Kahekõne.                                                                      Pildi tegi Sven Arbet

Lugu ilmus Maalehes.

 

Me oleme Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmeriga tunnikese juttu ajanud ja mõte toppab. Fotograaf Sven märkab seda ja kutsub Tarvo Jäneda lossi tahatreppidele pildistama. Tarvo on Jäneda etenduses leegionär Juss, suurtalu pärija. Lugu, mida Pullitallis mängitakse, on “Imede aasta”.

Juss seal ühes stseenis peab sellise kõne: “Aga mina ütlen: minge perse, uhked ratsamehed!… Mis teil viga isamaast rääkida! Võite selle koos muu klamotiga seljakotti pakkida ja viuhh svenssonite juurde punuda! Või siis jänkide juurde… kes vankadele saapaid tallutavad. Seate ennast sisse ja olete õiged mehed pealegi! Oma jätkusõja rügemendi ja välgupolgu pläraga…(Paus.) Aga minul on talu! Talu! Põld, mets, loomad… (Nuuksatab.) Mis ma kihutan loomad metsa või? Panen laudale tule otsa? (Paus.) Mina jään siia. Keegi peab jääma. /—/”.

Kas lavastaja soovil või oma sisetunde ajel komistab Tarvo mängitud Juss oma kirgliku paatoslikuks läinud jutu keskel Saksa seljakoti otsa, võtab toone maha ja jätkab nii, et seda kõike on saalis valus kuulata.

Meie tänase loo peategelane on niisiis pildistamas ja mina Jäneda lossi Idatrepil nõutu. Nad tulevad tagasi ja Tarvo räägib Svenile Hamletist. “Ma olen oma Hamleti ära teinud. Kui 18 aastat tagasi augustis Rakvere teatrisse tulime, mängisime “Shakespeare kogutud teoseid”. Seal terve teise vaatuse mängisin Hamletit. Nõnda, et minu Hamlet on tehtud…”

 

Mina küsin (ja hiljem diktofonist kuulen, kuidas mu hääl väriseb): On sul juhtunud, et tekst läheb laval etendusel meelest ära?

No ikka.

Kas oled nii ka teinud, et siis läheb tegevus edasi ja siis kusagil tuleb tekst meelde ja võtad tagasi?

(Paraja muigega) Ei, ma nii küll pole öelnud, et oo, tekst tuli meelde. On igatmoodi. Räägid oma sõnadega. Vahel on nii, et tekst lõigatakse nagu katki. Või mingi selline hetk, et isegi ei saa aru, et nüüd on sinu kord. Harva küll, aga on ette tulnud.

Enamasti sellistel puhkudel tead, et on sinu tekst ja ei meenu, aga vahel partnerid lähevad närvi, sina mitte, sest arvad, et nii peabki olema. Mõnikord sigineb lavale vaikus. Mõtled, et miks, et äkki ongi minu tekst… Neli repliiki edasi saad aru, et oled selle ütlemata jätnud. Ma ei lähe väga närvi sellest. Võiks ju minna, sest siis äkki tuleks lahendus kiiremini. Aju hakkaks kiiremini tööle. Kui ei lähe närvi, siis seisadki nagu post ja ootad.

 

 

Praegu on nii, see tund aega, mis me just rääkisime, selle tõsise jutu ajal mul diktofon ei töötanud. (Oma juttu kuulates tean, et kui seda mängida, peaks vähemalt punastama või häbi pärast maa alla vajuma).

(Aga Tarvo on rahu ise) Ahah. Ahah.

 

(Pean monoloogi enese õigustuseks, mis kukub välja nagu narruse kiitus. Sven aitab kaasa, jutustades, kuidas on teinud tähtsaid pilte nii, et aparaadis filmi polegi.) Mul on kehv tunne. Tuleb korrata.

Ei ole hullu. Väga hästi. Teeme duubli.

 

(Alustan Tarvo rahu nähes otsast, diktofoni tablood passides) Kuidas sa Rakvere teatrisse läksid pärast lavakat, kas selle tundega, et sinna ma jään?

