“Pea” proov. Märt Avandi, Uku Uusberg ja Priit Võigemast.

 

Täna on teatris “Pea vahetus”. Esietenduse puhul lugege Teatritaskust mida arvavad oma laste teatritegemisest nende vanemad. 

Lastest ja teatrist räägivad Irja Avandi, Jüri Võigemast ja Valter Uusberg. Rääkides ei unustanud ükski vanematest omal moel öelda, et neil on peale avalikkusele nähtaval olevate laste veel lapsi, kes sama armsad kui need, kellest alljärgnev jutt. Keegi vanematest ei häbenenud sõna kasvatus.

 

Irja Avandi – vaatab esietendust silmad kinni

 

Märt Avandi ema Irja ütleb, et ta kardab kukkumist. Mitte enda oma, vaid oma laste oma. „Ei saa ju olla nii, et kogu aeg on inimese elus tõus. Seda kukkumist ma ei taha lapsele.“ Kui Märt oleks insener? „Siis oleks ma palju rahulikum. Näitleja on kõigile näha. Ma olen selles suhtes hästi haavatav,“ ütleb Irja Avandi.

Irja Avandi.

 

Ta arutleb, et äkki see on ka inimese mugavuse asi – kui laps on kogu aeg inimeste vaateväljas, ei saa ka ema mugav olla ja sellest mitte hoolida. „Ma olen selline. Ei vaata näiteks ka saateid, kus vend esineb (Hannes Danilov, Irja vend, on haigekassa juhatuse esimees – M.M). Ma ei saa.”

Teatris Irja Avandi käimata ei jäta, aga esimesel vaatamisel ta ennast mugavalt ei tunne, läheb sellise hoiakuga, et kuidas see nüüd õnnestub, äkki ei ole päris see. „Ma naudin neid tükke siis, kui lähen lavastust vaatama teist korda, siis olen kindel, ma tean, et see on nauditav. Esimest korda on ikka mingi kramp.” See, kui poeg emale etenduse eel ütleb, et kõik on korras, Irjat veel ei lepita.

Irja Avandi tunnistab, et ta tihtipeale oma lastega rääkides tabab ennast mõtlemast sellele, et kust nad seda või teist juba teavad. „Millest see tuleb, ma ei tea. Aga see on vägev, et oma lapsed on suutelised asju taipama kiiremini kui nende vanemad. Iga vanema unistus on, et lapsed teda ületaks mingil alal, on vanemast tublimad. Kui nii on, siis see ongi tasu.“

Irja ütleb, et ta ei ole olnud oma lapsi kasvatades selline kanaema tüüp, kes muretseb, kas sall on ikka kaelas või kas triikraud võeti seinast välja. „Mind on huvitanud pigem see, kuidas laps hakkama saab, kuidas ta ennast maailmaga suhtestab. Mind huvitab mu laste elu õnnestumine.“

Kui Märt emale teatas, et sai teatrikooli sisse ja õpib näitlejaks, mõtles ema sellele, kas poeg jõuab maha lõhkuda suhteliselt range koduse kasvatuse barjäärid. Hiljem on Märt emale tunnistanud, et kui tema kursusekaaslased mingeid näitlejaks õppimise ülesandeid niisama lihtsalt vastu võtsid, pidi tema ennast sundima kasvatuse seintest üle ronima. „Ta pidi ennast leidma. Ta on niivõrd korralik, et mõtles: nii ju ei tohi, nii ju ei tehta. Ma arvan, et tal on nüüd need asjad ületatud. See minu hirm, et kas tema väljapeetus ja korralikkus üldse näitlejale sobib… seda ma enam ei karda. Nüüd ma järjest enam mõistan, et see on pigem tema trump,“ ütleb ema Irja.

Märt on muutunud, räägib ema ja selgitab, et ta ei hooli enam nii palju sellest, mis teised temast arvavad, vaid on kontsentreerunud suuremale. „See on hästi rahustav. Temas on nüüd rohkem julgust. Otsustusjulgust ja vastutamise julgust.“

 

 *  Irja Avandile (pildil) on poja rollidest seni enim meeldinud Edmund lavastuses „Pikk päevatee kaob öösse“. Edmund oli juhtumisi Märdi vanaisa nimi. „Minu meelest on see nii tähenduslik. Märt mängis ja meie pere jaoks oli laval minu isa. Ta mängis nendel keeltel, mida mina hästi tunnen. See väga raputas. Kuidas see saab võimalik olla!“ Irja Avandi on raamatupidaja.

 

 

Jüri Võigemast rõõmustab, et poeg Priit vaatab ühiskonda

 

Jüri Võigemast

 

 

Priit Võigemasti isa Jüri tunneb heameelt, et tema pojad on tublid. „Kindlasti ühest poisist rääkides ma ei sa unustada, et neid on mul kaks. Priidu teatritegemisi näinuna on mul hea meel, et ta vaatab ühiskonda. Vaatab ja püüab seda, mida ta näeb, nähtavaks teha neile, kes teatrisse vaatama tulevad.“ Jüri loeb üles oma poja lavastused – Ugalas tehtud „Terrorism“ ja „Norway.Today“ ning äsja Linnateatris esietendunud „Hecuba pärast“.

