Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.

2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.

Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.

***

Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?

Ma olen alati öelnud, et mind ei huvita poliitilised asjad. Olen üritanud mitte teha neid.

Kusjuures „Papa Carlo teatrit”, mis oli mul mingi kolmas-neljas film, võib tegelikult võtta küll kui poliitilist filmi. Olen seda reklaaminud nii, et tegime „Papa Carlo teatri” (1988. aastal – toim), ja seepeale Nõukogude Liit lagunes ära.

Papa Carlo oli niiditõmbaja, all oli rahvas, keda tõmmati. Rahvast ruineeriti, aga Carlo laval oli kõik hästi. Lõppes sellega, et Carlo sai hukka. Lõpukaadreis avanesid suured uksed ja sumbunud ruumi tungisid tänavalt sisse vabaduse hääled.

Kusjuures see on tänaseni ainuke Eesti film, mis on olnud Cannes’i filmifestivali Kuldse Palmioksa nominent, lühifilmide võisltusprogrammis.

Uhke ju!

Tol ajal ma sellele tähelepanu ei pööranud. Festivalidel, jah, tahtsin käia. Aga oli nii – ma elasin siis Hiiul –, et helistati Moskvast ja öeldi, et teie film on valitud Cannes’i ja meie esindaja sõidab kohale sinna. Öeldi, et kui ta juhtub auhinna saama, siis saate teie ka tulla. Ja pandi toru hargile.

Mõelda, auhind hõigatakse välja festivali viimasel päeval. Ma olen Eestis. Et sinna sõita, oli vaja viisat – no mingi valemiga ei oleks ma sinna pääsenud. Alati oli Venemaal keegi, kes sinu filmiga sõitis.

Kuidas nüüd on, kas reisimise isu on säilinud?

Jah, ma ikka käin. Näiteks Annecy festivalil Prantsusmaal, mis on Euroopa kõige suurem animafestival. Sinna on paar korda ka mu film valitud, aga olen jäänud igal aastal käima, sest see on koht, kuhu tulevad kokku sõbrad üle maailma. Viimased neli aastat olen seal käinud oma kulu ja kirjadega, et näha sõpru, kellega oled Jaapanis või USAs koos olnud.

Filme näeb nüüd, kui oled akrediteeritud, ka internetist, kohal käimine on pigem suhtlus, mis tähtis.

Kas seal on kinosaalid välja müüdud?

Neljatuhandelisid saalid on kaks kuud enne välja müüdud. Kohapeal on pikad järjekorrad. Enamik publikust on noored animahuvilised ja tudengid, minuvanuseid on üha harvemini. Sellepärast ongi iga aasta oluline.

Et lühiformaat ka kogub vaatajaid…?

Mõtle, mis on praegupopulaarne? TikTok. Ehk siis: mida lühem asi, seda rohkem vaadatakse. Inimestele meeldib. Üle kümne sekundi mõtteid ei viitsita vaadata. Kui seda loogikat hakata arendama, siis kümneminutiline film võiks publikule olla palju huvitavam vaadata kui kahetunnine. Aga nii ei ole läinud, ehkki olen seda aega oodanud.

Millal see te uus film valmis saab?

Ma arvan, et kuu aja pärast. Sven Grünberg kirjutab praegu sellele muusikat. Aga ma panen sellele filmile aastaarvu 2025 ehk siis praegu esilinastust ei tee. Põhjus on ainult selles, et festivalidele saab filmi saata ainult kaks aastat.

„Idüll”? Rääkige sellest filmist.

Inimesed elavad idüllis, kõik on olemas, ja siis sõidab nende ellu sisse sõda. Kui Ukraina sõda hakkas… mäletate, et me ei tahtnud ju uskuda, et venelased lähevad Ukrainale kallale. See keerutamine kestis pikalt. Siis ehmusime, et läksidki. Tankidega … ja tapavad inimesi. Tapavad nädala, tapavad kaks, ja vaatad, et Euroopa ei tee väljagi. Kas ei saada aru? Macron helistas iga päev Putinile.

