Joonistas Valdek Alber

 

Roman Baskin saab 25. detsembril 60aastaseks. Kas ta on nüüd vana või noor? Talle endale meeldib ütelda, et muu maailm hakkab alles viiekümnestele meestele korralikult maksma. Kogemuste ja professionaalsuse eest.

„Kõik mu jutt on seotud sellega, kui kõrge on me nõudlikkuse aste. Teatris, ühiskonnas… Meil asetatakse latt enamasti 40 sentimeetri kõrgusele, hüpatakse sellest üle ja kiidetakse seda “saavutust” siis taevani,” ütleb noor Baskin hoopis hiljem, aga meie jutu alguses küsib ootamatu otsekohesusega: “Mis sa tahad must siis?” Vastan pisut ebalevalt, ehkki oleme juba pikki aastaid sina peal: “Räägi mõni anekdoot.” Anekdootideni me tegelikult ei jõua.

 

 

Kas kuuekümneaastane mees veel unistab?

Oh, sa lüürik… Ma isegi imestan veel, rääkimata unistamisest. Kus sa siis! Vabatahtlikult ei tasu kõrvu pea alla panna. Nooreks Baskiniks mind vahest enam kutsuda ei tasu ja Vana Baskini teater võiks ka endale nüüd uue nime leida … seda küll…

Ma ei ole kunagi kartnud vana olla. Olen eluaeg tahtnud olla selline viiekümnene. Miks? Soliidsem, käsi on raskem juba, maailmas siis alles hakatakse proffidele maksma. See ei ole igal pool nii nagu meil siin, et iga roheline haibitakse üles ja kolme aasta pärast unustatakse. Maailmas ikkagi küpsuse ja professionaalsuse eest makstakse. Meil on need omadused pigem kui sõimusõnad.

 

See pole ju ainult teatris nii?

Muidugi, teater peegeldab ühiskonda … ajastu kroonika. Teater on lihtsalt üks väljendusvõimalus.

 

Oled sa teinud oma suured otsused elus ise?

Aga kes siis?

 

Banaalne, aga isa ja ema näiteks sinu eest.

Oh, mine nüüd. Jah, Voldemar Panso tegi mulle ettepaneku teatrikooli tulla ‒ ma ise püüdsin Moskvasse kinoinstituuti sisse saada … tulutult. See võis küll olla, et Panso tundis mu isa-ema ja sellepärast kutsus, aga ei rohkemat. Ema oli sellele (näitlejaks saamisele – toim) üsna vastu.

Ma olen pendeldanud kino ja teatri vahel ise oma valikuid tehes. Mõjutustega loomulikult paljudelt. Õpetajaid on ikka olnud … õnneks. Neid, kellelt tasub õppida.

Mõnda asja kahetsen ka. Näiteks seda, et astusin Euroopa filmifestivalide karusselli pealt ise maha.

 

 

Mida see tähendab?

See oli üheksakümnendate keskel, kui minu film “Rahu tänav” läks Euroopas hästi ja sellega seoses oleks mulle seal palju võimalusi avanenud. Mina aga loobusin, sest tahtsin Eestis hakata tegema “Keisri hullu” filmi. Arvasin naiivselt, et Eestis on see võimalik.

Tulin vabasse riiki, arvates, et olen Eesti filmitegija. Aga mulle hakati ütlema, et milleks meil on vaja Vene tsaariarmee ohvitserist filmi teha. Timotheus von Bocki haud (Võisiku perekalmistul – toim) on siiamaani rohus, kuigi ta oli esimene, kes Eestis pärisorjad vabaks laskis.

 

Aga unistad ikka veel filmitegemisest?

Nüüd enam ei unista, nüüd juba teen. Praegu käib ettevalmistusperiood.

 

 

“Keisri hull”?

Ei, ei, ei. Seda raha tõesti Eestis ei ole. Teen üht komöödiat, “Meeste tants”.

Ja ma tahaksin “Eesti 100” raames teha “Tõe ja õiguse” kümneosalist sarja. See on ainus ja viimane võimalus see epopöa, see saaga, see perekonnasaaga ära teha.

