Vormistas Argo Ideon, pildistas Sven Arbet. Vestluring ilmus Maalehes.
30 aastat tagasi toimus kuulus loomeliitude koosolek, mille enneolematu avameelsus raputas Eestit. Hulk toonaseid küsimusi on tänagi päevakorral. Maalehe vestlusringis selgus:
- Eesti seisab valiku ees, kas panna oma jõud vana säilitamisele reservaadina või julgeda edasi areneda, muutuda.
- Meie tänane haritlaskond asub kriisis, omaaegne uhkus ja eesrindlik roll on maha surutud. Kultuuritegelased, loomeinimesed tihti ei julgegi sõna võtta oma nime all, vaid eelistavad kollektiivseid tekste.
- Eesti väikelinnades teeb ilma amerikaniseerunud massikultuur, šõu. Et tuua rahvast sisukama kultuurielu juurde, nõuab tööd, et inimesed üldse kodust välja tuleksid.
- Noored on sukeldunud oma ekraanide maailma, kuid on väga nutikad ja õpetavad ka vanemaid välja.
- Meil on hulk silmapaistvaid kultuuritegijaid, kes on ka maailmas sümbolisikud ja edendavad kõigiti Eesti värki.
***
Vestlusringis osalesid:
Ignar Fjuk (65), arhitekt. 1988. aastal oli ta Eesti loominguliste liitude kultuurinõukogu esimees. Loomeliitude pleenumil ütles, et hääbumisohtu pole sattunud mitte üksnes eesti rahvus, vaid ka maa selle jalge all.
Argo Ideon (51), Maalehe ajakirjanik. 1988. aasta aprilli sündmustest Eestis luges ajalehtedest, mida vanemad saatsid armeeteenistuse paika Ukrainas.
Maili Metssalu (29), pärimusmuusik, lavastaja, Rapla kultuuriklubi Baas eestvedaja. Sündis mõni kuu pärast loomeliitude pleenumit.
Margus Mikomägi (62), Maalehe kultuuriajakirjanik, teatrikriitik. Üks tänavustest presidendilt teenetemärgi saajatest.
Rasmus Puur (27), helilooja, aasta noor dirigent 2017. Oli ka eelmise aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään“ ideekavandi autor koos Veiko Tubinaga.
Ike Volkov (67), arhitekt ning legendaarsete “Kukerpillide” laulja ja bassimees. Loomeliitude pleenumil rääkis kartustest seoses Narva elektrijaamade uuendamisprojektiga, osundades mh Maalehte. Pahandas toonases kõnes: “Inimesed tulevad kokku ainult siis, kui antakse kohvi.”
***
Pärimusmuusik Maili Metssalu: Noored on sukeldunud kuhugi oma ekraanide maailma.
Helilooja Rasmus Puur: Meil on teatud heaolu, kuid nüüd ei oska eriti kusagile edasi minna.
“Kukerpillide” laulja Ike Volkov: Iga eestlase kohta on muuseumides üks laul või pillilugu.
- LENNART MERI KÜSIMUSED
Argo Ideon: Küsin kaasaja kohta kaks küsimust, mille toona pleenumil sõnastas Lennart Meri. Missugune on eesti rahva ja tema kultuuri hetkeseis? Mida meie rahvas ootab oma haritlaskonnalt?
Ignar Fjuk: Hetkeseisu enamasti kiidetakse, öeldakse, et nii hea pole eestlase elu ja põli kunagi olnud. Meie kultuur pole kunagi olnud nii kaitstud. Selle kaitse all pahatihti tuuakse esile põhiseaduse preambulit, et Eesti riik on loodud eesti keele ja kultuuri säilitamiseks. Siin mul tekib kramp, terav vastasseis. Justkui me oleks mingi reservaat ja suletud ala, kus arengule on pandud käsi ette. Ja nüüd kasutame kogu jõudu selleks, et ennast säilitada. See on ette määratud hukk, kaos, lagunemine. See on surm, ummik.
