Kui „Kotka tee taeva all” esietenduse lõpustseeni haaras endasse kogu ilma mattev udu, siis eelviimast etendust võimendas ja valgustas hullumeelselt paukuv ja sähviv äikeseraju.

Tahtsin sellest etendusest kirjutada veelkord, et see meelde jääks, oma erilisuses. Aga ma ei osanud vaatama minnes ettekujutada, et elamus selliseks kujuneb. Jutt käib Saueaugu teatritalus mängitud omalaadse teatritriloogia* kolmandast lavastusest „Kotka tee taeva all”. Olgu siin ka öeldud, et enne „Kadunud kodu” esietendust, oli Saueaugu taevas kaks vikerkaart korraga.

„Kotka tee” lavastuse alguses istuvad peielauas ema Doris (Kaie Mihkelson), tütar Mirjam (Grete Jürgenson) ja poeg Vahur (Andres Mähar). Kui publik teatritalu laudast ehitatud saali siseneb, need kolm juba istuvad seal, nõnda, et kui „külalised” on kohad leidnud ja neile jõuab pärale, millega on tegu, on nad justkui sattunud peielisteks.

Istun sellesse ringi teist korda, esimest korda oli esietendusel. Usun, et juhuse tahtel on mul täpselt sama koht, nagu siis kui esietendusel. Laval on kuulsa, Siberis ekspeditsioonidel käinud ja ikkagi hooldekodus surnud kirjaniku matus.

Tükk aega hiljem, ühes teises stseenis, kui õde ja vend ootavad külla oma venda Erikut (Sander Roosimägi), kellest nad enne isa surma midagi ei teadnud, on lavastuses selline dialoog:

„Vahur: Ma ise mõtlesin… üks kirjandusuurija või keegi kirjutas isa järelehüüdes, et üks kõige meeldejäävam koht kuskil ta raamatus on kuidagi nii, et… „Kõik on midagi muud.” Ma mõtlesin, et äkki see… On kuidagi tema moodi. Mis sa arvad?

Mirjam: Jah. „Kõik on midagi muud.” Jah. Aitäh, et sa…

Vahur: Mille eest?

Mirjam: Ma ise poleks selle peale tulnud. See kivi ja… kiri ja…

Vahur: Muidugi.”

Tõsi, selle lavastuse käivitab surm, aga lavastus ise räägib elust ja see kõik ongi midagi muud. Hästi mitmes mõttes. Näiteks kasvõi see, et vend Vahur võtab õe Mirjami juurde kaasa oma tooli. Kolmanda tooli, sest Mirjam ei ole pidanud vajalikuks, et tal on n-ö külalise tool.

Poeetiline realism

Selle Priit Põldma näidendi ja lavastusega sobivad mõisted poeesia ja psühholoogiline, aga sõna realism kuidagi lõhub Saueaugul sündinu kujundlikkust, metafoorsust, mitmetähenduslikkust… Samas see kõik ju sünnib siin ja praegu, väga päriselt, reaalselt. Ja kui inimese elu on realism, siis see ju ka on koos loodusest tulenevast ilust, taeva kingitustest, tähenduslikest juhustest. Kui mõelda, siis ka Selveri poeketi logol tõuseb päike ostukorvist.

Mõtlesin seda lavastust vaadates muu hulgas Saueaugu teatritalu peremehe Margus Kasterpalu emale, kes ilmselt kunagi sessamas kohas, kus mina nüüd istusin, küll pisut maast kõrgemal, oma lehmi talitas. Millegipärast ei tulnud pähe mõelda, kuidas ta loomadega kurjustas, hoopis kujutasin ette vaikset häält ja headust. „Kotka tee” lavastuses jääb seda näinutele kindlasti kaasa just see, et vaatamata elu traagikale ja mingitele väljapääsmatutele ummikutele, mis elus ikka ette tulevad, ei muututa kurjaks ja ei minda selle kurjusega lajatama.

