Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.
Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.
Kaduv kodu
Kui neid ridu kirjutan, istub mu üks viimaseid lehevestluskaaslasi, lavastaja Barzu Abdurazakov lennukis ja lendab Istanbuli. sealt läheb lennuk tema koju Dušanbeesse. Ja mulle ei anna rahu, et viimastel päevadel olen Kesk-Aasia oludega kokkupuutunutelt mitu korda kuulnud juttu, et Tadžikistanis inimesed kaovad.
Peeter Tooma (77) noore mehena salvestatud „Viimse reliikvia” filmilaulud tõid talle kätte ja kõrvu aegadetaguse kestva aplausi. Selle kaja kostub raadiost tänini. Peeter Tooma Varbla kandi Liiase talu juttudest kajab aga vastu ühe mehe elu võlu ja valu.
Lageraielangi serval.
Viiskümmend aastat tagasi ostetud maakodus on siis, kui meie sinna külla läheme, koos kolm põlvkonda. Peeter koos naisega, nende kolm tütart koos oma meeste ja lastega. Ja me kõik mahume sellesse paradiisi ära ilma üksteist segamata. Jaanilõkke ääres oli sellel aastal 24 inimest, pea kõik Peeter Tooma oma pere liikmed.
„Mulle piisab Viiraltist ja tema naistest, tema kaamelist!” ütleb Peeter Tooma, seistes enda istutatud täiskasvanud ebatsuuga kõrval, seepeale, kui katsun jutu kaasaegse kunsti peale juhtida.
Kui lahkume, võtab Peetri keskmine tütar Iiris minugi mulje oma sõnadega kokku. „Isa teeb kogu aeg niivõrd fantastilist nalja… aga tegelikult on tal valus.”
Ennast siia sättides mõtlesin, et küll sinus ikka on palju rõõmu ja elutervet maailmasuhtumist?
Mida sa enne surma nutad, püha taevas! (Naerab kaasakiskuvalt)
Tadžikistani mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov on mõistujuttude mees. Muu hulgas ütleb ta, et impeeriume hävitab uhkeldamine. Ja et näitleja ülesannelaval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid.
Tutvusime Kesk-Aasia legendi, lavastaja Barzu Abdurazakoviga möödunud suvel Narvas Vabaduse festivalil. Vaheaegadel ajasime juttu. Nüüd on ta taas Eestis – produtsent Märt Meose kutsel – ja lavastab teatris R.A.A.A.M.
Kohtume vahetult pärast Tartus nähtud kahte lavastust, kus kesksel kohal on suured ekraanid ja liikuv pilt. Üsna ootamatult mu jaoks kinnitab lavastaja Barzu, et näiteks Kasahstanis ei tehta enam ühtegi teatrilavastust, kus ei kasutata kaameraid ja suurt ekraani. Ütleb, et see on epideemia, mood, millega tema kaasas ei käi. Näitleja peab ta sõnul olema ennekõike võlur. Selle juurde toob ta kohe ka kujundliku võrdluse, et näitlejaprofessionaalsus on see, et lavale astudes on sul ülekantud tähenduses kaasas kanister bensiini: „Sa valad ennast sellega üle. Süütad enda ja kui kahe tunni pärast leek kustub, siis publik näeb, et sa oled elus. Siis see on teater.”
Legendaarne lavastaja ütleb, et ta on alati valinud lavastamiseks materjali, mida pole kerge teha. Valib lood lavastamiseks sellepärast, et neid mõista, mitte sellepärast, et teab. Otsib koos näitlejatega: „Mõistatada, kõndida labürintides, leida võtmeid, märgata saladusi. Koos neid lahendada. Kaif on, kui leiad iga pöörde järel midagi uut.”
Mis on teie Kernus 4. juulil esietenduva lavastuse „Pärsia viimase keisri mõrv” teema?
Palun tänavakunstnik Edvard von Lõngust, et ta joonistaks Maalehele endast autoportree. Mõtlen visuaalset, aga tema teeb seda sõnadega, öeldes muuhulgas, et maailm on muutunud järjest ebastabiilsemaks ja surmatants kogub üha suuremat hoogu.
Küsin igaks juhuks Peeter Volkonskilt, et ega tal ole mulle jagada Edward von Lõnguse telefoninumbrit. Peeter vastab ei. Küsin siis, et kes võiks teada. Peeter vastab, et keegi ei tea. Mina, et nii ei saa olla. Peeter: ei saa, jah, muidugi, ta ise teab.