Hetk on täna just selline, et peame valima, kas oleme nii-öelda säilitav reservaat või tahame olla esirinnas, arenev ja muutuv. Seda arutelu ühiskonnas ei ole. Domineerib valjuhäälne üleskutse mitte midagi teha. Kõige eredamalt illustreerib seda Tartu lähedale Vorbusele loodava tehasega seonduv. Ütlemata selle poolt jaa või ei, kuid selline häälestus, et me ei taha midagi uurida ja teame kõike, näitabki, et ei taheta astuda esirinnas.
Minu meelest haritlaskond ei saa olla midagi eraldiseisvat, vaid ta on osa ühiskonnast. Kui ütleme, et haritlaskond on tugev, siis eeldame ka, et ühiskond on tugev ja vastupidi. Kui teeme etteheiteid ühiskonnale, võime öelda, et haritlaskond on ka vilets. Kokkuvõttes ikkagi arvan, et me oleme täna viletsad. Oleme oma uhkuse maha surunud.
Maili Metssalu: Mina natuke muretsen. Naljakas küll öelda, olen noor inimene ja muretsen endast veel nooremate pärast. Ma ei tea, kus nad praegu on? Uurin seda Raplas koostöös mitme kooliga. Nad on sukeldunud kuhugi oma ekraanide maailma. Tunnen väga suurt muret, et kes võtab siis tulevikus näiteks meievanustelt selle kultuurielu teatepulga üle? Need, kes Raplas minuga haagivad, on pigem keskealised või ka üle keskea või siis umbes kolmekümne ringis. Meie kultuuriklubi juurde on tulnud väga vähe nooremaid. Hetkeseis on võib-olla veel enam-vähem, aga mis tulevikus saab, seda mina ei tea.
Kui mõtlen pärimusmuusika ja pärimusmuusiku seisukohast, siis ma näen, et kultuuris läheb väga hästi. Me võime võtta selle vana loo, seda muuta ja pakendada millekski uueks, luua mingid uued vormid, viia seda kõike maailma.
Kas me hoiame ja säilitame, või arendame? Tuleks mõlemat teha. Kas saab arendada nii, et hoiame vana alles ja liidame midagi uut ja ilusat juurde? Aga me ei lõhu vana ära.
Fjuk: Alustasime Lennart Meri küsimusest, kes oli mu väga hea sõber. Tema oleks reageerinud selle peale, kui Maili ütles, et ma veidike muretsen. Lennart oleks kohe öelnud, et muretseda kas saab või ei saa, aga veidike muretsemine on poos või hoiak.
Metssalu: Ma muretsen ikka täiega, jah. Aga proovin end ikkagi häälestada nägema head. See eestlase suur muretsemine on võib-olla üks meie taak.
Ideon: Mida ootab rahvas haritlaskonnalt?
Metssalu: Avatust ja dialoogi. Haritlastel tuleb astuda dialoogi ka nende inimestega, kes justkui ei mõista, ei tee midagi, ainult tarbivad. Aidata muuta nende mõttemaailma ja kaasata neid. Ka Rapla peale mõeldes, see on olnud meeletu infotöö, et inimesi äratada, et nad tuleks kodudest välja.
Mikomägi: Kui väikelinna seisukohast rääkida, siis noori inimesi kultuuri juurde peaks suunama kooliõpetaja. Aga õpetajal pole enam seda positsiooni, et ta ütleb näiteks: seda kindlasti vaadake ja siis minnaksegi. Ei tulda välja…
Ideon: Milline on meie rahva ja kultuuri hetkeseis?
Puur: Kui võtta nii, et vaba rahvas ja vaba kultuur on enam-vähem minuealised, siis me oleme sarnases seisus. Hädavajalikud või eluspüsimiseks olulised küsimused on lahendatud, selles mõttes on kõik hästi. Kool sai läbi ja nüüd on iseseisev elu. Piire ei ole. Kõik teed on valla, nagu tänase päeva noorel inimesel on. Meil on teatud heaolu käes, kuid nüüd ei oska eriti kusagile edasi minna.