Ukraina poisid surevad ka praegu seepärast, et maailm venitab. Ei julge otsustada. Ei leia lahendust. Meile siin ei pea seletama, et mölakaga seal pole võimalik kokku leppida. Maailm aga ei saa sellest aru.

Filmis lülitatakse televiisor välja ja tõmmatakse koduakendele kardinad ette, kui sõda juba koduhoovi jõuab. On ju selge, et kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa olukorda.

Ja sõjardid poevad tuppa ukse alt nagu sinu filmis?

Mõte on see, et kui sa ei tee õigeid otsuseid õigel ajal, siis teleka kinnipanemine ei päästa sind sõjast, see jõuab ikka sinu tuppa.

Kõik laguneb. Mu filmiperekonnal on üks papagoi, vana ja räsitud, puujalaga, ühe silmaga, elunäinud. Tema on filmis ainuke, kes mõistab ja oma ainsat silma ei sulge. Aga ta lükatakse eemale.

Papagoil on õues tuvi, kellesse ta armunud on. Kui sõda on juba hoovi tulnud, lastakse see tuvi maha, aga ka see ei pane perepeale aru pähe.

Ma filmi lõpu tegin ikka helge: kõik saavad surma, aga papagoi pääseb, lendab pilve peale, seal on tuvi ja nad saavad kokku.

Kas Taavi Teplenkov ja teised näitlejad olid lahkesti nõus filmi mängima tulema koos nukkudega?

Olid. Kõik näitlejatega stseenid me filmisime Kopli garaaži ruumides, ehitasime sinna toad. Võtteperiood kestis kaks nädalat.

Inimese animeerimise tehnika nimi on piksillatsioon. See uus film on piksillatsiooni ja nukufilmi segu.

Kes filmi operaator on?

Urmas Jõemees. Kahjuks tema läks selle filmi tegemise ajal ka ära, parematele jahimaadele. Tema võttis üles kõik näitlejatesse puutuva. Ja tema stuudios saime ka animatsiooniosa jooksma, nägin ära valgusskeemid… ja siis ta ootamatult lahkus. (Urmas Jõemees suri 2023. aasta 15. oktoobril 59aastasena. – Toim.)

Ma olen temaga pea kõik filmid koos teinud, nii et see oli raske hoop. Ja mitte ainult sellele filmile.

Kui kaua te elus siis filmi olete teinud?

Ma õppisin Tallinna Polütehnilises Instituudis elektriinseneriks. Õppida tuli hoolega, et mitte välja langeda ja Vene sõjaväkke sattuda. Minu aastakäigu vendadel oli oht sattuda Afganistani sõtta. Ja selle ees oli hirm. Kohe pärast lõpetamist läksin Tallinnfilmi nukufilmi. Juba mu TPI ajal korraldas Elbert Tuganov animaatorite täiendkursused. Ma osalesin ja kõik sobis, nii et sain pärast lõpetamist minna animaatoriks.

Mis see animaator tähendab?

Nuku liigutaja, paneb nuku elama. Režissöör räägib animaatorile, et näed, siin on see koer, ta tuleb vasakult sisse, nuusutab seda posti ja läheb teiselt poolt välja. Siis režissöör läheb minema, animaator jääb tegema. Teeb seda kaheksa tundi. Kõik neli jalga paneb liikuma. Mind võeti tööle ja nii oli, et suurt stseeni tegid vanemad olijad, aga mind pandi taha liigutama midagi, mis polnud nii tähtis asi.

See nukufilmi tollane aeg oli väga kihvt. Nüüd on sellega võrreldes kõik kole asjalikuks läinud. Toona oli selline veneaegne stiil, kus tegelikult ei saanudki aru, kas keegi teeb midagi või ei tee, aga filmid said kõik ikka õigel ajal valmis.

Kui kaua siis ikkagi?

Arvan, et aastast 1980, seega nelikümmend neli aastat. Oma esimese filmi tegin 1983. aastal. Aeg oli soodne ja jõudsin kiiresti esimese režissöörifilmini.

