Tippdirigent -Indrek Sammul kooriproovis, Kuulamist õpetamas. foto Jaanus Laagriküll
Ingo Normeti „Nii nagu taevas” kannab samu väärtusi nagu tema õpilase Uku Uusbergi kevadel teatripilti sisenenud lavastus ja näidend „Pea vahetus” NO99-s. Tahaks loota, et see pole juhus. Tähelepanuväärne on, et Uku Uusberg on Ingo Normeti õpilane. Seegi ei ole saladus, et õpetaja ja õpilase vahel lavakoolis kõik ei klappinud. Uku Uusbergi lavastuses on muuhulgas üpris otse öeldud, et vanem põlvkond ja nooremad peaksid olema rohkem valmis mõtteid vahetama, kujundlikult siis vahetama päid, selleks, et elu saaks õnnelikum ja loomingulisem. Nüüd Ugalas Kay Pollaki filmi järgi tehtud dramatiseeringu lavastust „Nii nagu taevas” nähes tundub, et Ingo Normet teeb otseviite oma õpilasele, kinnitades, et noore õpilase valitud väärtused, armastus, hoolivus, ausus on ka vanema põlvkonna tarvis kandvad ja tähtsad.
Kas see, et õpetaja ja õpilane lühikese ajavahe ning suure elu- ja lavastajakogemuste erinevuse kiuste otsivad mõlemad laval harmooniat, on juhus? Ugala uuslavastuse lugu on lihtne: maailmakuulus dirigent kukub kontserdil kokku ja otsustab aja maha võtta. Ta läheb elama kodukülla, kus teda poisist peast pehmelt ei koheldud. Teda ei tunta ära. Dirigent alustab tööd kohaliku kirikukoorikesega ja siis, kui ta kooriinimesed üksteist kuulama hakkavad, hakkab juhtuma tavamõistes imelikke asju. Üks, mis kindel, et valetatakse vähem ega hoolita enam nägude tegemisest. Kuidagi nii tundub, et inimesed saavad vabaks koos lauldes ja maailma kuulates, nad tahavad elada unistusi. Vihjeks vahest see, et kirikuõpetaja proua tahab oma mehega vahekorras olla kirglikult. Dirigent ja koor on kindlad vormilised ja sealtkaudu ka sisulised asjad, mis õpetajat ja õpilast, Normetit ja Uusbergi nende näidendite ja lavastuste kaudu seovad. Koorilaulu ülendav ühendav mõju on nii „Pea vahetuse” etenduste kandev mõte kui Ugala „Nii nagu taevas” lugu läbiv teema. Kokku saadakse vaid siis, kui vaevutakse teist kuulama, ütleb Normet ja ütleb Uusberg. Inimeste koosolemise vaim saab väe vaid üksteist kuulates, mõista püüdes. Kui see õnnestub, siis saab mänguline maailm päris maailma kõla.
Peeter Tammearu ja Indrek Sammul Ugala uuslavastuses. Vastaseis? Foto Jaanus Laagriküll.
Tundub, et kokkusaamisest silmast silma tunneme kõik siin Põhjamaal puudust. Ekraanid kõnelevad, aga silmi ei näe. „Inimene on üksi” teema ei tunne ju ka piire, on mõistetav nii Lapimaal kui Londonis. Ütlen Põhjamaal sellepärast, et Ugala lavastuse autor Kay Pollak on rootslane ja tema film seal maal ja mujalgi ülipopulaarne. Pollak oli muide 66aastane, kui selle loo filmiks tegi. Seda rõõmustavam on, et meie noored on nende teemade juurde jõudnud hoopis varem. See annab lootust ja paneb maailma muutumisi huviga ootama ja jälgima. Kui vanemad seda nooruse idealismi naiivsuseks ei liigita ja loomingulisi mõtteid omal professionaalsel moel isegi võimendavad, siis ei ole imed võimatud. „Nii nagu taevas” on skemaatilisem muidugi kui Uku Uusbergi „Pea vahetus”. „Taevas” on must-valgem ja flirdib rohkem vaatajaga. Ses näidatakse laval seksi ja vägivalda, kahtlustatakse ja mängitakse kaastundele. Kirikukooris on vaimse ja füüsilise puudega poiss (Martin Mill), kelle ausad reaktsioonid ka kõige tuimemale vaatajale vee silmanurka võiksid tuua. On silmakirjalik pastor, kel pornoajakirjad piibli all peidus (Peeter Tammearu), päris asjad ja elu võltsiga vahetuses. On andekas dirigent, kellel pole aega kuulata (Indrek Sammul) ja kes loojana vaid hää olla tahab ning sesse me argimaailma siis ei mahutu kuidagi. Hästi tavaline ja igaühe ellu puutuv on see kõik seal laval ikka. Ja lõpeb, vähemalt mulle tundub nii, õnnelikult. Ühe uus mõte saab koori sisse ja kõlab seal kaugele. Uku Uusbergi „Pea vahetus” on keerulisem: seal otsivad dialoogi pidavad muusikud veel endas selgust, nad ei ole valmis, nad on valmis muutuma. Miks mul on tunne, et sisemised muutumised laval on ka näitlejatele huvitavad mängida.
Märgimaailmas ja märkide mängimise maailmas muidugi jääb küsimus, kas vaatajal enam muutumise jälgimiseks silma on. Samas jäävad Ingo Normeti Ugala tööst silma näiteks näitlejad Margus Vaher ja KataRiina Luide, mõlemad teevad oma mitte just peaosi sellise mõistmise ja hingusega, et see meelde sööbib. Pisikesed detailid, mida näitlejad publiku delikaatselt märkama mängivad, on uus. Pisut rohkem usku sesse, et ühes inimeses võib elada kõrvu kirglik headus ja kirglik kurjus, oleks tahtnud näha Andres Oja osatäitmises. Täiesti arusaamatuks jäi, miks lavastaja Normet ei lavastanud näidendi teises pooles koori täiendama tulnud inimesi.
Kui laval seisab Ugala tubli muusikajuht Peeter Konovalov, kes näeb välja ja käitub nii nagu Peeter Konovalov Ugala koridorides, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas ta sattus küla kirikukukoori, kus laulavad Siv, Holmfrid ja Gabriella … ja miks? Mingid pisiasjad on Normetil lavastades ehk märkamata jäänud, need aga ei ole nii olulised, et suudaksid üldmuljet rikkuda. Seda alguskokkukõla otsimist maailmas. Seda, et näitlejad Sammul ja Tammearu kogu Eesti teatripildis tipud on, vahest juba teatakse niigi. Usun, et Ingo Normet lavastades suutis Ugalat taas nihutada ühe hinguse teatriks saama. Selles, et tüki valik täna täpne ja puudutav on, ei ole vaja kahelda. Seda tõestab täiendavalt „Pea vahetuse” menu NO-s.
Kay Pollak, „Nii nagu taevas”, tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Ingo Normet, kunstnik Liina Unt, muusikalised kujundajad Ingo Normet ja Peeter Konovalov. Mängivad Indrek Sammul, Peeter Tammearu, Arvi Mägi, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Andres Oja, Luule Komissarov, Margus Vaher, Martin Mill, Kiiri Tamm, Peeter Jürgens jt. Esietendus 27. XI Ugala suures saalis.