Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.

 

On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.

 

Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?

Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.

Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.

Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.

See on näitlejale seletatav ehk sellega, et mõni asi tuleb kergemini välja…

…see ei ole see, see on teine asi. Ma pean silmas seda, millest tehakse etendus, kuidas teostatakse, kuidas materjal istub. Kuidas see, mis on paberi peal, lõpuks lavale jõuab. Vaat see, mis sellel ajal toimub… küsimused, kas sa ise mõtleksid ka nii, kas sa mõistad lavastaja mõtteid.

See, kuidas osa välja tuleb, selle koha pealt ma pole ennast väga ebamugavalt tundnud. Mitte nii ka nüüd, et ma oleks kogu aeg endaga rahul. Ma tahan laval olla! See tunne, mulle tundub, on kogu aeg olnud õige. Mind on pigem ehmatanud, kuidas ma ütlen…

 

…maailmavaatelised asjad?

…maailmavaatelised. Üldse see, mis teatris tehakse. Ma olen vahel pettunud selles, vaadanud ja mõelnud, et ma ei tahaks sellist asja kaasa teha, ei tahaks seda teha niimoodi.

 

Eks see olegi üks raske asi näitleja töös. Käskkiri on seinal, et mängid mõrtsukat ja sa mängid, kui oled näitleja?

Õnneks minul ja ma arvan, et kogu meie kursusel ei ole küll veel olnud ühtegi tükki või osa, mida või milles ma ei oleks tahtnud mängida. Seda, millele ma oleksin kategooriliselt vastu. On olnud hetki muidugi, kus olen mõelnud, et seda võiks teha pigem nii, mitte naa. Aga on tehtud naa. Ja ma olen siis proovinud nõus olla.

Seda tunnet, et suures teatris on käskkiri seinal ja sa mängid sellist osa, mida üldse ei taha mängida, seda tunnet ma veel tundnud ei ole. See oleks tõenäoliselt täiesti uus kogemus.

 

Su kursuse juhataja Hendrik Toompere kutsus sind tööle Draamateatrisse. Sina tahtsid minna Linnateatrisse. Tegid valiku, tähtsa.

Jah. See on väga delikaatne jutt. Miks ma tahtsin Linnateatrisse? Sest mulle näiteks kooli ajal meeldisid seal tehtud lavastused tervikuna kõigist kõige enam. Mulle meeldib see vaimsus, mis seal majas on. See tundub kõige rohkem minu olema.

Olen neli aastat tundnud seda, et Tallinn ei ole minu linn. Olen väikelinna inimene, suurlinn ei sobi mulle. Rapla ja ka Tartu sobivad, aga ma ei taha elada suures linnas. Kujutan ette, mul on nüüd ka kindel kaaslane, naine, kes mu mõtet toetab, ja seda julgemalt ma võin oma elu kujutleda koos, et me elame kord maal.

Miks ma seda räägin siin, mulle tundub, et Linnateater võimaldab Tallinnas üldisest mentaliteedist ümber istuda, erineda. See vaimsus, mis mind sinna tõmbab, on mõjus. Tahtsin tööle Tallinnasse, arvan, et iga näitleja tahab. Mulle tehti pakkumine ka Tallinnast välja ja siis mõtlesin, et ma tahaks väga seal elada, aga tööle ma tahaksin siiski jääda Tallinna.

 

Siin on pisuke vastuolu jah.

See on ehk naiivne, aga mulle hirmsasti meeldib mõelda, kuidas ma Balti jaama sõidan rongiga ja siis jalutan proovi Linnateatrisse. Mulle see tee väga meeldib. Teatrist mõtlemine ja eluline mõtlemine selles kontekstis minu jaoks väga hästi haakuvad. Ma tahan sinna väga jääda.

 

Kui palju sa mõtled oma tulevasest tööst, kellega, mida… on see üldse kombeks su eakaaslaste seas mõelda, et tahan seda ja seda, või tahate te kõike, mida pakutakse?

See on umbes nii, et mul on küll neid lavastajaid mõttes, kellega ma koos tahaksin tööd teha. Eks ma sellepärast ju ka ennast Linnateatrisse mõtlesin. Mu kursavend Kristjan Üksküla tuleb ka Linnateatrisse ja tõenäoliselt seal ka lavastab. Temaga mulle väga meeldib koostööd teha. Uku Uusbergile ma ei ütleks kunagi ei, kui ta kutsuks. Elmo Nüganeniga ootan koostööd väga suure huviga. Neid inimesi on veel.

Teisest küljest ma ootan. Selline seisund. Ma ei oota konkreetset rolli ega lavastajat. Ma ootan seda tunnet. Olen ootamise lainel.

Mul oli vahepeal palju tööd: multikad, etendused, telesutsud, kooriproovid ja esinemised. Väsisin ära, sain aru, et töötan säästurežiimil, organism hoidis mind. Kõike tegin teades, et tunni aja pärast pean olema seal ja tegema seda…

Kui see raske aeg läbi sai, siis me tegime Martti Heldega filmi. Viis päeva ainult ühte asja, olles eemal kõigest muust maailmast. See muust väljalülitatud olek oli minu jaoks täielik lõpuniminek. Minna asja nii sisse ja uskuda sellesse, mis teed. Sain aru, et see ongi see, mida ma tegelikult tahan – lõpuni minna.

Arstid võivad ju öelda sellise elu peale, et sa peaksid rohkem magama, vähem kohvi jooma, õige kõik. Aga nemad ei tea seda, mis tunne sellisest tegemisest endale jääb, see on meeletu. Ma tahaksin sellist lõpunimineku tunnet tunda terve elu.

Mulle meeldib kujutlus Linnateatrist, kus see on võimalik. Olen valmis andma endast kõik, et seda kogeda. Ja praegu on kogumise aeg.

