Urmas Lennuk, mõni aasta tagasi Vargamäel. Kohe esietendub ta kirjutatud ja lavastatud näidend “Vargamäe voonake”.
Selle loo autor on, täna Vanemuise draamajuht, Urmas Lennuk.
Vanemuise sõnateatri uue hooaja märksõnaks on “otsime uuesti Eestit”. Plaanis on üheksa esietendust, viis neist Eesti asjad.
Viimastel aastatel on kuidagi traditsiooniks muutunud, et kõmulisematest uuslavastustest oodatakse palju, aga kui neid vaatama minnakse, siis võib tabada inimesi kogemuselt – polnudki nii hea, kui oodati. Tõenäoliselt on see nõnda olnud juba varemgi, kuid viimased aastad on toonud kaasa kuidagi suurenenud vastutuse teatritele. Nii mõnestki teatrist on kujunenud teravate lõigetega jõulised sotsiaalsed keskused, kust oodatakse vahedat dialoogi ühiskondlike probleemidega. Rahulolematus ühiskonnas ongi seadnud ootused ka teatrile – kõneldagu elust! Aga elu kipub sageli huvitavam olema kui selle jäljendus, olgu ta nii konsentreeritud ja kujundisse peidetud kui tahes.
Priit Raud kirjutas selleaastase Baltoscandali brošüüri saatesõnas: „Midagi meie ümber on paigast ära – valitsejad teevad nalja, kojanarrid üritavad maad valitseda, rahvas nagu ei juhikski riiki, näitlejad produtseerivad, kriitikud lavastavad, teoreetikud ehitavad… Ja keegi pole eriti rahul sellega, mida teised teevad…”
Kindlasti on tegemist tõdemusega, mis peab mingil määral paika igavikuliselt, kuid just viimastel aastatel on säärane vastuoluline tunnetus süvenenud põlvkonniti. Uku Uusbergi lavastuses “Karjäär” juhib üks tegelasi, professor Evald Liiv, tähelepanu tõigale, et järeltulev põlvkond sügeleb. Aga need ei pruugi olla kirbud. Mis see siis on, mis teeb meie tulevikust “sügeleva põlvkonna”? Oht ühiskondlikult kaotajaks jääda? Hirm haihtuda oma lootustega lõputusse ootusesse? Vajadus olla KEEGI kohe täna, siin ja praegu, sest homme tuleb homme, aga elada tahaks täna ja võimalikult hästi.
Kõik säärased tõdemused viivad mõttele, et ühiskonnas toimub midagi, mida teater peab paratamatult alla neelama. On sunnitud alla neelama, kui tahab ellu jääda. Loomemajandus sunnib. Konkurents sunnib. Inflatsioon, majanduskriis, poliitiline situatsioon… Neid sundijaid on nii neetumalt palju!
Aga kuhu jääb siis ilu, humaansus ja eetilised väärtused? Mis saab Kastaaliast, kui kõik üha ratsionaalsemaks muutub? Kas me siis vajamegi üldse enam klaaspärlimängu, mida keegi mõtestada ei suuda, kui seda lihtsustatult paari lausega ümber ei saa jutustada? Aga klaaspärlimäng ongi aeg ja väärtus ise. Mitte tõhusus ja toimivus. Hetkeline ratsionaalsus pole kunagi tulevikuratsionaalsus. Seega – äkki oleks aeg minetada päevapoliitiline homsesse vaatamine ja püüda vaadata ülehomsesse. Või veel parem – nurga taha. Äkki oleks parem riskida kõigega igaviku nimel kui seista tänase poliitika kombel, kahtlase väärtusega kindlustuspoliis peos, ning loota, et ehk on meie kolm risti suurema jama korral ikka aktsepteeritavad ka nende poolt, kes kirjaoskuse tegelikult välja mõtlesid.
Mida teater teha saab, kui ta ei soovi poliitikasse sekkuda? Ega ei olegi midagi teha, aga äkki oleks ausam, kui me edaspidi püüaksime teatrisaalis istudes vaadata ning näha seda, mida seal tegelikult näidatakse, mitte seda, mida me tahaksime seal näha. Miks mitte püüda asju näidata ja vaadata otseütlevalt, kartmata sealjuures olla naiivsed, siirad või isegi piiratud kujutlusvõimega. Võib-olla on selleks hilja, sest Priit Raua tõdemus muutub iga päevaga aina tajutavamaks ja uus põlvkond sügeleb juba stardipakkudel, millal saab siit, Eestimaalt lõpuks minema. Aga võiks ju proovida – eluvõõrus ja lihtsakoelisus pole veel kriminaalselt karistatav. Mis sest, kui peksa saame. Vähemalt pole meil ootusi, mida teatrisaali sisenedes petta. Äkki me näeme lõpuks midagi, mis on teatri sees tegelikult olemas. Selle nimel võib ju mõned valusad hoobid välja kannatada. Sinikad paranevad reeglina kergemini kui pettumused.