Elu keerdkäigud

Loete nüüd ja mõtlete, et mis umbluud see Mikomägi nüüd jälle ajab. No seletan, ses Priidu Selles loos on elu keerdkäigud, üks mu jaoks traagilisim on see, et vend ja õde armuvad teineteisesse nagu mees ja naine. Õde Mirjam on isa ametlik tütar, vend Erik, nii-öelda laps kõrvalsuhtest, teise ema laps. Ja sedagi teadmist kinnitavad vaid ema sõnad ja ema ei ole enam, et temalt üle küsida.

See päris tingimusteta armastus, mis nende kahe vahel on, ei saa areneda suhteks. Priit Põldma autorina laseb – mulle tundub, et just sellepärast – Mirjamil abielluda välismaalasest muusiku, tšellomängijaga ja näidendist jääb mulje, et ta ostab vaid üheotsapileti Ameerikasse. Siit mu jaoks tuleb ikka mängu ka igavene kaduva kodu teema.

Ja veel üks teema ses elurealistlikus loos. Vend Vahur on lapsena tundnud puudust sellest, et ta isa on kogu aeg kusagil ära, tunneb seda veel ka täiskasvanuna. Lavastuses loeb ema Doris lastele ette isa kirju. Vahur ei taha lapsi saada või lihtsalt ei saa neid. Ja siis on lavastuses stseen, kus Vahuri naine Jette, keda samuti mängib Grete Jürgenson – mängib nii, et puudub igasugune sarnasus Mirjami ja või Gretega – muundub. Ka teisel vaatamisel tekkis samasugune segadus minus, et kes see näitleja on…

Taevas tantsis, maa mürises

Saueaugu teatritalus on teatrit tehtud 24 aastat. See, mis seal teatriga sünnib, on see, mida ma nimetan Eesti oma teatriks. Selliseks, mida ilmselt mitte mingil moel pole kusagil (LISAKS mujal?) maailmas. Margus Kasterpalu ise ütleb, ja õigus tal on, et kohavaim mängib kaasa. Loodus, võib ju öelda ka, et taevased jõud sekkuvad protsessi ja võimendavad tulemust.

„Kotka tee” vaheajal on veel ilm ilus, päike paistab ja inimesed söövad Marguse õe keedetud traditsioonilist hernesuppi.

Enne etendust on Margus ise publikule taas rääkinud oma isa loo, kui ta talle enne ta surma ütles, et tahab sest talust teatri teha. Pikem lugu, aga ühtlasi oli isa kahelnud, et kes siia ääremaale vaatama tuleb, Marguse ema ja isa teadvuses kestis Tallinna sõit vähemalt kaks päeva.

Kui esimest korda „Kotka tee” lavastusest kirjutasin, kasutasin väljendit teatritalu ökosüsteem ja kirjutasin: „Jah, me oleme harjunud nii mõtlema ja rääkima loodusest. Aga see mõiste on sama täpne, iseloomustamaks teatrit, mis muutub kunstiks.” Selle lavastuse esietenduse elamusele lisas sügava meeldejääva värvi udu, mis etenduse lõppedes ümbritseva maailma oma võimusesse võttis, taevas oli (ÄKKI: etenduse ajal oli taevas) topelt vikerkaar.

Eelviimasel etendusel tuli ja oli äike.

Saueaugu teatrisaalil on kaks kahe poolega laudaust, üks väiksem uks ja kaks pisikest piklikku ruudulist akent. Ja just neist siis see ümberringi hullumeelselt võimutsev äike publikuni jõudis. Vist ei pea ütlema, et sellist vaatepilti poleks võimalik näha Estonias või mistahes muu linnateatri saalis.

See äike, millest räägin, ja vihm olid seekord lavastusele nii valgus kui muusikaline kujundus. Nad olid ümberringi. Valguse mäng hakkas paistma väikestest akendest, läks pimedaks, siis lõi kõik välkvalgeks. Kui etenduses oli koht, kus avati lavatagune suur kahe poolega laudauks, läks pilt veel suuremaks. Uste taga oleks nagu raketirünnak lahti läinud, kõik mürise, kõmises ja välkus. Ja ometi mõtlen ma, et just selles lavastuses oli mu jaoks palju vaikust.