„Ise ma olen kolm suurusjärku rohkem ühiskonna peale mõelnud kui teatri peale. Seepärast on see, mida mina märkan, mitte niivõrd teatrikool, vaid mitmekihilisus ja sõnum, mis etendustes sees. Oma poja tegemised on alati tähtsad ja huvitavad ja head.“

Kolm suurusjärku ühiskonnast rohkem mõelnud isa tunnistab, et igav tal poja lavastusi ja osatäitmisi vaadates kindlasti ei ole olnud. „Mina olin 33, kui Rahvarinde aegu arglikult lülitusin poliitikasse. See, et noored märkavad paljusid tähtsaid teemasid ja asju sootuks nooremana, ma arvan, on hästi oluline. See, et noored märkavad ja näitavad teistele asju, mida nemad oma kunstnikuhingega tunnevad – ma arvan, et kõigil tasub seda tähele panna.“

Jüri Võigemast ütleb, et tunneb suurt heameelt selle seltskonna üle, kuhu poeg Raplas lülitus. „Need noored võtavad ja teevad oma tegemisi hästi tõsiselt ja professionaalselt ja sellel pinnal jääb ainult ju oodata parimat. Neid noori on kindlasti rohkem, aga selleks, et asjad õnnestuksid, on vaja ühist elementi, mis seob. See on neil olemas ja mul on tõesti hea meel selle üle.“

Jüri Võigemast on seda usku, et lapsed kasvad täpselt seda suunda, nagu loodus neile on ette näinud ja andnud. „Nad ei kasva valesti ja viltu. Ma ikka küsin Priidult, kuidas talle endale tundub, kuidas läks. Küllap see, mida ma märgata oskan ja tähtsaks pean tema tegemistes, küllap see jõuab temani ka. Õpetada ma ei oska, ei söanda ega taha. Ma olengi kokkuleppimise inimene viimased 25 aastat. Kedagi käskida, keelata ja suunata, see ei ole minu loomuses.“

Isa Jüri nimetab Priidu kujunemisel selleks, kes ta on, ema ja õpetajate ja sõprade osa. „Kõik, mis on loomulik ja loomuomane, realiseerub, kui selleks on soodumus ja tugi väljastpoolt.“

 

*  Jüri Võigemast (pildil) ütleb, et tahtis saada arhitektiks. „Minust sai ehitaja, aga elu juhtis sellesse sängi, kus olema peab. Ma ei ole kunagi pannud inimeste valikuid sesse ritta, et kas see tee on kergem või raskem. Kui see on loomuomane, siis see on ka teistele parim variant.„ Jüri Võigemast on Eesti Linnade liidu tegevdirektor.

 

 

 

Valter Uusberg tahaks poegade loomingulist olekut turvata

 

 

Valter Uusberg

 

Pärt ja Uku Uusbergi isa Valter elab laste loomingulistele sammudele kaasa. „ Esimene ring – see, et lapsed on sinu hooleaalused, see ju kestab. Ma elan neile kaasa. Elan kaasa mitte murega, vaid peaaegu, et kaastundega. Ma mõtlen seda, et kas nad on piisavalt tugevad. Tean nende nõrkust. Mis see tähendab? Isa jääb, kui pojad on loominguliselt avatud, ikka murelikuks rohkem kui teised. Selles, kuidas nad oma elu korraldavad, on nad väga tugevad, ja kõik nad on minu juba üle trumbanud. Iga loominguline olek aga… inimene on haavatav ses seisundis. Mingil lühikesel hetkel võib ju isegi mõelda, et neid loomingulisi avatud olekuid võiks vähem olla. Need on murelikud olekud. Igal juhul, kui poistel on jälle midagi käsil, siis on tunne, et tahaks nende tegemist, seda haavatavat olekut turvata.“

Valter ütleb, et teda rõõmustab, et lapsed teda oma loomingulistesse plaanidesse pühendavad. „Nad küsivad nõu ja julgevad näidata, et just seoses loominguga nad vajavad abi. See ei ole kindlasti mingi väga suur abivajadus, aga see käivitab minus erilise vana hooldaja kompleksi. Ja see abi on pigem moraalne. Toetan protsessi.“

Valter ütleb oma suhte poegade loominguga olevat empaatilise. „Kui Uku näitab mulle oma teatritekste, siis ma automaatselt elan neisse sisse. Mul ei teki distantsi, mis saaks tekkida ehk siis, kui ma oleksin teist verd. Minu poeg on kirjutanud ja näitab – mul kuidagi õnnestub saavutada kohe mingi sünkroonsus. Hetkega.

Pärt tegeleb muusikaga, sellesse mina ei küüni. Tal on tore kalduvus, mis mulle meeldib – arutada. Ma saan aru, et need arutelud on vundamendiks tema loomingule, muusikale. Nende arutelude juures ma hea meelega viibin ja kujutan ette, et me arutades laome vundamenti. See ei ole nüüd see abitegu. See peaks olema parim, mida eri põlvkonnad saavad endale lubada. See on katse ühtlustada maailmapilti ja on viljakas, ma loodan, mõlemal suunal.“

 

*   Valter Uusberg (pildil) ütleb, et elab kaasa ka oma poegade sõpradele. „Kultuuris interpreet teeb midagi meie eest. Parimal juhul ta toob ennast ohvriks. Ohverduse tulemus on lunastus. Ma olen kaasas, lähedal ja kõrval neil ohverdustel.“ Valter Uusberg on Eesti Joonisfilmis kunstnik.