Lugu ilmus 2012.asta  viimases Maalehes.

Vallo Kirsi lavastatud Idioot Ugalas oli see, mis jääb meelde.

 

“Vargamäe voonake seletab pilte surnud jänesele pruutide koolis, ainult nii saavad ja võivad meie veel sündimata lapsed kord taas eestikeelset tasandikkude helinat kuulda,” nii olen lõpetanud oma 2011. teatriaasta loo Maalehes.

2012. aasta Eesti teatris on mu jaoks märgitav sõnaga “pedagoogiline poeem”.

23. novembril, seistes enne esietendust Eesti Vene draamateatri fuajees märkas Vene teatri korüfee Oleg Loevski äkki NO63 plakatit. Ta juhtis mu selle juurde ja rääkis suure vaimustusega NO lavastusest “Pedagoogiline poeem”. Rääkis sellest asjatundliku emotsionaalsusega, öeldes, et Vene teatritudengid olid pärast etendust rääkinud, et vaat see on Stanislavski süsteem. Olid avaldanud soovi tulla õppima Eestisse Tiit Ojasoo juurde ‒ Vene tuntuima teatrikooli GITIS üliõpilased!

Oleg Loevski, kes on vaieldamatult üks suuri teatriautoriteete, nägi meie noorte teatriüliõpilaste etendust Permis, enne kui see Eestis esietendus.

 

“Ärdununsoldani” etenduse järel koos Jaan Toominga ja Evald Aavikuga.

 

Mille nimel – elu pealisülesanne

Meie teatri suurmees Voldemar Panso on kirjutanud raamatu “Töö ja talent näitleja loomingus”. Seal ta ütleb: 1% annet ja 99% tööd. Täna on andekust enam vaja kui Panso ajal. Lisaks ka andekad on töökad ja siis jääb ellu see, kes lihtsalt on andekam.

Eesti teatri Daam Lea Tormis on Voldemar Panso 1978. aastal peetud kõne (siis pisut aega enne Panso surma) üles kirjutanud. Panso lõpetab oma jutu nii: “Kui kõik räägitu ühes lauses kokku võtta: talent on väga tähtis, aga talent on ainult lubakiri, mis lubab sul astuda tuppa, kus istuvad meistrid.”

Ma ei taha meistriga vaielda, aga mulle tundub, et meie teatri tänane häda kipub olema see, et on talendid, aga neid rakendatakse kaootiliselt, et nad ei saa endaväärilisi osasid. Seda tööd, mis laseks suurest veel suuremaks kasvada. Kas see on keskpäraste juhtide, lavastajate, õpetajate hirm kaotada oma positsiooniga kaasnev autoriteet, palk, au ja kuulsus?

Küsisin Oleg Loevskilt, mis eristab sügisest me Vene teatri kunstiliseks juhiks saanud Marat Gatsalovit teistest lavastajatest, ja sain vastuseks: “Te ju teate, et väga tihti teatrite pealavastajad otsivad oma lähedusse neid, kes on nõrgemad. Marat otsib neid, kes on tugevamad.”

Mina olen sellel aastal teatris otsinud endas oskust mitte võrrelda, vaid vaimustuda sellest, mis laval on, siin ja praegu. Tunnistan, et see pole kerge, just Eesti väiksust silmas pidades. Ikka on eelteadmised, sellest ka eelarvamused. Eesti teatril läheb välismaal ülihästi. Seal ei tulda teatrisse teades, et Ervin Õunapuu on väitlev ateist, et Hendrik Toompere on kuulsast teatridünastiast, et Tiit Ojasoo teeb poliitilist teatrit, Margus Kasterpalu pole lavakoolis lavastamist õppinud… Tullakse saali ja nähakse seda, mis sünnib, ja see siis kas mõjub või ei.

Meie Eestis oleme mõjutatud, ehk sellepärast ka tihti väheobjektiivsed. Muidugi on teatrivaatajatel oma lemmikud ja ei saagi teisiti olla. Siis on ülihea meel, kui suudad vaadates ilma pingutamata hurraa hüüda ‒ ma ju teadsin, see, mis näen, vaid kinnitab mu arvamust ja isegi ületab eelarvamust.

 

“Kevadise lutsu” peategelased – autor Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg ja peaosatäitja Roland Laos.

 

Andekatele kirjutatud rollid

Jaan Kruusvall, ma usun, oli õnnelik mees, et nägi ära oma näidendi “Tasandikkude helinad” lavastuse Saueaugu teatritalus. Kui ta aprillis suri, siis mõtlesin ühele jutuajamisele Drakadeemias õppiva neiuga, rääkisin talle Jaan Kruusvallist, napi sõna kunstnikust ka draamakirjanikuna ja tema näidenditest. Tüdruku jaoks oli see uudis, avastamata maa. Kruusvalli näidendid olid ta eluajal klassika, kui ta suri, oli tunne, et nüüd on sellise tasemega eestikeelsetel näidenditel ots peal.

Ja siis saatis Margus Kasterpalu lugeda Tõnu Õnnepalu näidendi “Sajand”, küpse kuulsa kirjaniku esiknäidendi. Kruusvall ja Õnnepalu ei ole sarnased pealiskaudsel hinnangul, aga ometi on Õnnepalu esiknäidend omamoodi austusavaldus ja isegi jätk sellele, mida tegi eesti dramaturgias Jaan Kruusvall. “Sajandis” on sees me Eesti elu märkamine, kihtide paksus, on palju sõnu küll, aga on ka hästi tähtis sõnadetagune maailm nagu Kruusvallil. Ja mis peamine ‒ nii Jaan Kruusvalli näidendites kui Tõnu Õnnepalu näidendis on osad, mis mõeldud andekatele, me suurtele näitlejatele. Autorid on mõelnud Eesti näitlejate suurusele.

