Margus Mikomägi

Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.

On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.

Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.

Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.

Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?

Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.

Kui tihti te mõtlete surmast?

Usun, et iga inimene mõtleb ja see mõtlemine pole ainult sõjaga seotud.

Kuidas te suhtute sellesse, et õõvastavad dokumentaalkaadrid Mariupoli sünnitushaigla pommitamisest jõudsid kohe kõigisse maailma uudistekanalitesse, aga see ei muutnud midagi. Kaks aastat hiljem aga saab dokfilm „20 päeva Mariupolis” maailma tähtsaima filmiauhinna Oscari?

Mulle tundub kõige tähtsam režissöör Mstõslav Tšernovi öeldu, et ta poleks tahtnud seda filmi teha. Parem, kui seda kõike ei oleks juhtunud. Ja ma väga ei oska rõõmustada selle võidu, Oscari-võidu üle, sest sellel võidul on vere maitse. Võidu taga on mõõtmatu tragöödia.

Me pigem oleme uhked, et kunstiks muutunud dokumentaalkaadrite abil saab maailm teada tõe sellest tragöödiast. See film astub vastu Vene propagandale, mis kogu maailmas pisendab, tühistab, muudab selle sõja traagilist mastaapi.

Venelased kiitlevad, et on Mariupoli üles ehitanud. Kas teate, kuidas seal tegelikult on?

Me teame seda, mis juhtus, nende käest, kes elasid üle hirmsad pommitamised ja suutsid sealt eluga pääseda. Ükski ülesehitamine ei tee olematuks hirmsat hävitamise fakti.

Tunnete te ka hävitatud Mariupoli teatri näitlejaid?

Jah, osa neist töötab Ukraina neis teatrites, mis tegutsevad.

Teie teater, Tarass Ševtšenko nimeline Harkivi Ukraina draamateater, tegutseb Harkivis, mida on pommitatud sõja algusest peale. Kuidas te töötate? Kus teete proove, kus mängite?

Proove hakkasime tegema siis, kui olime üle saanud esimesest šokist. Paljud näitlejad lahkusid Harkivist, paljud lahkusid ka Ukrainast.

Proove teeme ja tegime keldrites, kaitstud ruumides ja tihti ka oma kodudes. Mänginud oleme me näiteks Harkivi metroos. Ka siis, kui seal olid varjul inimesed, kes kodudest pommitamise järel ilma olid jäänud, ja inimesed, kes lihtsalt pommitamiste eest varjusid. Mängisime seal näiteks ka lasteetendusi.

Kui nüüd rääkida lavastusest „Good luck”, mille me toome näha ka eestlastele, siis seda me oleme mänginud Ukraina sõduritele. Vahel rindejoone lähedal, vahel kaugemal. Korraldasime selle lavastuse jaoks külalisetenduste tuuri ja näitasime teda ka mitte-sõjaväelastest publikule.

Kahjuks me ei saa praegu mängida Harkivis oma koduteatrites. Linnas on paar-kolm ohutut kohta, kus erinevad teatrid järjekorras oma lavastusi mängivad.

Palju teie teatris oli tööl inimesi enne sõda ja palju on nüüd?

Minu teatri loomingulises trupis oli enne sõda 50 inimest. Nüüd on neid poole vähem, ütleme, kuni kakskümmend inimest.

Igas meie teatris on näitlejaid sõdimas. On ka neid, kes on sõjas käinud ja naasnud.

Kes on teie publik?

Teatris käib rohkem naisi, kui me ei mängi rindel. See naiste osakaal on loomulik ja olukorrast tingitud. Vajadus teatri järele on ülisuur. Me isegi valusa muigega omavahel oleme rääkinud, et nii head publikut kui praegu pole meil kunagi olnud.

Me näeme, et teater on saanud veel üheks terrorismivastaseks relvaks. Veel üheks Himarsiks me relvade hulgas.

Meie üks hiljutistest esietendustest, mis valmis Ševtšenko teatri ja teatri Post Scriptum (Pasichnyk juhib ka seda teatrit –MM) koostöös, on pühendatud just sellele tähtsale teemale, kas kunsti on vaja sõja ajal, milline on laiemas mõttes kunstniku roll sõja ajal. Öeldakse, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Me teeme kõik, et muusad ei vaikiks. (Pikk vaikus.)