Nii on selle rahva ja kultuuriga täpselt samamoodi, et ei tea, mida tahta. Ja sellepärast on ka tuju pidevalt sant, et ühest küljest on kõik ju hästi, aga samas ei oska kuhugi poole edasi joosta.
Haritlaskonna puhul tundub, et teadmistest ja tõest olulisem on see, kuidas silma paista. Ootus on selleks, et haritlastel oleks autoriteeti. Et nad on inimesed, kes teavad ja on targemad. Aga pinnale jääb kuidagi ikka see, kes lihtsalt karjub kõvemini.
Ike Volkov: Mina küll väga mustades värvides seda kultuurielu ei oska vaadata. Meil on väga palju silmapaistvaid kultuuritegijaid, kes on ka maailmas sümbolisikud ja edendavad Eesti värki. Alates perekond Järvidest, Arvo Pärdist jne. Ka noori inimesi, kes on maailmakodanikud. Ei saa öelda, et Eesti kultuuri olukord oleks väga kehv ja masendav. Võiks mõelda, kui palju on Eestis näiteks flöödimängijaid. Vahepeal koosnes ju Lahti sümfooniaorkester ainult Eesti muusikutest. Miks mitte. Las õpib viiskümmend inimest flööti mängima! Mulle see meeldib, sest mida laiem on püramiidi alumine ots, seda teravam ja kõrgem on tipp.
Eesti rahva muuseumides, Kirjandusmuuseumis ja Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus olen veetnud päris palju tunde oma elust, on üle miljoni säilitusühiku. Iga eestlase kohta on üks laul või pillilugu. Need ühikud on olemas ja nendega on väga kosutav aeg-ajalt tutvuda. Et neid töödelda ja nagu Marko Matvere ütles, et näe, kurat, te olete kõige paremad lood juba ära võtnud ja teinud. Aga ikka leiab. Leiavad Zetod ja Jalmar Vabarna ja… Eks näe, palju sealt välja pigistada annab. Aga annab küll! Meil on andekaid ja väga tublisid inimesi, kes ammutavad nii minevikust kui olevikust.
Minu lapselapsed vahivad ka kõik oma ekraane, aga on maru nutikad ja õpetavad ka mind kogu aeg, kuidas nendega ümber käia.
***
Arhitekt Ignar Fjuk: Isiksus on devalveerunud. Ta peidab ennast mugavalt mingisuguse nimekirja taha.
Muusik Ike Volkov: Poliitikud lasevad ka väga kavalalt auru välja.
Teatrikriitik Margus Mikomägi: Noored ütlevad, et mul ei ole eeskujusid. Ma ise olen endale eeskuju.
2. HARITLASE SÕNA KAAL, 1988 VS 2018
Ignar Fjuk: Kolmkümmend aastat tagasi me tulime ühtmoodi kollektiivsest ühiskonnast. Ka loomeinimesed olid pandud kollektiividesse, loomeliitudesse. Ühelt poolt oli see tehtud nende tugevamaks kontrollimiseks, aga teisalt andis võimaluse organiseeruda. See oli ka üks baas või eeldus, miks loomeliidud võisid noil aastatel mingil moel esirinnas liikuda.
Aga samal ajal oli meil väga palju isiksusi. Kui keegi midagi ütles, siis see oli alati seotud konkreetse nimega. Sellel oli mingi tähendus. Tema ütles seda.
Kui täna vaatame, mida loomeinimesed ütlevad, siis ma ei näe seal ühtegi nime. Näen mingisuguseid nimekirju, kollektiive – sada või kakssada nime. Isiksus on devalveerunud. Ta peidab ennast mugavalt mingisuguse nimekirja taha, vastutamatuse taha. See on haritlaskonna kriisi kõige suurem tundemärk, et ta ei julge esineda iseendana.
