokumentaallavastustega ilma teinud, Venemaalt pagenud näitleja ja lavastaja Julia Aug tegi oma esimese lavastuse Eesti Draamateatris. Mihhail Durnenkovi näidend „Eisenstein“ esietendus 8. märtsil.

Selle loo teema on loomingulise inimese ausaks jäämine vägivaldses ühiskonnas. Julia Aug kasutab lavastades tänapäevase tehnika arsenali, aga on ühtlasi tundlik, täpne ja tundub, et näitlejaid peensuseni mõistev näitejuht.

Taavi Teplenkovi võimas aasta

Kõik, mida näitleja Taavi Teplenkov puudutab, muutub teatrikullaks. Kusjuures iga roll on erinev: Sartorius – Stanisław Lemi „Solarises“, Ural Tansõkbajev ja Stalin – Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarses romaanis“, Sergei Eisenstein – Mihhail Durnenkovi „Eisensteinis“, ametnik, Kreon – Mati Undi näidendis „Vend Antigone, ema Oidipus“.

Aukartust äratav rollinimekiri, kõik pea ühe aasta jooksul. Ühegi osa puhul ei tee mees grammigi hinnaalandust. Näitleja, kes teab, mida tähendab grimm ja kostüüm, rakendab kõik mõtte teenistusse, oskab seda võluvalt muundumisteks-moondumisteks ära kasutada.

Toomas Suumani puudutus aegade tagant

Näitleja, lavastaja ja dramaturgi Toomas Suumani näidend „Viimase öö õigus“ kuulutati Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistluse võidutööks. Raivo Trass lavastas selle 2014. aastal Rakvere teatris. Nüüd jõudis see näidend lavastaja Eili Neuhausi ettevõtmisel Alatskivil taas publiku ette, seekord küll nime all „Öö õigus“.

„Öö õigus“ on lugu õigusest ja õiglusest, kodumaast ja kodumaatusest. Vaadates tõi kananaha ihule, mis teemadele mõtles Suuman kümnend tagasi, kui sügavale kaevas. Vapustas, kui aktuaalselt see nüüd mõjub.

Toomas Suuman lahkus me seast kaks aastat tagasi. Aga kirjutad geniaalse igavikulise näidendi, elad igavesti. Aitäh, Toomas Suuman. Aitäh, Eili Neuhaus selle meisterliku meeldetuletuse eest.

Uku Uusbergi valikud ja leiud

Kui jälgida, keda kutsub Uku Uusberg Tallinna Linnateatrisse lavastama, ja seda, mis lavastused sealt tulevad, saab hakata järeldusi tegema, milliseks tahab peanäitejuht kujundada teatri nägu kohe valmivas uues majas. Ennekõike kuulub sinna sõnateater. Märksõnad võiksid olla otsingulisus, loomingulisus, miks mitte omamoodi pedagoogilisus, trupiteater ja kindlasti näitlejateater. Ka näitlejate teater, psühholoogiline teater, kaasaegne teater.

Uusberg ise tegi sel aastal oma teatris kaks suurt lavastust, omalaadset komöödiat: Marius von Mayenburgi „Nachtlandi“ ja William Shakespeare’i „Nagu teile meeldib“.

Mõlemat lavastust ühendab meisterlik teatrivõimaluste ja -võtete, nippide, leidude kaskaad, teatri nägemine ja kuulmine, mille Uku Uusberg on omandanud, ja – ütlen parema võrdluse puudumisel – voldemarpansolikkus. Tema ja näitlejad leiavad tekstist selle, mida teised ei leia. Ükski osa või osakene ei jää materjalis märkamata, iga liigutus ja mõttevirvendus, hingepuudutus on põhjendatud ja, kui oskad vaadata, ka nähtav.

Oleks minu teha, annaksin Uusbergile eripreemia ka täpseima ajastukujundi eest Eesti teatri laval – põlenud tiibklaver, millel esitatakse imeilusat muusikat. Seda saab võtta ka kui lavastaja enda kreedot, mis võiks kõlada nii: maailm ei ole hetkel just kõige ilusam paik, aga kui sellele anda oma hing, on lootus, et maa võib taas pühaks saada.

„Rahamaa“ – suurem kui suurlavastus

Lavastus „Rahamaa“ põhineb Eesti pangandust raputanud rahapesuskandaalidel.

Mis on Hendrik Toompere noorema lavastatud, tänavu Tartu kammivabrikus mängitud ja uuel suvel taas mängitava „Rahamaaa“ fenomen? Mehis Pihla väga õnnestunud näidend. Et sellest tehti suurlavastus, mis on veel suurem kui suurlavastus. Ütleksin, et lavastus on paika pandud matemaatilise täpsusega. Elava muusika kasutamine, hiigelsuured ekraanid. Professionaalne kaameratöö ja režii. Võimas valgus… Kokkuvõttes see kõik ja veel midagi.

Unustasin näitlejate treenituse astme, selle, millise täpsusega nad peavad lisaks tekstile jälgima lavastuse misanstseene, kust tulla, kuhu minna, kus seista, kuhu keerata… Kas selline on tuleviku teater? Ma arvan, et mitte. See on olevikuteater, tipptasemel tänu mõttetööle. Ja mõjub!

***

Mis veel lõppeva aastaga seoses meeles mõlgub?

Näitlejaks ei saada, näitlejaks õpitakse. Jüri Muttikast ei saanud näitlejat (vaatamata ülesastumisele laupäevaõhtuses telesarjas). Seda ütlesin juba pealkirjas, et te seda lugu ikka märkaksite. Muttika on ikka reporter edasi.

Jälle ei lavastatud Eestis sellist puhast hingepõhjasid puudutavat melodraamat, mida olen oodanud.

Tekkis uusi väikseid teatreid. Pilti ilmus huvitavaid noornäitlejaid. TEMUFI sai Viljandis oma teatrimajagi.

Toetusraha ebaproportsionaalne, ebaõiglane kärbe pani mitu vana väga head väiketeatrit olukorda, kus jätkamine muutus küsitavaks. Nii ei tehta. Paide teatri lõpuagoonia on liiga pikk ja mu meelest inetult kestev teatrile ja inimestele haiget tegev protsess.

Seda võib mu meelest nüüd üsna kindlalt öelda, et teatripiletite hinnad tõusevad. Praegu tehakse katsetusi. Kui publik selle hinnatõusu ära talub, siis nii läheb. Olgu õnne!

Ilmus Maalehes. Pildid Teatritasku kogust.