Üldse mitte selle tundega. Plaan oli kaks-kolm aastakest olla ja Tallinnasse tagasi. Olen Tallinna poiss. Seal sündinud ja olin ka vaid seal elanud. Mul ei olnud maavanaemasid ja ma ei kujutanud ette, et kuskil peale Tallinna üldse elada saaks. Aga väga kiiresti, paari-kolme kuuga sain aru, et tahangi Rakveres olla. Mulle see tempo meeldis, kõik kulges rahulikumalt. Olen seda ka tajunud, et nüüd mõtlen Tallinnas: mis te jooksete, kuhu tõttate, miks nii kiiresti, miks nii kõva häälega.

Rakvere väikelinnarahu mulle sobib hästi.

 

Millest see elu koosneb? Tööle ja koju?

Ma erinevatel aegadel olen teatri kõrvalt tegelenud erinevate asjadega. Kui algul sai vabal ajal tina pandud, siis see hobi on nüüdseks kõrvale jäänud. (Esimeses duublis ütles Tarvo, et on karske olnud 12 aastat). On teised asjad. Mul on pere. Käin mälumängu mängimas, Lääne-Viru meistrivõistlustel osaleme sõpradega. Ühel aastal õnnestus meil isegi pronksmedal võita. See on päris kõva sõna. Ma tunnistan, et mina olen nii-öelda täidis. Põhiaju on Haljala ajalooõpetaja Egon, tema vastab 70% asju ja ülejäänu nokitseme meie. Üks tark peab ikka satsis olema. Ka bridži käisime vahepeal mängimas Velvo Väliga Rakvere klubis. Huvitav mäng, mulle meeldib.

 

Oskad sa öelda, miks teie Velvoga olete Rakverre pidama jäänud, aga teised on oma teed läinud, varem või hiljem?

See on igaühe puhul väga individuaalne. Me seitsmekesi tulime. Üllar Saaremäe tuli siis ka ja jäi, mis siis, et ta polnud meie kursuselt. Indrek Saarel, teadagi, selleks on üks põhjus, Ardo Ran Varrese puhul teine, Karin Tammaru ja Peeter Raudsepa puhul kolmas ja neljas. Ma ei oska öelda, miks meie jäime. Eusaatus on nii tahtnud. Nemad läksid edasi.

 

Ega teie ka ju “tagasi läinud” pole.

Ma arvan, et näitlejatöö jaoks ideaalis oleks oluline, et iga viie, seitsme, kümne aasta järel vahetad oma töökeskkonda. Saad uued kolleegid, tänu sellele arened.

 

Ma arvan, et sellise harjumusliku rutiini, harjumuspärase ja kokku mänginud trupi arengule aitaks kaasa erinevad lavastajad.

Mitte alati. Lavastajate teema Eesti teatris on üldse valus. (Naerab) Ma ei tea kui sügavale me sinna peaksime süvenema, et päästa teater.

(Tõsiselt) Lavastajatega on nii, et tõsiseid lavastajaid satub Rakveresse veel harvemini kui pealinna või Tartusse. Tihti tuleb ise töö ära teha ja saab ka mängida, pole hullu. Pole häda. Eriti vägev oleks ju see, et tuleb lavastaja, hakkabki sättima, et näe, sul pole ammu olnud sellist rolli või pole üldse olnud, nüüd mängid… sellist läbimõeldud tööd meil Eestis ei tehta kahjuks. Pole aega ja pole mõeldav või ei tea.

 

Meeldib sulle mängida erinevaid inimesi, tüüpe?

Jah, see ongi see, miks ma teatrit teen. Teine asi, mida ma väga naudin, on see, kui mäng läheb käima. On erinev punt inimesi ja siis mängumootor käivitub, tekib ansambel ja mäng läheb käima. Individuaalne sooritus… ikka on tore, kui keegi viskab oda 90 meetrit. Vahva, aga ma naudin märksa rohkem meeskonnatööd. Jalgpalli, korvpalli, söötu – teatris. Rohkem kindlasti kui seda, et ma ise panen sada punni. Aga see ei tähenda, et teisiti ei võiks teha.

 

Näitlejad tulevad igal pool proovi erineva tundeskaala peal. Keegi on armunud, keegi pohmellis, keegi tülitses just naisega, keegi kukkus libedal kõnniteel…

Üldiselt unustatakse see kiiresti, see ongi mängumootori käivitumise ime. Pohmelli on, nojah, raske unustada, räiget pohmelli.