See on meie tüvitekst ja me oleme Põhjala rahvastest vast ainus, kellel see ekraniseerimata on. Viiskümmend aastat Eesti ajalugu jookseb ühe perekonna kaudu. Kui see ei ole sari, siis mis veel on! Ajalooline draama kogu oma uhkuses ja sügavuses.

Kui see on unistus, siis jah, unistan, et see tehtud saaks. See on põhiline.

 

Kas räägid unistusest täpsemalt ka, näiteks et kes mängiksid?

Tulevast asjast rääkimine on alati pisut spekulatiivne, kahtlane, see on sama, miks rolli ei saa ette ära rääkida. Koode, Da Vinci koode ei või avaldada.

 

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus… Ja armastust ei tulnud.

Jah, Ain Kaalep küll ütles Tammsaare selle tsitaadi kohta, et armastus ikka tuli lõpuks. Kui see “Tõe ja õiguse” sari esimest korda (1990. aastate lõpus – toim) kuum oli ja pidi kohe töösse minema, siis meil moodustati selline kunstinõukogu, kus olid Jaan Kross, Ain Kaalep, Jaan Ruus jt tõelised eksperdid, ning ikka suudeti see tegemine kihva keerata.

Kaalep ütles, et Tiina päästab Indreku ja tema kaudu tuleb see armastus Vargamäele tagasi. Ma arvan, et Tammsaaret ei saa niimoodi otse sõna-sõnalt võtta. Mis on tõde ja õigus? Mida see tähendab? Õnneks on see kõik mahulisem. Usun, et armastus käib siiamaani aeg-ajalt Vargamäel…

 

Maa õitseb Vargamäel. Aga õige, sa ei lubanud mul romantiline olla.

Ole ikka, see on ilus ju, ma ka olen. “Tõde ja õigus” on meie saaga, väga kinematograafiline kusjuures. Teatris on seda tehtud, aga teater on teater. Tervikut haaras teatris Jaan Tooming, vana Osvald Tooming oskas seda näha ja kokku kirjutada…

Tervik töötab läbi kahe põlvkonna. Film annab selle väljendamiseks suuremaid võimalusi ‒ võim, vägi ja uhkus tervikus, suures sümfoonilises minekus.

Eepiline lugu nõuab kino, teater oma tinglikkuses jääb sellisele materjalile ahtaks, sest soo on soo ja raba on raba. Oskajad mehed teevad selle ka teatris ära mingite kujundite kaudu, aga kinol on võime olla romaaniga sünkroonis.

Romaan, sümfoonia ‒ need on eepilised žanrid. Tammsaare “Tõde ja õigus” nõuab, lausa kohustab olema sümfooniline. Rahva minek läbi poole sajandi, üle saja tegelaskuju ‒ see on jõud! Meie jõud ja vägi! Rahva saatus! See mastaap, gabariit on Tammsaarel olemas. Ükskord võiksime selle ära teha, ja Eesti Vabariigi juubel on selleks sobiv aeg.

 

Ervin Õomapuu foto.

 

Nojah, Tammsaare ei ole tänapäevane fragmentaarium. Olen mõelnud, et fragmentaariumide mängimine nõuab teistmoodi näitlejaid, selliseid, kes…

…mängivad kriipsujukusid, mitte inimesi.

Ma hoopis küsin, kas teatrikoolis saab praegu sellise mahu kätte, et inimesi mängida? Või on see ainult lavastajate asi, kes peavad näitleja selleni viima? Kas meil on veel näitlejaid, kellega sümfooniaid teha? Mulle meeldib nii mõelda, et võim on lavastaja käes. Aga praktikuna tean, et teen tellija materjalist.

Minu põlvkonna näitlejaid on täies elujõus, nad saaksid mängida Vargamäe vingeid vanamehi.

Mu jaoks on küsimus hoopis selles, kes on Indrek. Teda peaks minu meelest mängima üks näitleja, kes veaks läbi nii noore kui vana, seal ei tasu näitlejat vahetada. Kümme aastat tagasi nägin, et see on Marko Matvere, aga nüüd hakkab Marko juba selleks vanaks jääma. Selline on elu.

Tom Stoppardil ühes näitemängus vana näitleja küsib: kas teate, mis juhtub vanade näitlejatega, ja vastab, et midagi ei juhtu, mängivad edasi.

 

Oh jah. Kas sa oma truppi, oma teatrit koos majaga pole tahtnud luua?

Projektiteatri eelis on see, et sa võid ühe lavastuse käigus selle trupi luua. Statsionaarse trupiga ma ei oskaks vist suurt midagi teha, tekiks konveieri kohustus. Ohh! Ma arvan, et enamik mu suveteatrilavastusi on ju sellest tekkinud, et ma ei ole kino saanud teha. Sellepärast olen teatriga tulnud õue, kohtade ja keskkonna pärast. Olen asju sobitanud kohtade sisse, teinud seda, mida teatrimajas ei saa tinglikkuse pärast teha.

Suveteatris on pääsukesed ja sitasitikad olemas. See keskkond, see ruum on väga nõudlik ja võtab näitleja ka oma mina seest välja, muidu iga sitasitikas teeb talle ära. Kohe, sest on ägedama orgaanikaga.

 

Jaan Tooming kunagi ütles ühes proovis, kui näitlejad hakkasid orgaanilisest olemisest rääkima, et lehm on laval orgaaniline.

Just, näitleja trump on kujutlusjõud. Suvel aitab päikeseloojang, kui sa ta mängu võtad, nii näitlejaid kui ka publikut. Õues ei pea mängima kujuteldavat päikeseloojangut. Filmis on ka need kõik olemas…. vesi ja õhk, ja puu on puu ja päike on päike. Teatris üritame puuhobuse seljas sõda mängida.

Sa küsisid oma trupi kohta. Ma olen ses mõttes ka kinousku, et filmitrupid on samuti ühekordsed. Paljuski, miks ma pole riigitoetust saanud, on see, et mult küsitakse truppi ja personali. Seaduse järgi Eesti riik doteerib vaatajaid, külastajat, publikut, tegelikkuses aga makstakse kinni palgafond ja halduskulud.

Kui see asi toimiks seaduse järgi, peaks minagi saama olulise toetussumma. Minu etenduste külastatavus on neli korda väiksem kui näiteks draamateatril, aga riigitoetus on ümmargune null. Eesti on korporatiivne ühiskond. See, kes kõvemini karjub, kes on kõvem onupojapoliitik, see midagi ka saab. Kuuldavasti on lootust, et asjad hakkavad liikuma.

 

Tänu endisele kultuuriministrile Rein Langile on meil, noh, teil Vaba Lava maja.

See on küll tänu Märt Meosile (kultuuriprojekte tegeva MTÜ R.A.A.A.M. produtsent – toim).

 

Olgu, nõus, aga tema oskas Langiga läbi saada, sina…

Mina mitte, kuigi olen Vaba Lava nõukogu esimees. Vaba Lava ei tohiks olla riigiteatriga vastuolus.

 

 

On sul mingit mängimise plaani ka?

Toomas Kall kirjutas mulle juubeliks ühe monoasja, selle teen nüüd 26. detsembriks ära.

Üht komöödiat teen ka, kus ise mängin. Hakkasin oma projektiteatri alguses “Südamete murdumise majas” oma lugudes ise kaasa mängima ja aeg-ajalt olen seda ikka teinud. Ma pean tunnistama, et näitleja ja lavastaja minus saavad teineteisega päris hästi läbi … mõistavad ning arvestavad teineteisega.

 

Ja teiste lavastajatega enamasti ei saa?

Lembit Petersoniga sain. Mikk Mikiveriga ka sain kuidagi ‒ alguses mul oli nii suur respekt tema suhtes, aga hiljem töö kaudu hakkasin teda tajuma … pealegi − võrratu näitleja…

Üks tähtsamaid asju lavastamise juures on materjaliga suhestumine. Eeskätt on mul vaja teada, mis suhtega lavastaja materjali loeb või lugenud on, ülejäänule saan ise ka pihta. Ja siis on vaja vastastikust usaldust. Need kaks asja, ja muu on juba delo tehniki. Kõik lihtne ongi väga keeruline, ja vastupidi.

 

Mul ongi tunne, et teatrikoolides tuleks lavastajatele süvendatult õpetada psühholoogiat.

Mida siis veel! Kui sa tegeled laval ja filmis inimestega.