Kaks stseeni, mis ilmselt jäädvustuvad mällu igaveseks: steen, kuidas Mirjam ja Erik (Grete ja Sander) mängivad kõige intiimsemat, vaikset ja helget kurbust täis olukorda, lähedust, mis ei saa muutuda läheduseks. Ja siis prahvatab äike ja veel ja veel ja need kaks hoiavad teineteist kaisus. Nad ei tee ümberringi toimuvast välja.

Ja teine stseen: Erik mängib ajakirjanikku ja on tulnud oma isa naist Dorist intevjueerima, küsib, kas te olete oma mehele andeks andnud. Ja siis asub Dorist mängiv Kaie Mihkelson äikesega dialoogi, ta võpatab iga prahvatuste peale, reageerib, kõrgendab häält, sest muidu ei kostaks ta räägitu ümbritseva loodusmöllu häältest üle.

Ja see kõik kõlab kokku. Seda ei saa lavastada, see antakse juurde. Ka midagi ohtlikku ja hoiatavat, hirmutavat on selles looduse ja laval olevate inimeste koosmängus, seda ei mõtle välja, see antakse, see on päris. Kõik ei ole äkki enam meie turvaline elu.

Inimese elu on lühike, looduse oma pikk ja veel on kuskil igavik. See, kuidas äkki saad kõigi meeltega aru ja tunned, et just sellepärast on mõtet elada, et näha ja tajuda. Haprust ja ülimat jõudu – kõrvuti.

***

Hiljem, kui pärast etendust vihma sajab ja möll jätkub, küsib Kaie Mihkelson, kas etendus on muutunud. Ma ei oska vastata. (Jah, mingi sügavuse mõõde, maailmamõistmise mõõde on juurde tulnud, vastaksin nüüd.)

Kui räägin Kaiele oma muljest, mis jäi, kui ta laval äikesega dialoogi pidas, ütleb ta talle omase eneseirooniaga, et luges luuletust: „ Vist pimedust pingelist armastas hing,/ kuigi tast valjuda püüdis. /Kas, tulevik, haarab su müütidering/ meiegi kannatust nüüdist?//” sellise paatosega, nagu loeks Majakovskit. Päri nii see muidugi ei mõjunud aga jah, Ta pidi häält tõstma, et teda kuuldaks.

Mida veel teatritriloogia lehekülje sulgemise järel öelda? Etendus on surnud, elagu Etendus! Kui me Saueaugult koju sõites Märjamaa kiriku juures peatuse tegime, oli taevas hiigelsuur täiskuu.

* Saueaugu teatritalu triloogia, kirjutas Priit Põldma:

– „Ilmavõõra” Uku Masingust inspireeritud, lavastas Ringo Ramul (2018);

– „Kadunud kodu” Ernst Ennost inspireeritud, lavastas Priit Põldma koos Margus Kasterpaluga (2021);

„Kotka tee taeva all” Nikolai Baturinist inspireeritud, lavastas Priit Põldma (2023).

Inimesed „Kotka tee“ ümber, et lavastus lendaks

Priit Põldma

„Kotka tee taeva all“ autor ja lavastaja Priit Põldma: „Ma usun, et trupp pole üksnes need, kes on laval. Iga lavastusega, millega olen seotud, saab kuidagi järjest selgemaks, kui olulised on inimesed lava taga ja ümber, ja see, kas lavastus tõuseb lendu või ei tõuse, sõltub suuresti just neist.

Nad pole lihtsalt nupuvajutajad ja asjade ümberpaigutajad, keda võib vajadusel välja vahetada – nad on terviku loojad ja osalised ja on metsikult oluline, et me hingaks samas rütmis.

Sellepärast nüüd neist „Kotka tee“ trupiliikmetest, kes laval ei käi või käivad ainult lühikeseks ajaks.

Kui tegin Saueaugul oma esimest tööd, „Ilmavõõrast“ 2018. aastal, oli perepoeg Madis Martin Kasterpalu 16aastane ja oma asjalikkuse ja osavusega meile suureks abiks. Ma hakkasin teda siis Saueaugu teatritalu lavastusala juhatajaks kutsuma – ja kui tollal oli selles terake nalja, siis nüüd on asi naljast kaugel. Madis teab ja tegutseb, jagab ülesandeid ja mõtleb välja lahendusi, mis on kiired, tõhusad, vastupidavad ja esteetilised. Ta kannab hoolt nii teatrisõprade kui ka trupi heaolu eest. Igal õhtul, kui etendus lõpeb, jookseb Madis sauna kütma, nii et kui trupp on etenduse õhu endast välja hinganud ja õhtust söönud, on saun neile soe.

Oliver Valk sattus Saueaugule nii, et palusin Madisel kutsuda „Kotka tee“ juurde üks sõber, kes võiks teha episoodrolli ja ühtlasi aidata Madist lavataguste ülesannete juures. Kui me esimest korda kohtusime, mainis Oliver, et mängib tšellot – ja nii ma kirjutasin sellesse näitemängu ühe tšellistist kõrvaltegelase, kes ühes kohas ka musitseerib. Oliver teebki kõike nagu muusikat – täpselt, tundlikult ja suure rõõmuga. Mulle on jäänud mulje, et ta ümiseb lakkamatult ja tal on alati hea tuju. See ei pruugi muidugi päris nii olla, sest me pole mujal kui Saueaugul väga palju kohtunud. Aga selles olen kindel, et ükskõik kuhu ta läheb, hoiab ta inimesi enda ümber väga ja tahab neid kallistada.

Raido Linkmann on küllap Eesti teatri kõige profim helimeister – tema oskusi ja teadmisi vajavad ühtviisi nii suured kui ka väiksed teatrid, vaevalt on Eestis palju näitlejaid, kes poleks Raidoga koos etendust andnud. „Kotka tee“ juures on Raido nii helindaja kui valgustaja rollis, märkab ja tajub näitlejate mängu pisimaid detaile, kohaneb nendega ja hoiab oma nupulevajutustega lavastuse rütmi. Igaõhtuse etenduse maksimaalne õnnestumine on Raido jaoks väga tähtis.

Mulle tundub, et kõige enam erutavad Raidot igat liiki erilahendused. „Kotka tee“ tarvis muukis ta lahti ühe vana vinüülimängija ja ühendas helipuldiga, nii et näitlejad panevad laval vinüüli peale ja Raido kontrollib puldist selle nivood, vahepeal mängib plaat laval hääletult, siis paneb Raido selle kaugelt seisma, käivitab uuesti ja muusika algab täpselt õigest taktist. Küllap ei pane kogu publik seda trikki tähelegi, aga mina vaatan iga kord suu ammuli, kuidas see võimalik on. Ja on, ikka ja jälle, igal etendusel uuesti.

Paula Palmiste on Saueaugul inspitsient ja rekvisiitor ja teeb enne iga etendust ja etenduse ajal sadu vajalikke liigutusi, millest peale tema enda keegi ei tea. Vahel meeldib Paulale näitlejaid üllatada ja panna lavale või lava taha ootamatuid asju. Aga neid vigureid teeb Paula nii, et need ei lammuta tervikut, vaid hoiavad üleval tuju. Ja Paula kirjutab luulet. Vahel ulatab ta mõne teksti, mille on proovide või etenduste ajal kirja pannud – ja kui ma seda loen, siis saan päriselt aru, miks me teeme seda, mida me teeme. Paula tekstides on kõik sees, Saueaugu õhk ja koos elus olemise tunne.

Näiteks neis ridades.

Mängime,

et rõskust ei laiu,

et konjak pole otsas,

et grammofon ei viska nõela maha.

Lähme,

ükskord ikka koos,

aga mitte käsikäes.

Nii me läheme. Meiega on veel Marju, kes toob ja teeb süüa ja kannab hoolt eluruumide eest, ja Helis, kes asjatab piletitega ja tervitab publikut. Ja muidugi peremees Margus Kasterpalu, kes selle kõik on võimalikuks teinud ja seda kõike koos hoiab. Neistki tahaks rääkida pikemalt, aga äkki tekib selleks kunagi veel eraldi aeg ja ruum.“.