 

Annad sa selle kolleegile andeks? Ei lähe tigedaks?

Annan ikka andeks. Miks ma peaksin tigedaks minema, ma… mul on mäluga kõik korras, juhtub. Või mis juhtub, see on üks osa elust. Proovis enamasti kõik muu hajub ja keskendutakse tööle.

 

Olen näinud neid imesid, kuidas proovis või etendusel rolli tehes haiged terveks saavad seks ajaks.

See ka on igaühel individuaalne. Mina ei saanud pohmelliga midagi tehtud. Ma ei suutnud keskenduda. Ja mul ei olnud võimalik nii edasi minna. See periood sai elus läbi ja algas teine.

 

Su õpetaja on Kalju Komissarov, kohtute te ka täna?

Ikka, eelmisel kevadel tuli meil lugu välja “Lahuselu”, Kalju lavastas. Ta ikka käib Rakveres tegemas. Urmas Lennuki “Bob teab” tegime temaga. Temaga töötada on ikka tervendav. Ta ei ole mu jaoks tavaline lavastaja, temaga koos tegutseda on kordi soojem tunne. Isiklik tunne on mul tema vastu ja meil klapib, ta oskab anda nõu, mida vajan.

 

On “Õnne 13” su elus õnn või õnnetus?

Õnnetus see küll ei ole. See on asi, millest saab loobuda, kui tahad. Keegi ei saa kohustada, et nüüd pead. Mulle on see ikka pigem õnn. Väljund, koht, kus kohtun teiste näitlejatega, kellega ehk muidu ei kohtuks laval ega kaamera ees. Olen seal mänginud juba üle kümne aasta ja enne seda ei olnud mul peale Rakvere teatri ühtegi muud väljundit.

 

Lootsid alustades, et no nüüd märgatakse, tulevad pakkumised, suured osad, au ja kuulsus…

Ei lootnud ega ei osanud seda karta ka. Iga nädal mind ka ei näidata ega näidatud. Alguses ei osatud selle politseinikuga suurt midagi peale hakata ka. Oli mingi tüli, sinna oli politseinikku vaja ja kõik. Kirjutati mees sisse ja siis ta seisis hulk aega. Ja nagu ikka, ega iga nädal sul ka ei ole politseinikku vaja. Tead, see on väga tore töö olnud.

 

Su ossa on sisse kirjutatud kirjanik Teet Kallase tulbiarmastus. Kas tunned nüüd tulpe?

Ei. Teet Kallas proovis politseinikule mingeid asju külge riputada. Algul me käisime linnapead mängiva Lembit Ulfsakiga kalal. See nagu ei võtnud vedu, ma pole ka suurem asi kalamees elus, aga kuna Teedul oli neid tulpe koduaias, siis see mulle meeldis. Ilus ju. Kaunis. Teine asi veel see, kui keegi neid nime- ja nägupidi tunneb. Ma, kui oli vaja, õppisin need nimed tuimalt pähe, nägin parasjagu vaeva ja ei eksinud.

 

Mängisite kord mu jaoks meeldejäävat Urmas Lennuki lugu “Päeva lõpus”, kus valus Eesti maaelu hääbumise lugu sees. Kuidas sa näed…

…et külad jooksevad tühjaks. Ikka näen. Meil on Rakverest paarikümne kilomeetri kaugusel maamaja. Veel 15 aasta tagasi ma ikka leidsin seal külast töömehe, kes aitas maja remontida või muid töid teha, kuid nüüd pole see ammu enam võimalik.

 

Kuidas sa siis saad, teed ise kõik?

Ma olen üsna kehv, puude lõhkumisega saan hakkama, aga ehitusmeest must ei ole. Ahjuladujat. Keerulisema töö tegijat…

 

…heina niidad vikatiga?

Jah, selleks olen võimeline küll. Tunnikese või kaks vihun, aga suurt heinamaad ma ära ei niidaks, jääksin jänni. Niitmise õpiks ära, ahju ladumist ilmselt ei õpi. (Muigab nii, et küllap tal selle ahjuga mingi jama oli). Aga ühesõnaga: mulle meeldib maal toimetada küll.