 

Mis filmi sa tegid Martti Heldega?

Me tegime filmi, mille nimeks „Külm on“. Sain seal filmis mängida koos Aarne Üksküla, Gert Raudsepa, Anne Reemanni ja Madis Mäeoruga. Mängisin poissi, kes elab katlamajas, mida köetakse raamatutega. Praakraamatutega. Neil raamatutel pole lõppusid. Ja see filmipoiss siis kogub need raamatud enda kätte ja kirjutab neile oma lõpud. Keeruliste suhete tõttu ei tea tema perekonnas sellest eriti keegi. Teatakse ta huvi kirjutamise vastu, aga isa ei pea sellest midagi. Tähtis on poisi jaoks suhe vanaisaga (Aarne Üksküla), kellele ta neid jutte ette käib lugemas. Vanaisa on tema suurim sõber ja mõistab teda. Sügisel peaks film valmis olema.

 

Filmitegemise ja lõpunimineku jutu peale muretseb Mikk äkki: „Intervjuu on naljakas asi. Sellel hetkel, kui ma lause lõpetan, tahaks just hakata rääkima.“ Ja räägibki loo enda ja kursusekaalase Sandra Üksküla hiljutisest kogemusest.

Selgub, et ajakirjanik küsis neilt näitlejahakatistelt, kuidas on õppida kuulsate inimeste lastega koos. Mikku ja Sandrat oli eriliselt seganud küsimus: „Kui palju mõtleb näitleja endast kui brändist?“ Noored siis olid vastanud, et ei tahaks endast küll nii mõelda ja selle peale olla ajakirjanik öelnud umbes nõnda: „Teate, ma kuulan teid siin, millal teile elu kohale jõuab ükskord. Te olete nii sinisilmsed ja naiivsed.“ Kui noored siis oma maailmapilti seletama hakkasid, kutsuti nad lavale.

 

Kuidas sa ennast tundsid pärast poolikuks jäänud intervjuud?

Mul oli hästi halb tunne. See, kuidas inimese selgeid ja helgeid mõtteid peetakse naiivseks, on ju üldlevinud. Rääkida, mida ma tahan ja mida ma teen, olla aus ja siis sulle ajakirjanik ütleb, et oi-oi-oi, kuidas sa saad nii mõelda.

Kui ma ütlen, et ma usun meeletult armastusse ja seepeale minult küsitakse, et jah, jah, aga räägi nüüd, kellega sa kuulsatest inimestest maganud oled. (Mikk palub selle lause loost välja jätta). See paneb mind pelgama ajakirjandust ja ajakirjanikke.

 

Saan aru, aga sa, te ei pea kaasa minema lollusega. Öelge ajakirjanikule, et see ei ole minu teema, aga ma tahan teile rääkida sellest, sellest ja sellest.

Suurem osa intervjuudest, mida ma lugema juhtun, lõpevad seal, kus nad võiksid alata.

 

No enamasti jäävad paljud asjad siin elus lõpetamata. Jah, kas teile koolis ei õpetata meediaga suhtlemist?

Ei. Eks me pea kogemustest õppima.

 

Katsu kirjeldada, mis su jaoks teeb teatrist hea teatri?

Mul on suur usk näitlejasse. See aina kasvab. On kahte sorti teatrit. Ühes on näitleja nagu nukk, mängib ja tekib visuaalne efekt. Teine siis, kui näitleja on laval, räägib ausalt seda, mis talle korda läheb, selline, kus näitleja on nõus igal õhtul lõpuni minema. Kõige hullem on siis teatris, kui näed näitlejat, kes ei viitsi mängida. Ta mängib poole jõuga, on säästurežiimil. Ma muidugi tean, et seda juhtub, on halb päev lihtsalt ja kõik ei tule välja. Ma ei oska seda sõnastada. Saad aru?

Mulle meeldib ausus ja mängurõõm laval. Kõige parem lavastaja on see, kes oskab näitlejal silmad särama panna.

Näiteks Uku „Pea vahetus“ on selline tükk, kus minnakse lõpuni iga kord. Ma ju istun seal laval Märdi (Avandi) selja taga, Head Ööd, Vend kooris ja ma ei väsi seda vaatamast. Laval tekib sünergia. Õiged hetked laval tunneb ära alati. Hea näidend, dramaturgia on ka selle kõige tekkimiseks vajalik.

 

Olgu see ka siin öeldud veel kord, et Uku Uusbergi kirjutatud näidend „Pea vahetus“ on tugev dramaturgia.

Täpselt, ma julgen küll öelda, et Becketti “Godot’d oodates” on sama hea näidend nagu „Pea vahetus“. Muidugi, eks see ole maitse küsimus. ( Me ajame juttu Rapla kultuurimaja juhataja kabineti eesruumis, kust näeb kesklinna peatänava ülekäigu kohta). Näed, Uku jalutab mööda. (Pikk paus).

Selle kõige juures on lahe see, et Rapla värk töötab. Ma saan aina rohkem sellest aru, kui suur õnn on, et ma olen siit pärit. Koorid, need inimesed.

 

Mis aeg praegu on su meelest Eesti teatris?

Mulle tundub, et teatris praegu on balansi muutmise aeg. Nukknäitlejate moodne aeg hakkab otsa saama. Elusad näitlejad tulevad lavale tagasi. Usaldus inimeste vastu tuleb tagasi. Meeletu mängulisus, mis on meie sees, äratab ka teisi.

Ma ei taha öelda, et see kõik on läbimurret tegemas, sest siis see tunduks nagu mingi edukuse mõõdupuu. See vaimne tasand on endaga kaasa kiskumas ka neid, kes ei taha seda tunnistada. Ta mõjub, vahe peatus ja pea vahetus. