Kuningas Ubu. maskide taga Maarika Vaarik ja Tõnis Mägi, aastal 2006. Pildistas Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes, pealkirjaks Kes tantsib tapetute haudadel

 

Kuidas see nüüd siis küll nii on, et mõeldakse üht, räägitakse teist ja tehakse kolmandat? Kas seda olukorda kogu maailmas saab üldse lõpetada?

Mul on hirm tegelikult, et kolmas maailmasõda juba käib. Kirjanik ja ajaloolane Tiit Aleksejev kirjutab lavastuse “Imede aasta” kavalehel: “ … Tomi 1943. a. lahinguteed kaardistades hämmastas mind selle kokkulangemine 2014. a.- l Ida-Ukrainas toimuva sõjategevusega. “Neetud kant”, ütles mulle ukrainlane, kellega neid mustreid arutasin. “Liiga palju verd, mis seal valatud.” Loomulikult on toimuvale ka ratsionaalsem seletus. Aga kõhedust tekitab ikkagi.“

Kõhe mõelda tõesti, et süütute inimeste valatud veri täna me maailma valitsejatele tühjagi ei tähenda. Ikka otsitakse sõnu, korraldatakse koosolekuid, kujundatakse seisukohtasid. Mind kohutab, et inimeste tapmine kedagi mõistusele ei kutsu. Ma ei kahtle, et kõigil sõdade niiditõmbajatel on sõpru, tuttavaid ja vaenlasi, kes neid mõistusele kutsuvad. Ei leia enam üles neid kirjasid, mida kunagi lugesin, mida kirjutas Albert Schweitzer Adolf Hitlerile. Mees, kelle maailmavaade oli aukartus Elu ees. Ta seal mu mäletamist mööda nimetas Hitlerit sõbraks, isegi vennaks. Ja ometi… Stalinist on nüüd palju räägitud, et mis mõtlejad ja loojad teda ümbritsesid. Keegi neist ju ikka rääkis tõtt ja kutsus hullu mõistusele, aga vastus oli: sööge sitta, intelligendid. Ja pead lendasid.

2006. aastal lavastasid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Haapsalu lennuväljal “Kunigas Ubu“. Tavaliselt irooniline Andres Keil kirjutas seepeale: “Hea teater näitab meile tahtmata suureline olla, – mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Või võiksid olla.“ Mulle täna tundub, et see lavastus oli ajast ees. Näitas asju, nagu nad ei peaks olema, ja hoiatas, et nii võib minna. Läkski ja hullemini. Ubu lugu, hästi lihtsustatult, on lugu mehest, kes intriigidega võimule saab, ja siis hakkavad pead lendama ning lõpuks ta kuulutab Venemaale sõja ja päästab selle valla. Lavastust mängiti kaks aastat, mänguruumiks Haapsalu vana Vene okupatsiooni aegne sõjaväelennuväli, kus angaarides olid varjul hävituslennukid. Sellised nagu täna NATO omad Ämaris.

 

Hävitajad

Üks angaaridest kus mängiti pärast hävitajate lahkumist.

 

Sõjalennukeid nimetatakse, kuulugu nad siis kellele tahes, hävitajateks. Eri pooltel sõdivaid tüüpe nii üheselt nimetada ei julgeta. Ühed on kaitsjad ja teised terroristid, ses kõige mustvalgemas mõttes. Ja nimetus oleneb, kustpoolt vaadata. Mõnele, kustpoolt tuul on.

Varasemates sõdades on võidelnud kangelased ka. Kes sai kuldtähe, kes raudristi. Kangelastegu oli enamasti hävitamine. Kes on tänased kangelased? Kui tsiviillennuki sodiks laskmine vallandab maailmasõja, siis kas see, kes vajutas päästikule, on kangelane?

Kes üldse on täna need, kes sõdivad? Ukrainas näiteks? Kust nad tulevad? Nii kiiresti moodustuvad sõjaväed. See ju nõuab ettevalmistust, varustust, no oskusi. Ja peab olema mingi motivatsioon. Hea küll, Tšingis-khaani sõdurid leppisid maailma vallutades sellega, et said kõhu täis ja nägid uusi maid, said naisi ja ehk kogusid ka miskit vara. Vabadussõjalastele anti Eesti riigis maad. On võideldud (et mitte öelda “tapetud”) vabaduse aate nimel.

Mis motiveerib tänaseid sõdalasi? Inimesi linnades, kas nad seal Ukrainas tõesti usuvad ühelt poolt, et euroliit toob paradiisi, ja teiselt poolt, et Vene impeeriumis on nende lastel parem elada. No mina ei usu seda. Äkki on sõtta koondunud need, kellest muidu oleksid saanud kurjategijad? Huvitav, kes nad ikka on, kas põllumees, arhitekt, IT mees, kokk, arst… automaatidega, granaatidega… kes, miks, mille nimel? Ma ei ole kusagilt lugenud, et pärast reisilennuki allatulistamist tuli tuhandale ukrainameelsele mõistus pähe ja paar tuhat venemeelset ütlesid, et stopp, nii see küll ei lähe, et see on meiega manipuleerimine ja me ei taha olla mõrtsukad.

 

Hävitajad

Muidugi ma mõistan, mind on kerge süüdistada sellise arutluse sinisilmsuses, mul on soe, kõht täis ja mul on NATO vihmavari. Need paarsada hollandlast, kes lennujaamas lennuki pardale astusid, mõtlesid ka, et nad on kaitstud. Nüüd mina mõtlen, et selle kõrval, et otsida süüdlast, tuleks leida vastus küsimusele, mille nimel nad surid. Süüdlaste leidmine ja mahalöömine maailma ei päästa. Äkki tuleks unustada NO-teatri Ubu-lavastuse lõpus langenud loosung “Sööge sitta, intelligendid!” ja katsuda siiski maailm mõistusele kutsuda. Mitte seaduste ja sanktsioonidega, mitte võidurelvastumise suurendamisega. Või on inimlikkus sest maailmast hoopis lahkunud?

 

Hävitajad

Ma pole siin seni puudutanud usu ja usklike, ehk siis religionääride osa selles, et see ilm on hädaorg. Venelased usuvad ennast üha enam olevat väljavalitud rahvas. Juudid on seda. Moslemid. Eestlased ka on. Enamus, usulahust sõltumata, näevad suremises ust paremasse ellu. Ja elu jääb elamata. Päris kole oli vaadata inimesi filmis “Õigeusklik fašism”. See, kuidas Hitler kirikutes piltidele jäi, ja see, kuidas Putin pappidega poseerib, on üks-ühele sarnane. Ometi kuulutatakse kõigist kantslitest, et me oleme vennad ja õed. Seda ka, et hammas hamba vastu.

Veel ühele tänase maailma sarnasusele juhtis mu tähelepanu Eestis külas olnud noor Saksa lavastaja. Ta jutustas, kuidas on märganud, et Venemaal teatrite sööklates varem näidatud sõltumatud telekanalid on välja vahetatud riigitruudega ja sama olevat juhtunud ka Saksa teatrites, ainult et seal näidatakse nüüd teise suunaga suunatud uudiseid. Kui ma siis talle ütlesin, et ka meil kipub nii olema, et on õige arvamus ja teisitimõtlejad tuleb tuleriidale saata, naeris ta noore maailmakodaniku nakatavat naeru.

Just jäi silma venekeelne mõttekäik, et just ukrainlased on separatistid, kes tahavad luua ebaseaduslikku riiki. Olen ammu veendunud, et maailm on seaduste all käpuli. Need ei toimi, nende üle puudub kontroll. Hingeharidus on aga põlvest põlve maha tapetud. Sõjaseadused… Milline on seaduslik sõda? Just kirjutas mu kümme aastat vanem sõber ja soovitas mulle, et koligu ma oma venelaste poolehoiu pärast Raelast Narva või Sillamäele.

Need on vaid üksikud näited sellest, mis õhus.

Kes tantsib tapetute haudadel? Millised salalepped kehtivad praegu? Kes neid sõlmib? Kui on valida poliitika ja inimlikkus, miks avalikkus valib poliitika? Hans H Luik pidas ühes suveülikoolis hiljuti loengu sellest, kuidas kapital koondub üha väiksema grupi inimeste kätte. See on üliohtlik, aga me kõik teeme iga päev midagi selleks, et nii läheks. Kus on intelligentide kogukond?

Haapsalu lennuväljal mängis diktaatorlikku kuningat, kes ühes episoodis värises kui hiir, Tõnis Mägi. Ma küll usun, et see roll lisas tema tundlikkusele selle osa, mis sundis astuma vastu maailma märuliks pidava vene diktaatori sõbra esinemise vastu Haapsalus. Eesti on otsinud viimastel aastatel oma olemise mõtet, koogutamise asemel võiksime nüüd püüda leida võimalusi ja luua jõud, mis suudaks vastu seista ülemaailmsele hullusele ja sõjale. Või muidu ei jää meil tõesti midagi muud üle kui leppida sitasööja saatusega.

Just praegu öeldi Eesti rahvusraadios, et Brüsselis arutatakse kas müüa Venemaale relvasid. Seitsmesed uudised kell kaheksa