Mängufilmide režissööriks ei ole tahtnud saada?

Kõik tahavad. Aga tol ajal tuli selleks Moskvas õppida, minu vene keel ei olnud nii hea. Korra üritasin vabariiklikust konkursist osa saada, aga ei õnnestunud. Ainult üks kool terve Nõukogude Liidu peale … Sinna mindi ka suure rahakoti või lammastega.

Olete siis iseõppija. Mis õpetas?

Kõige rohkem õpetas mind see, et kui tegin filme juba režissöörina, siis algul oli mul kunstnikuks Priit Pärn. Me suhteliselt palju temaga, koos arutasime asju, vaatasime palju filme.

Ja teine asi ehk see, et juba keskkooli ajal Pärnus ma tegin multikaid. Oli 16millimeetrine kaamera, millega võtsin üles kaadri kaupa: tõk, tõk tõk… Igasuguseid tegelasi sai elama pandud.

Ma ei osanud joonistada, seepärast pidin minema inseneriks õppima. Teised läksid kunstiinstituuti – Hardi Volmer ja Jaak Arro. Olime Pärnu Koidula kooli punt. Suhtlesime edasi, nad tegid bändi Pära Trust, hakkasime filme tegema ja mina olin kaameramees. Mingi isu filmitegemise järele oli suur.

Ma kuskilt lugesin,et Quentin Tarantino oli selline vend, kes istus filmilaenutuses, oli seal tööl, ja vaatas tohutus koguses filme. See oligi tema kool. VHSi laenutuses!

Nojah, käsitööoskus käsitööoskuseks, selle omandad, aga eks tulemus ole ikka kinni isiksuses ja maailmapildis.

Film ei ole ju keeruline: sul on üldplaan, keskplaan, suur plaan ja teadmine, kui pikalt sa midagi näitad. Kas ma näitan su silma või üldist plaani või nii, et üldse silmi ei näe… Koolis õpid teooria selgeks ehk kergemini.

Kuidas ikkagi tuli see tahtmine tegelda multifilmiga? Kas mõtlesite, et hakkate oma suuri mõtteid teostama?

Ega ma nii ei mõelnud. Kui oled noor, siis muidugi mõtled suurelt. Kuna mängufilmi teha ei saanud, tuli teha animatsiooni, ja see oli ka äge. Olid asja juures ja tegid seda mõnuga. Ja tahtsid teha võimalikult hea filmi, et pääseda festivalile.

Ja see hoob ei olnud vähe tähtis, et Vene ajal ei saanud ju Läände reisima. Aga kui su film valiti festivalile, siis oli väike tõenäosus ka ise sinna saada. Euroopasse. See oli see mootor. Ilmselt mitte ainult minu jaoks. Ega me tegijatena filmide kinos näitamise eest mingit tasu ei saanud.

Kuidas sellega praegu on?

Ka nüüd on nii. Saan filmi valmis, ja ei ole vahet, kas ta on hea või halb. Kui ta on kümneminutiline animafilmi, siis mitte keegi ei näita teda kinos mitte kunagi. Formaat on teine.

Aga sisu?

Ma arvan, et selle mu uue filmi „Idüll” sisu on nii tihe, et sellest võiks vabalt teha kahetunnise mängufilmi. Animatsioon on kontsentraat. Pressid ta tihedaks. Animas on kolme-neljasekundilised plaanid, mis mängufilmis võtaksid ehk 20–30 sekundit.

Miks selline formaat?

See on festivali formaat. On viis kuni kümme minutit pikad filmid ja kuni 20 minuti pikkused filmid. Kuni kümme on minu meelest kõige uhkem, kuni viis tundub liiga lühike. Kuni 20 on pikk, keegi ei viitsi vaadata. Aga see kümneminutiline formaat ilmselt tekkis siis, kui ümmargusse filmikarpi mahtus üks rull filmi, see rull oli just kümme minutit pikk.

