Kultuuriminister Rein Lang on selles süüdi, et kultuurist Eestis on hakatud kõva häälega rääkima. Vaid selles.

 

Haapsalus Kultuuri koja foorumi ühes töötoas ütlesin, et eestikeelse kultuuri vallas sünnib me riigis kordades rohkem kajastamisväärilist kui me majanduses.

Kahjuks on kultuur ajalehtede esikülgedel harv külaline ja kui on, siis peab see oleme seotud kas skandaaliga või siis skandaalseks tuunitud valega. Ega keegi mulle vastu ei vaielnud siis. Aga hiljem öeldu üle mõeldes, tegin inventuuri nimega: Minu elu kunstis ehk november 2012.

 

Hakatuseks kirjutasin lause: igasugune kultuuripuudutus on isiklik. Siis mõtlesin sellest, et kultuur peaks olema hariv ja emotsionaalne ja natuke ebamugav ka. Valikute tegemisest mõtlesin ja sellest, kui palju on vaja õnne, et nii läks. Ka see olgu siin öeldud, et see, mis kirja saab, ei ole sugugi kõik. Loetelust jäävad välja loetud eestikeelsed raamatud ja ajakirjanduslikud tekstid ning luuletused näiteks, ja jutud, kultuurijutud erinevate austust väärt inimestega.

 

Esmaspäev, 31. oktoober

Raplas. Augusti- ja septembrikuu kulus Raplamaa kunstikalendri 2012 tekstide tegemiseks. Mõtlesin küljendaja abiga välja formaadi ja suhtlesin üheteistkümne isiksusega, kunstnikuga. Raul Meel, Kaido Ole, Andres Sütevaka, Mauri Gross, Heiki Ernits… mõni hajameelne, mõni purjus, mõni ülinõudlik, mõni ükskõikne… lisaks vaevale sain hulga mõtteid, mida mõelda, ja vähemalt ühe oma parve linnu – mõttekaaslase.

Täna avati Rapla kaasaegse kunsti keskuses näitus ses kalendris olevate, maakonna taustaga kunstnike maalidest. Enamus kunstnikke pidasid vajalikuks kohale tulla. Maalid ja kunstnikud ja vaatajad – see oli harukordne vaimsuse kontsentratsioon väikelinnas.

 

Kolmapäev, 2. november

Raplas. Hingedepäev. Aastaid olen sellel päeval esinenud koos Rapla ühisgümnaasiumi legendaarse kooriga Riinimanda ja Ehinitega, Ly ja Andresega. Järjepidevus teeb asja uhkeks, mingi vabadus otsustada ja vastutus oma esinemise eest. Lisaks koosolemine noorte igal aastal vahetuvate lauljate ja elavate luuleklassikutega.

Lugesin luuletusi Mats Traadi vastsest luulekogust „Uued Harala elulood“. Tunnistan, et miski esinemise vajadus on mus, eneseväljendumise vajadus. Ikka imestan, et kas siis kirjutamisest ei piisa? Küllap mitte, elus kontakt ja kuulajate-vaatajate silmades peegelduv või tajutav suhe on tähtsad tunda.

Loen kirjutatu üle ja nendin, et üpris igav on seda lugeda ja, võrreldes sellega, kui huvitav oli seda kogeda. Kogemusi ei saa vahetada. Osalemine annab enam, noh, näiteks ei saa ma aru neist, kes rahvalaulu kuulavad ja kiidavad, aga kaasa ei laula.

 

 

Esmaspäev, 7. november

Tallinnas. Vaatan NO teatris Jarek Kasari ooperit „Katuselt“. Uhke Eesti andekus. Hannaliisa Uusmaa, Jarek ja Uku Uusberg, te olete veel paremad, veel paremad, veel paremad, kadedaks tegevalt.

 

Neljapäev, 10. november

Armin Kõomägi toob Rapla Ühisgümnaasiumi seinale kooli vilistlase Kaido Ole maali. Kadrioru muuseumi buss toob. Ärimees Kõomägi on leidnud, et kui hea kunst on tema kodus, ei ole see piisav. Maalid tahavad vaatajaid. Uhke! Näen ja kuulen pealt.

 

Reede, 11. ja laupäev, 12 november

Peeter Jalakas, Heldur Meerits, Hans H.Luik ja Tarmo Jüristo – paneel, kultuur ja majandus.

Haapsalus. Eesti Kultuuri koja foorumil. Koridorivestlused on huvitavad. Näen inimesi, keda iga päev ei kohta. Jutud loomemajandusest on tülgastavad. Rikaste kultuurijutt põnev. Poliitikuid on kohal. Pankuri taustaga Krahli „Gilgameši“ dramaturg Tarmo Jüristo räägib huvitavaks ameerika liikumise Okupeerime Valli tänava.

 

Pühapäev, 13. november

Noore Rapla helilooja Pärt Uusbergi autorikontsert kohalikus kirikus. Kolm koori ja keelpilliorkester. Sadakond noort esinejat. Võimas. Ülivõimas, vaikusest kantud. Puhas. Tuju rikub taas kord teadasaamine, et täiskasvanute maailm ei ole noortekultuuri kõrgusel. Kirikulised ei saanud ka Jumala abiga maja soojaks köetud. Külm oli, just lauljatel ja keelpillimängijatel. See teeb kurvaks ja kurjaks üheaegselt.

 

Neljapäev, 17. november

Viljandis. Vaatan veel kord, kuidas Indrek Sammul muutub Antonio Salieriks ja siis näen oma silmaga, et ta on ikka Indrek Sammul. Ugala „Amadeuses“ on hea läinud veel paremaks ja halb läinud peaaegu väljakannatamatult halvaks.

 

Pühapäev, 27. november

Deja vu.

Türil. „Jah, ma nägin lumevalgust“. Kärt Johanson ja Tõnis Mägi. Peeter Jalakas ütles mitte väga ammu, et uus avangard on harmoonia. Kärt ja Tõnis on avangardistid. Habras, hell, teineteist ja kogu maailma kuulav muusika ja esitus kinnitavad seda enam kui sada sõna. Mägide kontserdis on olemas kõik see, mida maailmas täna harva kohtab. Kuulake!

 

Esmaspäev, 28. november

Tallinnas, „Occupy Von Krahl: Memokraadi ja Von Krahli akadeemia töötuba „Kas konsensus on utoopia?“ Alguses tekib ülipõnev ja ärev õhkkond. Siis on huvitav, siis igav, siis lootusetuse seisund ja ometi jätkub just sellepärast mõtlemisainet kauemaks.

 

Teisipäev, 29. november

Aavo Kokk ja Ülo Vooglaid. Aavo Kokk kirjutas “Vanaisa” raamatule järelsõna.

Tallinnas. Vanalinna hariduskolleegiumi raamatukogus esitleb sõber Ülo Vooglaid oma raamatut „Vanaisa“. Õpetaja Lembit Peterson loeb sealt loo nimega „Torm“, usun, et just sellest erakordsest raamatust võib saada me, eestlaste tüvitekst, millest unistab professor Rein Veidemann.

 

Kolmapäev, 30. november

Raplas. Rein Veidemann räägib kirjandusest ja oma raamatust „101 Eesti kirjandusteost“. Ta väga ei taha rääkida, et eestlaste tüvitekstideks on saanud meediaikoonide debattides räägitav. Kirg kannab professori jutte. Ja see on kultuuri tunnus, kui kõik ei ole ükskõik.

 

Laupäev 3.detsember

Ilmub Teatrikülgede 72. number . Kultuurilisa on ilmunud kuus aastat.