Rasmuse kujund selle kohta, et me elame nüüd piirideta ja ei tea, kuhupoole joosta. Küll ta teab! Aga kui piire ei ole, siis ei ole vaja ennast tõestada, ei pea nägema väljakutseid. See on loonud teatud mugavustunde, meil nagu iseenesestmõistetavalt on kõik olemas.
Aga noil aastatel meil oli kurat kui palju piire. Me olimegi piiratud, ja selleks, et end ise inimesena tunda, pidime kogu aeg nii ennast ületama kui ka kaaslasi kaasa tõmbama.
Argo Ideon: Kolmkümmend aastat tagasi oli haritlaskonna käes algatus. Loomeintelligents oli ühiskonna edasiliikumise vedur – sh seesama kultuurinõukogu, mille esimees te olite. Teid kuulati. Nüüd aga on niipalju erinevaid sõnumeid ja müra, et kultuuritegelaste sõna lihtsalt ei kanna?
Fjuk: Kui kooris on sada inimest, siis me ju ei tea, kes seal räägib. Peab ikkagi olema solist, vähemalt dirigent. Aga kui teda ei ole, jääbki nii, et hakkab kõlama see hääl, mis on kõige räuskavam ja toob kõige enam klikke.
Volkov: 30 aastat tagasi oli raske ajalehtegi osta. Praegu tuleb Facebookist ja maeiteakuskohast kogu aeg informatsiooni peale.
Ignar ütleb, et ei ole inimesi, kes esineks oma nime all. Ülo Vooglaid, palun väga. Markus Järvi, kes on ka kõrgelt haritud inimene ja teinekord räägib päris huvitavat ja õiget juttu. Tegelikult on inimesi küll, infovoog on niivõrd suur.
Asi on selles ka, et tol ajal oli meil ühine vaenlane. See ühendab. Aga praegu vaenlast pole, me oleme ise endale vaenlased teinekord. Olukord on absoluutselt muutunud.
Metssalu: Minuealiste kultuuriinimeste seas levib selline huvitav nähtus nagu kultuuriklubide tegemine. Mulle tundub, et see, miks me seda teeme – sellised klubid on Tallinnas Kelm, Tartus on Tempel, Haapsalus Viie Risti kultuuriklubi ja Raplas Baas – et me ujume nagu vastuvoolu. Me tahame massikultuurist välja. Tahame teha sisukamalt, alternatiivsemalt ja teha ise.
Fjuk: Kas see ei ole nišistumine?
Metssalu: See ei ole nišistumine. Ma arvan, et see on mitmekesistumine. Et väikelinnades oleks ka valikut. Ja see on see piir, mida me tajume: et see massikultuur, mis väikelinnades levib, ei ole see, mida me ise tahame tarbida või kogeda.
Fjuk: Küsimus on ju selles, kas kultuuriinimene ja haritlaskond on ühiskonnas nähtav? Kas ta annab ühiskonnale õige kursi? Oleme arutanud, et poliitikute tegevus üksi seda ei anna. Nad on professionaalsed poliitikud, nende eesmärk on saada uuesti valituks. Nad ajavad oma asja.
Mikomägi: Kolmkümmend aastat tagasi olid meil eeskujud. Oli kirjandus, mis meid ühendas – mingid samad loetud raamatud. Kuigi me ei olnud tuttavad, olime kõik lugenud Salingeri, olime lugenud Bulgakovit. Meil oli baas kokkusaamiseks. Aga täna ma märkan – vaielge mulle vastu – noored ütlevad, et mul ei ole eeskujusid. Ma ise olen endale eeskuju. Ma küsin, et kelle järgi sa joondud?
Puur: Ma väidan, et tegelikult igaüks otsib endale ise, kelle arvamusartiklit ta loeb ja kelle arvamustega ühtib. Kuna infovoog on nii suur, et kõigega ei jõua kursis olla, siis sa validki endale need inimesed, keda sa respekteerid või kes sind huvitavad.
