Margus Mikomägi
Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.
On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.
Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.
Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.
Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?
Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.
Loe edasi Stepan Pasichnyk: Ukraina teater on saanud veel üheks terrorismivastaseks relvaks, veel üheks HIMARSiks