Kas sõjaga saab harjuda?

(Pikk vaikus.) Ei. (Vaikime.)

Tajud ehk tuhmuvad. Meil eile oli proov. Pärast proovi, kui tegin näitlejatele märkusi selle kohta, mida nägin, üks näitlejanna rääkis, et kui ta proovi tuli, siis talle helistati, öeldi, et rindel hukkus tema vennapoeg. Ütles, et mängis tänases proovis temale ja see lahkunu oli saalis koos meiega.

See on see reaalsus, milles me viibime. On vaja aega, et seda lõpuni mõista.

Mis etendus on „Good luck”, mida saab nüüd näha ka Eesti publik?

2022. aasta augustis, kui pool aastat oli sõja algusest möödas, kogunesid kolm näitlejat, kes seni olid tegelnud teatri arhiivi evakueerimisega. Me ei teadnud, mis meid ootab. Ainus, mida teadsime, oli see, et kuna Harkiv on rindelinn, siis kindlasti tehakse palju lavastusi sel teemal, et meid pommitatakse. Ma sain siis aru kõike sündivat vaadates – seda enam, et meil kohe oli plaan teha lavastus, mida saaksime mängida rindemeestele –, et hädasid ja muret on nagunii. Mõtlesin, et tuleks vaadata ümbritsevale huumori ja irooniaga – lootes, et see annab jõudu. Siis pommitati Harkivit mitte ainult öösiti, vaid ka keset päeva.

Mängisimegi siis anekdoote ja nalju venelaste kohta, aga lavastus ei seisnud koos. Vajasime dramaturgi ja näidendit. Mulle meenus gruusia kirjaniku Basa Janikashvili näidend. See on kirjutatud 2010. aastal pärast Vene-Gruusia sõda, pärast seda, kui 2008. aastal Venemaa pommitas Tbilisit.

Muutsime seda näidendit, arvestades meie praegust olukorda. Tegime proove ja 2022. aasta detsembriks valmis peaaegu olematu eelarvega lavastus. Esietendus oli Harkivis. Tänaseks oleme seda mänginud 35 korda. Oleme korjanud raha ning ka etenduste sissetuleku annetanud heategevuseks ja vabatahtlike toetuseks. See lavastus ongi seesama, mille Eestisse kaasa toome.

Selles lavastuses mängivad vaid mehed?

See oli meie põhimõtteline otsus, sest teadsime kohe, et hakkame selle lavastusega sõitma ka rindele. Ka rahvalikust huumorist rikas žanr, burlesk, seda valikut kinnitas. Näidendis, mida mängime, on ka naistegelane ja nukud, millega mängime.

Nukud võtsime appi proovide ajal, sest meil ei olnud siis nii palju näitlejaid.

Lugu ise on sellest, kuidas väike 8-aastane poiss ronib puu otsa ja hakkab ragulkaga alla laskma vaenlase lennukeid. Laseb alla viis lennukit ja taevast laskub alla viis pilooti. Neid siis mängivadki nukud. Õigemini kutsusime appi Harkivi nukuteatri näitleja, kes nende viie nukuga mängib.

Olen aru saanud, et te ise mängite oma lavastuses kaasa, mängite naist?

Jah, minu nimi on Vera Jurjevna.

Muide, kus te hetkel, kui räägime, olete?

Harkivis, oma kodus, korteris. Sõja alguses sai selle maja kõrval Iskanderi tabamuse ja hävis täielikult siinne supermarket. Veidi hiljem lendas pomm minu maja ligidal asuvasse hoovi. Meil on praegugi õhuhäire.

Praegu, sellel hetkel, kui me kõneleme?!

Jah. Harkivis on see tavaline. Häireid on 15–16 korda päevas. Sellega oleme harjunud. Meie ebastabiilne olukord on seotud sellega, et rakett, mis lastakse välja Belgorodist – see asub meile üsna lähedal – lendab Harkivisse 42 sekundiga. Sellepärast me ei saa ka täie jõuga oma kodus mängida.