Fjuk: Margus küsis, et kas kultuuriinimeste seas on neid, kes annavad eeskuju. Markus Järvil on küll kenad lood ette lugeda Toompea lossi ees, aga ta ei anna ühiskonnale sellist sõnumit, et saaks hingata ja öelda: jah, nüüd ma sain midagi teada, mis aitab minul ja mu sõpradel paremini Eestis elada. Küsimus on, kas niisugune haritlaskond on Eestis olemas, kes ühiskonnale annab positiivset eesmärki ja suunda?
Ideon: Ja kas kultuuritegelastel on üldse julgust asju välja öelda?
Volkov: Praegu on vabadusaste niivõrd suur ja poliitikud lasevad ka väga kavalalt auru välja jääkeldrites ja mujal. Tehakse jälle mingi töörühm ja vestlusring, mis suubub mitte kuhugi. Sellega on ka devalveeritud igasugused mõttekojad. Ignar tõi Tartu tselluloositehase näite, et ei kuulata asjatundjaid. Kõikidel on juba a priori oma arvamus välja kujunenud ja siis korrutatakse neid, on kaks leppimatut leeri. Ja kui kui küsida, kes siin üldse autoriteet on, siis Marju Lauristin ju ikka on mingis mõttes autoriteet meie ühiskonnas. Aga ka tema räägib koosolekul mingisugust udujuttu.
Fjuk: Ärme tee oma ülesannet väiksemaks. Sa pead nii rääkima ja sinu sõnum peab olema niisugune, et sind hakatakse kuulama. Ärme hädalda, et meid ei taheta kuulata. Siis ei ole ilmselt midagi öelda.
Mikomägi: Kas noored pääsevad ütlema? Maili?
Metssalu: Kui Raplat taheti kuulutada korvpallipealinnaks, siis olin mina see, kes julges öelda, et kuulge, see ei ole päris see, mida üks väike linn peaks endaga tegema. Seda oli raske välja öelda – ma ikka räägin Rapla kontekstis praegu, kuid arvan, et see on ka Eestile laiendatav. Mass on selles mõttes amerikaniseerunud: läinud välja sellise šõu ja suure joone peale. Kui siis haritlased või kultuuriinimesed, kes tunnevad mingit muud tuld enda sees, ütlevad midagi, on see tegelikult väga-väga raske. Alates igasugustest kommentaaridest ja muust jamast. Väljaütlemine on keeruline, kuid arvan, et see on võimalik.
Ideon: Kevadel 1988 nõudis Eestis ikkagi veel teatud julgust võtta sõna partei ja valitsuse poliitika kohta. Ei olnud teada, millega see lõpeb. Aga tänapäeva Eestis nõuab julgust, et võtta sõna mõne üldkehtiva arvamuse, laialt levinud seisukoha vastu?
Fjuk: Ärme unusta netisõimu. Paljud ütlevad, et ei võta sõna, kuna lihtsalt et taha saada seal täis sülitatud.
Ideon: Rasmus, kas teil on tunne, et võiks küll sõna võtta, aga sel ei ole väga mõtet?
Puur: Tuleme tagasi eeskujude juurde. Kui ma näen, et minust oluliselt targemad ja haritumad inimesed ei võta sõna teemal, mida nad teavad minust rohkem, siis ma tunnen, et oot, mina olen ju veel lollim selle koha pealt. Kui teie olete vait, siis mina olen ka vait.
Aga tahes-tahtmata, olles ka dirigent, tuleb minna kollektiivi ette ja juba seal sa tegelikult oled mingis mõttes kõneisiku positsioonis, kes avaldab arvamust mingite asjade kohta. On see siis looming või mingi loomingust tulenev elu peegeldus.
***
Arhitekt Ignar Fjuk: Inglise keel ei tee meile midagi.
Kultuuriajakirjanik Margus Mikomägi: Muusika hoiab keele elus.
