Pildi pätsasin Keili FBst. Selle nagu looski on midagi erilist
Andres Keil
Margus Mikomägi uitab ringi, silmad punnis peas, ja temaga koos uitamine on avardav.
Margus Mikomägi, Minu venelased ehk ühe parve linnud. Koguja raamat 2. Toimetanud Sirje Endre ja Liine Jänes. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2014. 184 lk.
See oli kümmekond aastat tagasi, kui sattusin mingisugusel teatrifestivalil rääkima bulgaaria teatrikriitikuga, kes jutu sees poetas, et tal on ilmunud seitse raamatut. Eks ma natuke ehmusin – kes ta siis nüüd on, guru või grafomaan? Ei kumbagi, või siis mõlemat, aga põhjus oli muus: kapitalistlikus Bulgaarias oli ajakirjandus kultuuritribüünina kitsaks kuivanud, 2500 tähemärki ja kogu armastus. Nagu ka meil. Eks see olegi vist Mikomäe teise teatriraamatu põhimine tehniline tõukepunkt, sünnisaladus. Sisuline põhjendus, eostamistee, kui lubate, on siiski sootuks mujal. Jään siiski veel korraks tehniliste põhjuste juurde: paradoksaalsel moel on see kapitalismuse jõul igapäevameediast kultuuritekstide väljasurumine sel korral positiivne, nagu ka Mikomäe enda sealt puudumine. Tehniliselt. Selle raamatu puhul. Sest muidu meil seda ei oleks. Umbes nii, nagu on ka teatris endas: kõik näitlejad ei mahu (enam riigi) leivale, miska on meil vabatrupid, kooslused, kes löövad pildi kirjuks. Ega tahet, annet ja aru kotis kinni ei hoia.
Veel üks ajastu paradoks: selle raamatu üks suuremaid voorusi on lühidus. See on ühe õhtuga haaratav tekst. Ütled „raamat”, „teoreetiline teatriteos” (sest teoreetiline, ka filosoofiline teatriteos see paljuski on) ja mõtled – tõhus tellis. Aga tõhus tellis – jumal paraku – on hirmutav. Tellis tähendab tööd, vaevanägemist, higi. Kes see ikka nii väga tööd viitsib teha, pärast tööd, ma mõtlen. Pärast tööd tahaks niisama olla, ehk vaikselt mõtteid mõlgutada, olla. Mõnusam on mõelda, ehk isegi unistada, et millise maja ma ükskord ehitan, mitte tellist tellise peale tõsta, mörti vahele mõõta, müüri laduda, loodida, kohusetundlikult rügada. Mida ühe teoreetilis-filosoofilise teatriraamatu lugemine, läbitöötamine ju ometi tähendab. Kas või juba sellepärast, et sama on teinud ka raamatu autor: ehitanud vundamendist korstnatipuni omaenda kätega maja. Kirjeldanud (oma) meetodit algusest lõpuni, et kõik temast täpselt aru saaksid. Mis on muidugi ka loogiline ja mõistetav, sellisel viisil lähenedes teisiti ei saakski.
Aga – siit me jõuame selleni, millisel moel on Mikomägi raamat kaval raamat. Just nimelt – kaval. Usutavasti haaravaim omadussõna selle kohta. Kuis nii, Mikomägi on ju siiras?
Andestatagu mulle üldistus, aga eks see vist on nii, et iga loovisiksuse agenda, ükskõik siis, kui geniaalne ta ka ei ole, kui laialt ta ka ei haara, on võetav mõnesse sõnna, lausesse, mõttesse (nagu iga näidenditegelase tahe, iga loo lugu). Kõik, mis sealt edasi, olgu see kas või viissada lehekülge, on seletus, põhjendus, meetodi kirjeldus jne. Agenda, pealisülesanne on kokkuvõtvalt sõnastatav, juju on lühike, selge ja täpne, muidu poleks see ka juju. (Tähendab, mõistetagu, ma ei halvusta pakse teatriraamatuid, ei sea küsimuse alla metoodiliste teoste väärtust, vaid räägin jätkuvalt Mikomäe kavalast raamatust.)