(Valges suvekleidis ja kollakates toonides vanaproua jalutab mööda. Vaatab Jäneda lossi roosipeenart. Siis vaatab Tarvot ja küsib: “Kuulge targad mehed, mis roosid need kollased on?” Tarvo vastab: “Ei tea. Ilusad roosid, kollased.” Vanadaam ütleb pettunult: “Kahju!”)

Vaat, siin ta on ‒ midagi ei tea. Tädi teab roosidest kordades rohkem kui meie, aga tuli küsima.

Teda huvitas.

(Küsib kavalalt) Huvitav, millega me võisime talle jätta mulje, et võiksime seda teada? Londonis olles ka mult küsiti kesklinnas kolm korda teed. Millega ma jätsin selle mulje, et tean? Mul ei olnud sellest halli aimugi.

 

Kas sa Eesti elu jälgid, elad kaaasa?

Ma ei võta väljaspool lava neil teemadel sõna, aga elan aktiivselt kaasa. Vihastan, lähen närvi, kohati olen meeleheitel. Valimas käin, aga et seda, mis ei meeldi, muuta… mul ei ole ambitsiooni, et hakata omal käel Eestit parandama. Ma poliitikasse ei roni.

 

On kutsutud?

On. Kohalikul tasandil oleks see ilmselt ka mõistlik, aga ma ei taha. Ma ei oska öelda, miks. Olen näinud, kes on läinud. Arvan, et mulle sobib lava peal tegemine rohkem kui elus. Istun kodus ja kirun, tean, kuidas oleks kõige parem ja õigem, aga arvan, et siis, kui läheks oma nime all tegelikuks tegutsemiseks, ma enam nii kõva mees ei ole. Siis võib asi käest minna ‒ mökk, mökk.

 

Kas politseilt preemia oled juba saanud? Kas juhuslikud inimesed sult liikluseeskirja punkte küsivad?

Ei ole saanud politseipreemiat, aga on märgatud küll, et mängin inimese tunnetega tüüpi. Enne mind olid ekraanil vaid inpektor Kukekesed. Liiklusseaduse tundmist ei küsita, aga tulpide kohta küsitakse ‒ kuidas tulbid kasvavad ja mismoodi sibulaid hoida üle talve.

 

Vanamemmed küsivad.

Õnne publik on, jah, ikkagi vanamemmed. Mul on teine politseinik, uurija veel, seriaalis “Kättemaksukontor”, kus fännideks on elu teine ots. Vaatajad niisiis viie-kuuestest lastest vanamemmedeni.

 

Kas see sind tigedaks ei aja?

Miks?

 

Et tahaks publikuks omasuguseid.

Publik on publik. Küllap targad haritud mehed ka vaatavad. Ma ei oska öelda, kas taolist austajaskonda üldse nii väga vaja on. Ma ei ole selles kindel. Võib olla ma naudiks rohkem elu, kui seda ei oleks. Ma ei oska tigedalt mõelda. Kui juhuste tahtel nii on, siis on ja on kes on. Mis siin ikka teha.

 

Duubel ühes ütlesid, et sul on vahel raske tütrele kooli vastu minna?

Jah, sest lapsed ei ole nii vaoshoitud kui vanemad inimesed, kes küll tunnevad mu ära, aga ei kogune ümber, ei küsi autogrammi, ei tiri särgist, ei hüüa “tiitmarvel, tiitmarvel, tiitmarvel”… Sellega saab ju harjuda ka, kuid selline tähelepanu võib isegi rohkem häirida lähedasi. Ma saan aru küll naistest, kes osast loobuvad. Kui ikka lähed poodi ja punt on kogu aeg ümber…

Mina ei tee oma tööd sellepärast, et mind tuntaks, vaid teen sellepärast, et mulle see meeldib. Naudin oma arengut. See võib kõlada idiootselt, aga mu meelest ei pea näitlemise tööd tingimata publiku pärast tegema. Ma jälgin seda, mis töö minuga teeb.

 

Õnnes ikka leiad veel mingeid tahke?

Kino ma ei ole teha saanud. Ma vahel vaatan, kuidas Lembit Ulfsak kaamerat tajub, tal on see veres. Mina olen kaamera ees õpipoiss… Vahel vaatan ennast telekast ja, noh, ei ole tulemus selline nagu ma olen osa tehes seda oletanud. Ma ei ole endaga rahul enamasti. Aeg-ajalt on kohti, mis on enam-vähem. Me ei saa seriaali puhul eeldada duubleid, ei ole aega ja raha, et saaksime võtta asja üles nii, et näitleja ka rahul oleks.