Arhitekt Ike Volkov: Vaatan oma lapselapsi, mismoodi nad lühenditega räägivad.
3. MURE EESTI KEELE PÄRAST
Argo Ideon: Ignar, te rääkisite toonases esinemises, et Eestis on kohti, kus eesti keel pole enam kasutusel. Mõne aja eest professor Rein Taagepera kõneles Maalehes sellest, et kui ta tuleb Eestisse, siis siin on nagu välis-Eesti, sest ta kuuleb, kuidas eesti lapsed räägivad omavahel inglise keelt. Kas eesti keel on jätkuvalt ohus?
Ignar Fjuk: Tol ajal ta polnud ohus. Probleem oli eestlaskonna vähemusse jäämine. Olid juba piirkonnad, kus eestlased olidki vähemuses ning sellisena oleks eesti keel lihtsalt välja tõrjutud.
Praegu hakkab maailmakeel asendama teatud valdkondades eesti keelt. Mitte üksnes lapse tasandil, millest Taagepera räägib, vaid meie hariduspoliitika tasandil. Iga aastaga tuleb ülikoolidesse juurde ingliskeelseid õppekavasid ja õppeaineid. Nad ei tule tühjale kohale, vaid eestikeelsete asemele või kõrvale. Algul kõrvale, pärast asemele.
Kindlasti sisaldab see negatiivse stsenaariumi võimalust. Kuid samas, kui me ütleme ei, siis on see teistmoodi sulgumine ja hääbumine. Kas inglise keel kaob sellepärast ära, et sinna tulevad uued sõnad, mida pakuvad n-ö mitte inglise keelt emakeelena hoidvad inimesed? Eesti keel on olnud igasuguste keelte ja kultuuride mõju all ja tänu sellele meil ongi nii hea ja ilus emakeel.
Inglise keel ei tee meile midagi. Vene keel oli meile nii võõras, et tulid vaid üksikud russismid sisse. Ja needki on pigem mitte russismid vaid germanismid nagu “kartul”.
Ike Volkov: See on mingis mõttes paratamatu, et doktoritööd peab inglise keeles tegema. Kuid peaks taotlema, et autor on suuteline seda ka eesti keeles esitama.
Mina arvan, et eesti keel ei sure välja. Ta on muutunud kohati väga üllatavaks, kui vaatan oma lapselapsi, mismoodi nad lühenditega räägivad. Inglise keele mõjutusi saanud uusi sõnu tuleb robinal iga päev. Minu jaoks on need uued ja ma ei saa mitte muhvigi aru. Aga kas see on keele kadu, ma ei tea.
Margus Mikomägi: Autentse pärimustekstiga muusika hoiab ka keelt elus. Ma muidu ei ole suur Kukerpillide fänn, aga käisin vaatamas Uues Teatris nende versiooni Eesti ajaloost, Kukerpillide lauludega. See oli ikka ülivõimas. Näitlejad, muusikud laulavad Kukerpillide laulu ja terve saal teab seda järsku peast. See on ühendav! See on küll loll tekst: “Meri on, meri jääb, meri olema peab.” Õlut jood kõhu täis ja laulad. Aga siis järsku tehakse seda sellise paatosega! Nii, et see on ilus, see mõjub.
Volkov: Ma olin natuke skeptiline, aga tegelikult oli kohapeal tore küll.
Mikomägi: Muusika hoiab keele elus. Näiteks Kristiina Ehini tekstid. Ei ole just kõige lollimad tekstid. “Kaugel külas, vanaema juures…” Kõik teavad. Kolmeaastased teavad, meiesugused ka teavad.
Rasmus Puur: Viimasel 10-15 aastal on ju pärimusmuusika populaarsuse tõus ka levimuusikas väga suur. See annab kinnitust, et ka oma nägu otsiv noor põlvkond tahab seda kuulata. Olla kontaktis sellega, mis on ainult meie kultuuri osa. Mina keele kontekstis ei muretse. Keel nagunii areneb kogu aeg.