Margus Kasterpalu lavastab selle näidendi Viljandi teatris, ta on nüüd pool aastat seal kunstiline juht olnud. Õnnepalu on oma esiknäidendi juhatanud sisse sõnadega: “Kõigile neile, kes ei tulnudki kunagi tagasi.” Sealt üks monoloog maitseks: “NEO. – Meie sajandil ei ole inimestel enam maad. Ja kas me tahamegi enam teda? Me ei taha enam mingit maad, me ei taha enam maaks saada… Me ei tahagi enam leida kusagil asu, me ei tahagi enam kuhugi jääda. Vahel meile vaid tundub, et tahame. Siis, kui me sellest kõigest nii väsinud oleme. Me oleme alati väsinud… Aga maad… Mis me selle maaga ikka peale hakkaksime? Kas see teeks meid veel õnnelikuks? Nii nagu teid. Meie õnn teine. See on rahutute hetkede õnn, seda polegi iial, sest alati on ta juba möödas… Aga maagi saab mööda kord… Näe, sul oli maa ja kus ta nüüd on? Ainult valu ja lein. Ainult kaotanud oled kõik…”

Näidendi ja sajandi tegelane Neo, kes seda ütleb loo lõppedes, on paruni poeg.

 

Aivar Tommingas peale “Karjääri” esietendust.

 

Mis alles jääb…

Ma ei väsi kordamast, et inimesed ei peaks ennast elust targemaks pidama. Usun, et see, mis hea, jääb alles meie tahtmistest sõltumata, elu tahtest jääb alles… Lea Tormis kirjutab selle aasta viimases TEMUKIs: “Tahaksin taas mõne eesti klassikanäidendi uuslugemist teatrilaval (nagu hiljuti oli Andres Noormetsa “Kauka jumal”, ootamatu ja veenev, kooliklassika laadist erinev)…”

See paneb mind mõtlema Mladen Kisselovile. Alles nüüd, pärast ta lahkumist, saab aina rohkem selgeks, et ta oli maailmalavastaja. Sattus siia Eestisse just seepärast, et elu on targem. Ise ta ütles talle iseloomulikult, et otsige põhjusena naist. Ta mõtles enda elu kõrval ka head dramaturgiat käivitavat põhjust muidugi. Olen temaga räägitud juttudest üles kirjutanud ka: “Milline trupp on Eesti draamateatris, unistuste kollektiiv, aga mis klassikat nad viimasel ajal mängivad? See on lava, kus põlvkonnad aastaid on kokku saanud suure klassikaga. Seal räägiti suuri lugusid, see kasvatas publikut. Seal ei peaks ja ei tohiks mängida mitte midagi sellist, mis on odav… Kahjuks see tendents ei ole iseloomulik ainult Eestile.” Kõlab kokku Lea Tormise mõelduga ja sellega ka, et me lavastajad näevad laval rohkem ennast ja vähem häid näitlejaid.

Näitleja jaoks on loominguline kõrgvorm ajaga piiratud, kahjuks. Siis ja vaid siis saavad nad anda publikule tagasi asju, mida too isegi ei kahtlusta, et need on olemas.

Ja ma taas ei saa hakkama ilma Mladenita, kes ütles: “Leida see igavene ning lavastada seda nii, et vaataja äkki tunneks, et jutt on temast ja et see on nii olnud kümme, sada ja tuhat aastat tagasi… selle võlu on tunda ennast osana millestki suuremast kui käesolev ajahetk. Selles mõttes on kõik üks. Selles mõttes ei ole maid ja kontingente, ei ole rasse… /—/ Andel ei ole vanust, rahvust ega ühiskondlikku süsteemi.”

***

Olge te hoitud ja meeles peetud, Jaan ja Mladen. Tahtsin eelmise lause lõppu lausuda “igavesti”, aga peatusin, mõeldes hiljuti esietendunud loole “Lindmees”, kus Jarek Kasar pihib, et lauldes oma isamaalist laulu “Minu inimesed” tunneb ta ennast nagu papp, kes räägib kantslist Jumalast, ise mõeldes, et ta seda ei usu. Ma, jah, ei usu täna seda “igavest”, mis siis, et tahaks.

Hea teater oli, on, jääb me ümber hoolimata kõigest. Oli õppimise aasta, paljudes teatrites mängiti pedagoogilisi poeeme ja mängimise viljad alles valmivad.

Pedagoogiline poeem püüdis kevadist lutsu, karjäärist ja laulurästaste tapmisest hoolimata.

 

Tšiili näitlejad peale Tallina Linnateatris mängitud etendust “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”.

 

Mis jääb! ?

Uku Uusbergi „Karjäär“ Vanemuises.

Vallo Kirsi „Idioot“ Ugalas“

Mladen Kisselovi „Nelipühad“ Eesti Draamateatris

Marco Layera „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“ RAAAM Jänedal

Jaan Toominga „Ärdunsoldan“ Tartus Vilde teatris

Ivar Põllu „Vanemuise biitlid“ Tartu uues teatris

Urmas Lennuki „Tappa laulurästast“ Vanemuises

Ervin Õunapuu „Pühamast pühamad“ Pärnu Endlas

 

…neid on enam. Kõigis siin nimetatud lavastustes on suurepärased näitjatööd. Eestis esietendus erinevatel andmetel 160 -190 erinevat uuslavastust. Minus süvenes tänu Roman Baskinile austus ja komöödia armastus.

 

Margus Mikomägi