 

Häirib sind, kui Rakvere teatri kohta öeldakse provintsiteater?

Ei. Toomas Suumann võib sulle suurest provintsist ja provintsistumisest pikalt ja huvitavalt rääkida. Ma ei mõtle sellest.

 

Teatrit, head teatrit, saab teha Jänedal Pulli tallis ja Rakvere teatri väikeses saalis.

Saab igal pool. On olemas halb teater ja hea teater ja hulk teatrit, mis jääb sinna vahepeale. See juhtub erinevatel põhjustel, see halb ja hea ja keskmine. Ei ole ju nii, et Rakveres tehakse halba ja pealinnas head teatrit.

Siin Jänedal on suur ja lai lava. Mulle meeldib mängida kohtades, kus on ebastandardsed lavaruumid, tihtipeale see aitab kaasa osa ja lavastuse õnnestumisel… Õnne on vaja nii provintsis kui pealinnas.

 

Ütle nüüd, kas sa oledki hea inimene Tarvo?

Ma ei tea. Ega ma halba kellelegi ei soovi. See on kogu elu nii olnud. Ma loomult ei ole ussitaja ja tüli kiskuja, ei viitsi olla. On olnud olukordi, kus ei saa teisiti, siis tülitsen ka, aga harva. Olen näitlejate esindaja ametiühingu liinis. Pean direktorilt nõudma tingimusi, milles oleme kokku leppinud. Taastusproove näiteks. Ja kui ma näen, et asi on mäda ja pole õige, siis ma ikka protsessin.

Meid pole Rakvere teatris palju ja seetõttu on lihtsam, me saame läbi, arutelu käib. Ma ei ole revolutsionäär ega esivõitleja, pea ees tulle ei jookse. Armastan rohkem kõrvalt vaadata.

 

Kas sa lavastada ei ole tahtnud?

(Ohkega) Oh, kui ma istun vahel proovisaalis ja kuulan mõnda meile tulnud nii-öelda lavastajat… meil ikka juhtub vahel selliseid asju… ja tunnen, et ta ei tea teatrist ja lavastamisest ööd ega mütsi, siis mõtlen, et miks ma ei võiks ise teha. Siis aga tuleb tõeline lavastaja ja ma saan aru, miks ma ei ole lavastaja, isegi näitejuht mitte.

Kui tuleb lavastaja, kes oma tööd ei oska, siis muidugi oskan ma oma rea kokku panna. Teised näitlejad niisama, aga see tulemus ei pruugi olla see. Kui igaüks ajab oma rida, ei pruugi see kokku kõlada, enamasti sellest head nahka ei tule.

 

Oled sa ootamatusteks valmis?

Olen, aga teen valikuid ja mõtlen enda jaoks läbi, mida teen. Ma tahan olla vahepeal nii, et ma mitte midagi ei tee. Lapsena käisime isaga seenel, mäletan, kuidas jäin järve ääres istuma ja vahtima, kuidas kollased lehed langevad ja vesi peegeldab. Siis läksin auto juurde tagasi, ämber tühi. Isa-ema küsisid, miks sul seeni pole, ma vastasin, et ei leidnud. Mets oli seeni täis.

Mulle meeldib sipelgapesa juures vaadata, kuidas ja mis nad seal toimetavad, askeldavad ja asjatavad. Selliseid väljalülitamisi peab mul olema.

 

***

Vaatan kella, pisut rohkem kui tunni pärast algab Tarvo Sõmeril etendus. Esmaspäeval teeb ta “Kättemaksukontorit”, teisipäeval Baskini “Hamleti” taastusproovi, sügisel mängib muu hulgas Toomas Suumanni näidendis, mida lavastab Raivo Trass.

Veidi aja pärast küsib Tarvo Sõmeri kehastatud Juss Jäneda laval: “Mis sest maast niimoodi saab? Ah? Öelge mulle?“ ja on aasta 1944…

Jänedal Imede aasta trupp.                                           Pildi tegi Viio Aitsam