Ma üsna hästi mäletan kümne, ehk ka 20 aasta tagust aega, mil Raplas veel omavalitsuse ja isegi linna tunnuseid enam oli kui praegu. Imelik mõelda, et siis oli linnake üle ujutatud kõikvõimalike putkadega. Jäätiseputkat, mis alevilastele kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnendate alguses kultuurimaja ees tähtsal ristmikul asus, vist enam ei olnud. Ajaleheputkasid oli väikelinnas mitu ja seal tõesti müüdi ajakirjandust, Loomingut ja Loomingu Raamatukogu ja …
Riigi kohalolu linnas oli selgem ja määratletum kui täna.
Linnas liikus politseiprefekt, ta, jah, vahepeal oli silmatorkvam kui tavaliselt, sest tänane minister Raivo Aeg noore politseiprefektina ei saanud silmapaistmata jääda, isegi siis, kui ta seda võib-olla vahel ei tehtnud.Maakohus oli meil, Rapla maakohus ja sellel peakohtunik. Ja maavalitsus oli koos maavanemaga. See, kuidas maavanemate võim tükkhaaval murenes ja maavalitsuse autorireet ühes sellega, oleks uurimistöö teema. Selle uurimistöö tulemus võiks seletada muu hulgas ka seda, kuidas riik kaugeneb rahvast. Mulle meenub, kuidas vabariigi valitsus pidas väljasõiduistungi Raplas ja teistes maakondades muidugi ka. Nüüd peetakse parteikonverentse ja suvepäevi.
Ministreid oli neil istungitel kohal kümmekond ja kõigil oli mingi oma teema, mida nad tahtsid maakonna valitsejatele ja inimestele öelda.
Võib-olla oli siis rohi tõesti rohelisem, aga nüüd mulle tundub, et valitud valitsejatel ei olnud siis esikohal omakasu. (Poliitiline silmapaistmine iga hinna eest, olgu või lollusega, ei olnud norm.) Tähtis oli tegu ja sellest ka lähtuti. Tõsi, juba siis kiputi vastutama kollektiivselt. Aga mõeldi riigile.
See kõik kadus. Ja mitte partsuga, vaid hiilivalt ja ilusate valede saatel muidugi ka. Jah, Partsi ajal tõesti pandi meil ametisse maavanem, kellele esimese hooga olid vastu kõik Rapla omavalitsuste liidu liikmed…
Üks, mida see kõik tänaseks on kaasa toonud, on see, et otsuseid, kuidas Raplamaal elatakse, mida ta saab ja kuhu suundub, tehakse kusagil mujal. Politseiprefektuurist ja kohtust, mis Rapla eesliidet kandsid, on saanud teiste eesliidetega osakonnad. No mis selleski halba oleks, kui tehtaks arukaid otsuseid? Keegi ei saa öelda, et kaugelt tehtud asjad ei või kaunikesed olla, aga oma näo on Raplamaa kaotanud küll.
See on selline kaotus, et märkan üleüldist soovi olla sarnased teistega. Et meil oleks, nagu mujal, mitte nii, nagu meil. Sellele, kuidas meil võiks olla parem, enam koos isegi ei mõelda. Sarnased pealinnaga – muide ka sellele soovile saab ju hea tahtmise korral rõõmsalt vaadata –, aga seesama süsteem, mille järgi omavalitsus Tallinn ja omavalitsus Rapla raha saavad, ei ole võrdne. Meil ikka vahel kostab põllumeeste hääl, et Euroopa Liidu toetused põllumajandusele on liitunud riikidele erinevad, meie kahjuks. Sama mehhanism on ka meie pidavalt reformitavas haldussüsteemis. Mõtteviis, et suurem on parem, on üldjuhul lammutav.
Ma jõuan nüüd tagasi oma algse mõtte juurde, et alles hiljuti oli Raplas aeg, kus oli palju putkakaubandust kõrvuti suurte tähtsate (kohapeal ja kogu riigis) autoriteetsete riigiasutustega. Putkad kadusid ja riigi autoriteet koos nendega. Ega putkadegi kadumine linnapildist kiiresti ei läinud, see võttis aastaid.
Täna ma märkan tendentsi, et suurpoodide anonüümsuse kõrval taasärkab Rapla linnas putkakaubandus. Maasikamüügihooajal neid tekkis ja kadus. Kusagil müüb kalamüüja kala kindlatel aegadel. Mu Raikküla valla maakodust on saanud Rapla vallas asuv aed. Huvitav, kas on veel võimalik, et nagu putkasid tuleb tagasi omavalitsusi ka, mis on oma valitsused? Ja no see, et tuleb veel aeg, kus poes müüakse head leiba, mitte sadat sorti samalaadset toodet?
Ilmus Maalehes.