Igaks juhuks küsin sedasama teiselt Tartu sõbralt ja enda üllatuseks saan numbri. Peale selle teatab ta, et lisaks numbrile teab ta nime ka, aga seda mulle ei ütle. „Nime ütleb ta sulle ise, kui ütleb, kena inimene on,” saan teada.
Helistan. Von Lõngus ei võta toru. Kirjutan toimetajale, et ilmselt ikka ei saa seda lugu, millest rääkisime. Ja siis heliseb telefon. Küsin, kas telefoni otsas on mees, kes peidab ennast von Lõnguse nime taha. Napp jah. Levi on kehv. Mu vestluskaaslane ütleb, et läheb õue. Levi läheb heaks. Räägin oma jutu ära. Ja lõpetan, et saame kokku. Tema ütleb, et kõik küsimused kirjalikult, annab meiliaadressi ja lõpetab kõne.
Meie kirjalik side toimib. Kui vastused käes, saan aru, et lisaks anonüümsuse soovile on minuga kõnelev mees äärmiselt täpne, sõna- ja mõttetundlik. Sellepärast siis vist see kirjalikult vastamise soov. Oma kirjade lõppu kirjutab ta: „Edward, heatahtlik huligaan, poeetiline vandaal”.
– Kuidas see minuni jõuab, et loen just neid raamatuid mida loen?
– Seiklushimust seoste avastamiseni.
Hea kirjandus kõneleb lugejaga maailma keerukusest, mitmetähenduslikkusest. Jutt sellest, et loetakse üha vähem, seostub mulle põhjusena, miks valitsema on hakkanud dualism. Oled kas poolt või vastu, oled must või oled valge. Meeldida saab kas sügis või talv…jne.
Hea kirjandus ja hea dramaturgia räägivad enamasti sellest, kuidas inimene kujuneb, kuidas muutub. Räägib muutuste käigust. Neist teedest, mis võiksid viia elu mõtte leidmiseni.
Nõnda ei leia ma endas seda kalduvust lugeda suvel midagi, mis kerge, ja talvel midagi, mis süvenemist tahab ja endale raskemini ligi laseb.
„Telekast spordi vahtimine kuulub suve juurde,” ütleb spordikommentaator Tarmo Tiisler eelseisvate, suurvõistlustega täidetud kuude sissejuhatuseks. „Mulle küll meeldib. Meelelahutuslikku ärakäimist on vaja.” Tiisleri „No nii, läksime!” juhatab juba õige varsti sisse tähtsaid vutilahinguid.
Kui spordikommentaator Tarmo Tiisleri päev telemajas varakult lõpeb – kell kolm, neli, viis, kuus –, siis ta läheb aeg-ajalt koju Kristiinesse jala. See ei oleks ehk isegi märkimist väärt, kui jalutuskäiguga ei kaasneks ilus traditsioon peatuda teele jäävates raamatupoodides. Tiislerile meeldib nende poodide õhkkond. Ta ütleb, et see on istuma kutsuv. Siis ta võtab mingi raamatu, mis silma jääb, ja loeb. „Praegu näiteks loen Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool”. Kõigile soovitan, nii armas raamat.”
Vahel istub Tiisler raamatupoes niisama ja vaatab inimesi. „Nii ma olen mingi osa tööpäevast maha laadinud, sest ma ei taha kõike viia koju. Eks see ajakirjaniku töö mingi osa tule koju kaasa niikuinii. Aga tüütuma osa ma püüan maha jätta ja võtta kaasa selle ameti toekama poole.”
Tiisler arvab, et see poekomme on tal kaasas kooliajast alates. Kui reaalkoolis tunnid lõppesid, siis nad sõbraga läksid margipoodi. „See oli Hardi Tiiduse maja kõrval Roosikrantsi otsas.”
Tiisler ütleb, et talle on läbi elu meeldinud käia kolamas ja hulkumas.
***
Sa alustad oma kommenteerimisi käimatõmbava lausega „No nii, läksime!”, mitte ametlikult „Tere õhtust, spordisõbrad!”. See on sinu firmamärk. Olgu me jutu algus siis samasugune: no nii, läksime! Eesti rahvast ja sind nii spordihuvilise kui ka kommentaatorina ootab ees väga tihe suvi: kohe algavad kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, siis jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ning suve lõpus on olümpiamängud.
Ootab, aga minu meelest on see tore. On tervete põlvkondade harjumus, et üle nelja aasta on ühel suvel nii jalka EM kui ka olümpia. See on tore suvetäide.