Ehk siis, Mikomägi käib Eesti- ja Venemaal ringi ning vestleb venekeelse kultuuriruumi teatrimeistritega. Vestleb väga kontaktselt. (Kuidas see tal õnnestub, seda arvata on spekulatiivne, aga küllap sellepärast, et tal on aega, et ta ei pea kahetunniste spurtidena tootma kahe tuhande viiesaja tähemärgiseid juppe ja tal on huvi, ta tõepoolest tahab teada.)
Ning mis juhtub, on see, et meistrid avanevad. Ei lahmi, ei laia (no nooremad võib-olla natukene) ja sõnastavad oma agenda, oma kreedo, oma juju. Aga see ei ole vot-tak-nado-dumat-stiilis sõnastamine. See on kandikule asetamine ja kandiku lauale asetamine – nagu tipprestorani kümnekäiguline kokamenüü, millest kõhtu täis ei saa, kus iga käik on palakene. Ja igal palakesel on maitse, tugev maitse, intensiivne maitse, huvitav ja omapärane maitse. Polegi oluline, kas konkreetne palakene sulle maitseb või mitte, oluline on, et sa oled seda maitsnud. Mõttemaitsetega on nii, et kui see sulle maitseb, siis sa mõtled sealt oma peaga edasi, mekutad edasi, mõtled selle maitse endale täpseks. Selle poolest on Mikomäe raamat kontsentraat, kaval kontsentraat, nagu juba öeldud.
Mikomäe tegelaste, partnerite teesid ja agenda on muidugi absoluutsed, kompromissitud. Ilmsesti ei ole nad meil siin ja praegu üks ühele kohaldatavad. Esiteks, eks slaavlane, olgu kunstis, armastuses või sõjas (mis iseenesest on sarnase koodiga asjad) ongi intensiivsem kui eestlane. Eks intensiivselt ainult ja ainult kunstis elada on mitmemiljonilinnas ka võimalikum kui poolemiljonilinnas. Kui Lev Erenburg ütleb siiralt, et ta on abielus teatriga, siis meie kultuuriruumis kõlab see vähemalt mingil määral naeruväärsena – ja me pole küünilised, see on paratamatu kultuuriruumi erinevus, aga mis siis. Mikomäe venelaste teesid polegi mõeldud käsulaudadeks. Pole mõeldud pimesi järgimiseks. Pole mõeldud täitmiseks. On mõeldud järelemõtlemiseks, endasse vaatamiseks. Igapäevastesse tõmblustesse pausi tegemiseks.
See raamat on kohane arukale loovinimesele, kes kogu aeg teeb midagi. Või kes tunneb, et ta kogu aeg teeb midagi. Teeb ja teeb ja teeb. Või siis arukale loov inimesele, kes on jõudnud punkti „mis ma nüüd siis teen …” Ja tee ja tee ja tee ja tee on jahtunud. Ja tee ja tee ja tee ja tee viib edasi. See ei pea ilmtingimata olema teatrirahvas, kuigi, nii teatrispetsiifilise jutuga on mitteteatrirahval ehk veidi raske haakida. Kuigi, usun, et kui ennast mõningase pingutusega sisse lugeda, siis pole sellest hullu. Noorema põlve teatriinimestele võiks raamat olla tungivalt soovituslik niikuinii. Natuke ebamugav on öelda niimoodi nõksa patroneerivalt „noorema põlve”, aga usun, et see on põhjendatud. Pealt kolmekümnestel on selline vene absolutism kunstis siiski kuskil kogemuslikus juurikas sees, noorematel – nii ja naa. Ehk on päris uued maitsed …
Mis raamatus paremini võiks olla? Noh, ei teagi, dramaturgiliselt ehk, kompositsiooniliselt, tekstides esile tulevaid üleütlemisi võinuks ehk välja toimetada, aga ei tea kah, seejuures on need sidususlikud. Igal juhul, Mikomägi uitab ringi, silmad punnis peas, ja temaga koos uitamine on avardav. Mikomägi ise avardub, sellepärast, muuhulgas, muidugi, kah.