Mis teemadel te esimesed filmid olid?

„Tuvitädi” oli selline tädi, kes hoidis kortermajal pilku peal. Vargad käisid ja pahad poisid lõhkusid lillepeenraid, Tuvitädi tegi kõik korda. Priit Pärn oli kunstnik, lamenukkfilm. Ja kui Tuvitädi taevariiki läks, siis tema tükid moodustasidki looduse.

Animatsioonis on oluline, kes on kunstnik, milline on kunstiline lahendus. Näiteks kui Priit Pärn tegi Rein Raamatuga filmi, siis öeldi, et see on Pärna film. Tema tüübid ju jooksid. Jüri Arrak tegi „Suure Tõllu”… Ja see on mõistetav. („Suure Tõllu” režissöör oli Rein Raamat, peakunstnik Jüri Arrak, kunstnik-lavastajad Heiki Ernits, Ain Silbaum ja Valter Uusberg. – Toim.) Kui Heiki Ernits teeb, siis ükskõik, kes režissöör on, ikka öeldakse, et Ernitsa film.

Ütlesite, et ei oska joonistada, aga ometi nägin stuudios, ateljees seina peal põnevalt joonistatud pilt-stsenaariumi.

Jah, ma joonistan väga palju. Olen isegi kunstinäitusi teinud. Aga see, et ei oska, tähendas, et ma pole õppinud seda. Mu Pärnu sõbrad käisid kunstiringis, enne kui läksid kunstiinstituuti. Ma ei tea, miks mina kunstiringis ei käinud.

Ma joonistan küll, aga teistmoodi. Pakkusin kaht tööd just kevadnäitusele – ei tahetud. Ma joonistan pliiatsiga eskiise, figuure ja teen arvutis edasi. (Rao Heidmetsa kunsti näitus avatakse novembri teises pooles Raplas Valter Uusbergi kureeritud Riinimanda galeriis. – M.M.)

Korraldate animakursusi, õpetate filmi tegema?

Ma usun, et kõik inimesed on geniaalsed, iseasi, mis anne kellelgi on. Aga kõigis on midagi peidus – muusika, värvid, mõtted … mõnes ka filmitegija. Ma näitan kursustel teeotsa kätte.

Kommertsfilme pole tahtnud teha?

Ikka olen tahtnud, ikka tahaks ju rikkaks saada, aga ei oska. Katsu sa teha selline film, et rahvas kinno tuleks.

Põnev on teha sellist filmi, kus alustades ei tea täpselt, kuhu välja jõuad. Mulle meeldib tegemise protsess.

Olen kuulnud, et tehisintellekt on varsti niikaugel, et sina räägid talle, ja tema teeb liikuva pildi. Tahakski diivanil pikutada ja rääkida – ja pilt muudkui valmiks. Riidleks temaga, parandaks, ja saaks nii filmi valmis.

Kõik on tohutu hüppe teinud, see ei ole enam see maailm, mis oli siis, kui animaatorina alustasin ja koera jalgu liigutasin.

Rao Heidmets

Sündinud 16. septembril 1956 Pärnus.

Lõpetas 1981. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi energeetika teaduskonna.

Ülikooli päevil osales Kunstiinstituudi rühmituses PäraTrustFilm undeground-filmide tegemisel.

Pärast ülikooli lõpetamist asus tööle Tallinnfilmi animaatorina.

On korraldanud animatsiooni töötubasid Eestis, Saksamaal, Hiinas, USAs ja Mehhikos.

On õpetanud animatsiooni, filmirežiid ja loovmõtlemist Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Balti Filmi- ja Meediakoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Tehnikaülikooli IT kolledžis.

Rajas 1991. aastal oma filmistuudio.

1999–2001 töötas ETVs laste- ja noorteprogrammi peaprodutsendina.

2002. aastast on stuudio Nukufilm režissöör.

Teinud mitukümmend animafilmi, ka mängufilme ja dokumentaalfilme.

Pälvinud oma filmide eest rohkelt auhindu ja nominatsioone.

Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.