Inimene on vähe muutunud aastatuhandetega. Mõtlesin sellest “Hamletit” tehes. Kirjatuvist on saanud e-kiri ja suurtükist snaiper, aga inimene on oma olemuselt sama.

Hamlet ‒ selliseid mehi oleks praegu rohkem vaja. Selliseid Hamleteid, nagu Üllar Saaremäe mängis. Neid küll üritatakse maha vaikida, aga nad peaksid kõigele vaatamata rohkem häält tegema.

 

Lähed sa lavastades näitlejatega ka tülli?

Mul on elus olnud näitlejatega kaks juhtumit, kus läheme niiviisi tülli, et läheme lahku. Ma, jah, vahel tõstan häält, aga ikkagi ma usaldan näitlejat. Kui ei oleks näitlejat, siis ei oleks lavastajat, selles on kogu konks. Loll oleks arvata, et on vaid autor, mina ja publik.

Algimpulss tuleb autorilt, seda ei tohi unustada. Siis on näitlejad ja lavastaja. Ja keegi peab vedama, sest kui vedurit ei ole, siis vagunid ei sõida. Lavastajad kipuvad ennast näitlejast targemaks pidama, aga näitlejat tuleb usaldada ja lasta tal vedada. Heas dramaturgias on selleks palju võimalusi!

Selliseid näitlejaid, kes võtavad tüki ja on valmis veduriks hakkama, neid õnneks ikka on ja on alati olnud… Kui neil lastakse vedada. Sellised olid Kaarel Karm, Rein Aren, Jüri Järvet, Jüri Krjukov, Sulev Luik ning on Aarne Üksküla ja Tõnu Kark. Nad kõik on tõestanud, et on võimelised vedama, ka Üllar Saaremäe, Hannes Kaljujärv jne.

 

Jutt autoriteetidest ja veduritest on ülekantav ka meie ühiskonda. Selline olemine eeldab ka vastutuse võtmist. Noored ütlevad mulle enamasti, et neil ei ole eeskujusid.

Ma väidan, et teatrikoolis pärast Voldemar Pansot pole tõelist näitlejaõpet olnud, sellist süvitsi minevat õpet. On nipet-näpet, kõne- ja tantsutehnikad, aga näitlejaõpet… Koolis ei öelda, et minge vaadake õhtul Aarne Üksküla või Ita Everit, õppejõud ei ütle seda, sest neil endal puuduvad autoriteedid.

Ma tahan öelda, et kergelt oma erialal rooste läinud inimesed kipuvad tihtipeale õpetajaks. Samuti minnakse ka poliitikasse. Ja siis hakatakse jalgratast leiutama täiesti otsast peale. See on nagu igavene puberteet, ei saadagi täiskasvanuks.

Tegevlavastajad, kes sealt läbi käivad – Elmo Nüganen, Hendrik Toompere –, see jääb juhuslikuks. Koolis pole metoodilisust, kõik on liiga juhuslik, igaühel on oma meetod. Vundamendid on haprad, hakatakse maja ehitama katusest. Ja nii ei saadagi enam aru, mis oluline on, rõhud lähevad paigast ära.

Selline mentaliteet on ka ühiskonnas. Me sellest alustasime juttu, et 50aastasele hakatakse maailmas küpsuse eest maksma, aga meil võid kõrvad pea alla panna, ja aidaa. Vaimsust napib.

Meie muusikas on see olemas ‒ Veljo Tormis, Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Olari Elts, kõik Järvid … maailma tipud. See on küll puhas rõõm!

 

Mis sa õiendad, õpeta ise.

Kooli asjus saan ma ennast kaitsta ‒ olen kaks aastat tahtnud kursust võtta, aga nad ei võta mind sinna. Veealused „tädid“ tõusid tagajalgadele. On tohutud ringkaitsed.

Hamleteid on väga vaja, muidu on asi hukas, läheb rooste ja hallitab. Ja ei juhtu muud kui see, mida kunagi Juhan Viiding ütles: vaimsus nõriseb sellest majast minema.

 

Milline oleks “juubelijutu” positiivne lõpp?

Saame kusagil välismaal kokku, küll me siis leiame, mis Eestis hea on. Laulupidu, ülikool ja keel ja kodu … ning piisavalt metsa ja puhast õhku.