Fjuk: 30 tagasi oskasid kõik eestlased, tallinlased soome keelt, paljud oskasid päris hästi koolitasemel inglise, prantsuse või saksa keelt. Kõik oskasid vene keelt.
Täna oskavad vene noored, kes Eestis elavad, vene keelt ja eesti keelt. Eesti noored ei oska vene keelt. Kuidas me nüüd siin selles ohtlikus maailmanurgas elame, kui me ei tunne nende keelt?
Me peame eesti keelt hästi oskama. Me peame oskama komasid panna ja etteütlust teha. Aga kui me ei oska omaenda kodus elava võõrrahva keelt, siis me oleme hädas.
Ideon: Maili, kas teid kõnetab mure eesti keele pärast?
Metssalu: Olen mõelnud selle peale päris palju. Olen varakult jõudnud ka selleni, kuidas läbi muusika on võimalik keelt elus hoida. Tuleb rohkem teha teadlikke valikuid ja otsuseid, et kasutada emakeelt inglise keele asemel.
Ka see vene keele mõte praegu kõnetab mind, sest mina ei oska vene keelt ja olen mõelnud selle peale, et kuidas ma siin elan niimoodi, et ma ei oska. See on mõtlemiskoht noortele, et inglise, saksa ja soome keele kõrval tasub õppida ka vene keelt.
Puur: Mul tuli vene töömees internetti paigaldama ja kui ühel hetkel hakkasin rääkima temaga vene keeles, ta tegi mulle kohe hinnaalanduse ja andis hoopis teist nõu, kui ta oleks andnud eesti keeles. See inimlik kontakt temaga, et ma suhtlen tema keeles, avas kohe nagu mingisuguse uue kanali.
Margus Mikomägi aitas vestlusringi korraldada.
***
Metsarahvas või linnarahvas?
Loomeliitude kultuurinõukogu esimees Ignar Fjuk küsis oma 30 aasta taguses esinemises, kas me oleme rahvana alles ka tuhande aasta pärast. Täna vastab arhitekt sellele ise: “Muidugi oleme, ainult et see “meie” vajab defineerimist.”
“Kui me ütleme, et me oleme siin mingi eraldi metsarahvas, soome-ugri tõug, keda ei huvita, mis toimub Euroopas või kaugemal, siis võimalik, et meid on isegi rohkem, kui täna on hiinlasi. Aga kas me tahame sellist tulevikku?” küsib Fjuk. “Kui loen Mikitast esimesi ridu, siis ta defineerib, et meie, eestlased on metsarahvas. Mina ei ole metsarahvas. Ma olen tegus linnarahvas. Igas pilgus, kuhu ma ka ma vaatan, on tegusad inimesed, kes loovad uut maailma. Metsas on pimedad varjud ja niiske. Ilus samblik, aga see ei puutu minusse. See ei ole meie elu.”
Margus Mikomägi leiab, et metsa ja linna vastandust pole vaja. “Ma olen alati öelnud, et teater on suurlinnade kunst. Külas saab ka teatrit teha, aga kunstina on ta suurte linnade pärusmaa: Peterburi-Moskva-London-New York. Aga metsa saab puhkama minna. Üks ei välista teist.”
Fjuk seepeale laiutab käsi: “Võib muidugi öelda, et mets on puhkuse koht, aga kuidas defineerida eestlast läbi puhkuse, see on mulle arusaamatu.”
Ike Volkov on eluaeg Nõmmel elanud ja tal on seal väga lõbus. “Mul on mets ümberringi ja ma elan linnas. Kindlasti ei ole Eestimaa üks suur linn, ka tuhande aasta pärast.”
Maili Metssalu hinnangul pole küsimus selles, kas tuhande aasta pärast on alles eesti rahvas, vaid kas üldse inimesi on alles. “Kas me säilitame seda maakera, seda Maad elukõlbulikuna? Et me suudaksime inimkonnana elus püsida. See on globaalne küsimus.”
