RAAMAT

Margus Mikomägi

Minu venelased ehk Ühe parve linnud

Kirjastus SE&JS 2014

 

URMAS LENNUK

 

Margus Mikomägi värskelt ilmunud „Minu venelased ehk Ühe parve linnud“ pole pelgalt teatriraamat. See on raamat otsivale inimesele.

Praeguse aja sündmused on asetanud selle raamatu natuke ühiskondlikku konteksti. Ebatänuväärselt. Ja mitte ainult pealkirja tõttu.

Meil kõigil võivad ju olla omad venelased, omad hiinlased ja sakslased, aga see ei tähenda, et peaksime tegema laiendusi nende rahvuste hulgas maad võtnud äärmusliikumistesse.

Seetõttu tahaksin konteksti kõigepealt tagasi jalgadele asetada. Mikomägi ei ole seda raamatut kokku pannud poliitilistest vajadustest lähtuvalt. Ja raamatus portreteeritavatest isikutest pole samuti mõtet otsida seoseid Vene propagandaga. Raamat sõnum on ikkagi teatris, loomingus, kunstis ja elus laiemalt.

Mikomägi raamatuga kohtumine oli väga lootustandev kogemus. Kui üldiselt kiputakse autoriteete peegeldama ülivõrdes, siis Mikomägi on suutnud tuua nad inimlikule tasapinnale. Panna nad suhtlema mitte üksnes intervjueerijaga, vaid ka enesega. Intervjueeritavad ei esita ses raamatus mingeid postulaate ega loosungeid, vaid mõtisklevad oma töö ja tegemiste üle laiemas (teatri) kontekstis. Raamatu suur pluss, et Mikomäel on õnnestunud lisaks inimestele ja isiksustele jutustada ka mõtteid.

 

 

Julgust kannapööreteks

Võib-olla pole teatrist mõtlemine enam moes. Võib-olla pole mõtlemine üldse enam moes. Tänasele päevale omane tegutsemisvajadus tekitab kohati tunde, et isegi lugemine ega kirjutamine pole enam moes, kui need ei kanna mõnd poliitilist või ühiskondlikku vaadet.

Aga siiski on lugejal ses raamatus võimalus kohata väga palju seda, mis võiks teda innustada ja julgustada. Mitte ainult suhestumises teatrisse, vaid ka ellu endasse. Seega ei tasuks ega tohikski seda liigitada pelgalt teatriraamatuks.

Kümmekond teatriinimesest vestluskaaslast, kellega Mikomägi on kohtunud ja rääkinud, edastavad tegelikult üsna sarnast läbivat mõtet, mida võib vabalt laiendada kõigile elualadele. Kui sa teed midagi sellepärast, et teisiti ei saa, siis on see õige ja võib viia kuskile kõrgemale, kui on seda reaalne ja ratsionaalne maailm.

Mitu selles raamatus portreteeritavat pole oma esmase valikuna elus alustanud teatrist, kuid on sinna varem või hiljem jõudnud. Näiteks Lev Erenburg, Oleg Lojevski, Marat Gatsalov, Hristo Boychev… (Enne teatrist on oldud näiteks taksojuht, arst, muusik, insener… – Toim.) …. See peaks andma lugejale julgust, et kannapöördeks pole kunagi hilja.

Ma ei pea silmas vaid teatri poole pöördumist. Iga inimene, kes teeb midagi, ja tunneb seejuures rahulolematust, võib neist vestlustest leida ka äratundmist, et tema elus on nüüd käes hetk teha midagi muud, mida ta varem teinud pole.

Siiski, nagu heale raamatule kohane, on teoses üsna palju ka kauneid kohti, kus teatri olemus sõnastuse leiab. Väga palju leiab neid mõtteid vastuolulise Lojevski kirglikus traktaadis, kus küsitlejale ei jää kohati ruumi midagi täpsustada. Sama on Gatsalovi mängukires Kuldse Maski auhinnaga, millesse lavastaja lapsemeelselt sisse elab. Ja Homa Rousta lüürilises vaates mööduvale ning Mladen Kiselovi valusas saatuse tajus. Aga eks täpsemalt ole juba kõigil ise lugeda ja leida.

 

Mõistust kompromissideks

Mul on hea meel, et Mikomägi tegi ajakirjanduse teatel Putini Krimmi-aktsiooni toetuseks allkirja andnud Andrei Mogutši suhtes kompromissi, mida ta lõppsõnas ka lahti seletab. Usun, et seda oleks teinud ka Marat Gatsalov, kes oma intervjuus küll väidab, et teater pole koht kompromissideks.

Looming on sageli vastuoluline. Nii tuleb teosest välja see, et Gatsalov on valmis kompromisse tegema, kui see teatrit paremaks muudab. Aga ka see, et Mogutšile läheb korda, et tema väidetav toetus Putinile ei ole see, millena teda afišeeritakse.

Tähtis polegi tõde ise, vaid see, et keegi selle poole püüab. Seda otsib. Ja neid püüdlusi ning otsinguid on raamatus kindlasti rohkem kui see vaev, mis seda laenutades või ostes kulutatakse.

Seda vaeva tasub näha, sest kuigi Mikomägi küll võib ju öelda, et seda raamatut pole keegi tellinud, siis siiski – see tellimus on kaudsel kujul tugevalt olemas. See on inimeste sees, kes midagi otsivad. Ja just sellisena tulebki seda raamatut võtta.

Jääb üle koos Mikomäe ja ning raamatu nimeks saanud parvekujundi välja öelnud Dmitri Mohhoviga nukrusega tõdeda, et neid vanu ja pühendunud „ühe parve linde“ kipub viimasel ajal vähemaks jääma. Mitte ainult teatris, vaid elus üldse.

Aga selline elu kord on. Nagu enamik raamatus peegeldatud isiksusi ka õnneks leiab – lootus on noortel. Küllap tulevad uued parved, kus on omad Lojevskid, Kiselovid ja Mikomäed.

„Aeg liigestest on lahti..,“ tsiteerib Mikomägi oma raamatu alguses Shakespeare’i. Aga eks ta olnud seda juba enne inglise klassikut ning jääb ka pärast Mikomäge.