Paus – algas kevad
Margus Mikomägi
Tänases Sirbis defineerib teatrigi jaoks üht imelisemat pausi Tiit Hennoste: „ Paus pole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht. Paus on asjade üle mõtisklemise koht. Neil tegevustel on vahe.“
Kevad toob muutusi, iga kord isemoodi. Kevad on loominguline, tingimusteta. Kevad on põhjus pausi pidada.
Optimeerimine, see ei kõla uhkelt
Leidsin oma arvutist ühe ammukirjutatud loo, millele ka täna täie veendumusega alla kirjutan. Ka peale.
Margus Mikomägi
Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.
Teater – elu kutse või kibe leib nr. 2
Selle loo ülesriputamise ajal käib Ugalas koosolek, mis kas toob selgust? Lugu ilmus ka Raplamaa ajalehe Nädaline paberlehes.
Margus Mikomägi
Tuleb tunnistada, et mu mõtted on Ugala teatri ümber sündiva juures. Ma olen tingimusteta Jaak Alliku ja Peeter Tammearu poolel ses räpases magedas mängus. Kahjuks käitub just selle ministeeriumi seltskond sõgedalt, mille ees kasutatakse sõna kultuur. Tunnistan, et mul on häbi.
Kuna ma ei taha enda suud ära kõrvetada, siis, no nii on mind ka palutud, jätan mõned asjad enda teada, et öelda siis, kui on õppimise aeg.
Hetkel lasub otsustajatel liiga suur vastutus ja otsused tuleb teha oma peaga. Sellest peast võiks välja paista ka südametunnistuse algeid ja paistabki, kui otsus tehtud. Küsimus on Ugala teatri tulevikus.
Peeter Tammearu: Teater, elu kutse või kibe leib
2006. aasta märtsis vastas Teatrikülgede küsimusele, mis teater on, miks teater on, Ugala teatri juht Peeter Tammearu. See, mis täna sünnib Ugala teatris, on mage. Peetri kolm aastat tagasi sõnastatud mõtted ei ole. Need on pigem prohvetlikud mõtted. Lugege ja otsustage ise. Seda, kuidas Tammearu välja näeb seda juttu rääkides, vaata Tasku rubriigist Tegelased.
Peeter Tammearu, Ugala teatri juht
Mis teater on? Selle küsimuse esitas mulle endine näitleja ja praegune ajakirjanik. Või peaksin ütlema: näitleja ja ajakirjanik. Kas näitleja on elukutse või kutsumus? Elu kutse? Või kibe leib? Õnnelik saatus või nukker enesepiin? Kui näitleja tee kord lõpeb ja ajakirjaniku tee ees terendab, mis siis inimeses toimub? Kas näitleja kaob? Ja ajakirjanik asub kohe asemele? Mis jääb inimesest alles, tema sisse? Mäng? Teater?
Peeter Tammearu ja Ugala
Peeter Tammearu Teatrikülgedele mais 2007: “Mulle meeldib teatris vabadus, see, et ma saan aeg-ajalt teha nii nagu tahan, selle nimel olen valmis leppima igasuguste kitsenduste, piiride ja muu sellisega.”
Mõlemad tegelased on ülesvõetud 2007.aasta mai kuu alguses. Pildistanud Viio Aitsam.