***
Mida vastata Mikk Mikiverile täna?
30 aasta taguse sündmuse kuulsaim ja enim tsiteeritud küsimus kuulub Paavo Haavikkole, ent selle esitas pleenumil Mikk Mikiver: “Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?”
Maili Metssalu: “Ta ongi ikkagi meie eliidi käes, meie südametunnistuse käes, justkui.”
Rasmus Puur: “Valitakse teatud inimesed, nagu see meil demokraatlikus riigis on. Seda paremini teostada on ikkagi võimatu – see on aastasadade jooksul selgeks tehtud. Võim on nende inimeste käes, keda on selleks usaldatud ja kes loodetavasti seda usaldust ei kuritarvita.”
Margus Mikomägi: “Ma parafraseerin küsimust, et kui võim on rumala rahva käes, kas haritlased peaksid sellele vastu hakkama?”
Ignar Fjuk: “Me ei me ei mõtle ju seda, et rahvas on rumal. Vaid, et ta on aidanud püünele vastutustundetuid, autuid, rumalaid poliitikuid. Öeldakse ju, et demokraatia on väga halb, ebamugav ja ebaefektiivne. Aga samas, paremat pole olemas. Ja ka rahvas võib olla nii- või naasugune, teha valesid valikuid, aga paremat ikkagi ei ole.”
Ike Volkov: “Kogu rahvas – sellist asja otsustajana pole olemas. Alati on ju volitatud kedagi. Suguharudel on pealikud, perekondadel on vanaisad, kes jagavad tarkusi. Rahvahuraal ka alati valib mingi eestkõneleja. Väga õige on just see, et see inimene oleks südametunnistuse ja vastutustundega. Et ta oleks adekvaatne esindaja. Ja et teda saaks ka maha valida juhul, kui ta ei täida lootusi ja usaldust.”
***
Mis toimus loomeliitude pleenumil 1988
“Missugune on eesti rahva ja tema kultuuri hetkeseis?” küsis Lennart Meri 30 aastat tagasi, aprillis 1988 Tallinnas loominguliste liitude ühispleenumil. Ja vastas ise: “Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu”.
Loomeliitude pleenum 1.-2. aprillil 1988 Tallinnas, Toompea lossi saalis oli sündmus, kus esmakordselt sõjajärgses Eestis kõnelesid paljud avalikkuses tuntud inimesed avameelselt ja suure murega hulgast Eesti valupunktidest. See leidis aset ENSVs kehtinud nõukogude korra raames, ametlikult lubatud vormis, sest formaalselt pidi see koosolek arutama loomeliitude rolli kompartei otsuste täitmisel. Tegemist oli ilmse märgiga, et Eestis saab nüüd vabamalt rääkida ning iga võimukriitilise sõna eest ei ähvarda enam repressioonid. Eesti kultuuritegelased nõudsid pleenumil demokraatiat, isemajandamist ja taunisid ENSV võimu vanameelset tegutsemist – samas kasutasid paljud veel toona üldkehtinud märgisüsteemi, ehk lisasid juttu ka lauseid Leninist ja sotsialismist.
Mitmed esinemised mõjusid toonases kontekstis radikaalsena. Näiteks pühendas kunstnik Enn Põldroos oma sõnavõtu sisserändele, öeldes “Eestimaa muutub üha vähem Eestimaaks” ja “Me juba teame, kust nad võivad tulla.” Põldroos hoiatas etnilise konflikti eest, sest “konflikt tähendaks Eestimaa muutumist põrguks”. Eestis midagi sellist õnneks ei tulnud, ent vaadates kasvõi hiljem Jugoslaavias, Mägi-Karabahhis jne toimunut, oli hoiatus väga asjakohane. Lennart Meri tõi esile, et kui toonane trend jätkub, jäävad eestlased aastaks 2005 Eestis vähemusse.