Mängisime läinud aasta 30. detsembril Harkivis. Mängitava lavastuse teise vaatuse tegevuskoht on kaevikus ja seal fonogrammilt kostavad õigetel kohtadel plahvatused. Näitlejad teavad seda. Ja äkki kõlasid plahvatused mitte fonogrammilt, vaid reaalselt. Pärast saime teada, et kahjuks rakett, mille plahvatusi me mängides kuulsime, lendas hoonesse, kus oli meie koduteater Post Scriptum. Vaid paar-kolmsada meetrit meie mängukohast eemal.

Siis ma nutsin.

Ma imestan, et te pidevatesse häiretesse suhtute nii-öelda kergelt. Reaalsust arvestades võib ju see, mida praegu teeme, olla teie viimane intervjuu?

(Põgus naeratus ilmub hetkeks.) Loota tuleb. Tegelikult päästab meid muremõtetest ainult töö.

Teil on ju ka pere?

Jah, tütar on Poolas. Naine koos noorema pojaga on Saksamaal. Vanem poeg, kes on ka näitleja, mängib ühes Kiievi teatris.

Miks teie ei ole lahkunud?

Mul on sellele küsimusele ammu vastus valmis: ma lihtsalt ei saa elada kusagil mujal kui Harkivis.

Mis annab teile energia ja lootuse, et venelased selle sõja kaotavad?

Usk sellesse, et õiglus võidab. Tegelikult on see sõda paljudele i-dele täpi peale pannud. Meie teater ja ka teater Post Scriptum olid enne sõdagi ukrainakeelsed teatrid venekeelses linna. Oleme selles regioonis ukraina kultuuri kandjad. Sõda on kaotanud kõik illusioonid nii-öelda vennalikest rahvastest.

See eluenergia, millega me elame, on usk võitu ja usk õiglusesse.

Ma tahaks kõigile inimestele soovida head tahet ja palju armastust. Ma olen veendunud, et just armastuses on see energia, mis võidab ja mis meid päästab. Armastus naise, armastus maa, armastus inimeste ja armastus kõiksuse vastu. Armastus on kurjusest ja vihkamisest tugevam. Nii mulle tundub.

Mida meie saaksime teie heaks teha?

Maailm teeb meie ja võidu jaoks niigi palju… On üks teadmine, mis on tähtis: kui meie ja maailm ei peata agressor Putinit ja Vene sõjaväge, siis ka pärast võitu Ukrainas ta ei peatuks. Sellest teadmisest aru saamine on vähim, mida praegu saab teha tsiviliseeritud maailm.

Kohe on kevad. On teil jaksu seda märgata?

Seda märkab alati ja kõigest hoolimata.

Eraldi:

Нехай щастить!”, Good luck!, „Nael kummi!”

Ukraina sõjaaegne rahvafarss.

Autor Basa Janikashvili. Lavastaja Stepan Pasichny. Mängivad Dmytro Petrov, Anton Husak, Roman Žirov, Stepan Pasitšnik ja Viacheslav Hindin, Pavlo Saveljev (Harkivi Afanasjevi Nukuteater).

Harkivi Ševtšenko Akadeemilise Draamateatri etendus.

Näidend on loodud rindelinnas Harkivis ajal, mil linna tulistati peaaegu iga päev.

Selle lavastuse maaletooja on Vaba Lava ja teatri R.A.A.A.M juht Märt Meos, kes osales Ukraina teatri aastauhindade festivali züriis ja andis tseremoonial Kiievis üle ka Harkivi teatrile parima sõjateemat kajastava lavastuse auhinna. Märdi sõnul üllatas selle lavastuse puhul publiku üliemotsionaalne vastuvõtt, mis näitas kui oluline on praegu teater Ukrainas

Etendust mängitakse 2. aprillist 6. aprillini Tallinnas, Narvas, Tartus, Haapsalus ja Kuressaares. Etendused on ukraina keeles, subtiitritega.

Ilmus Maalehes.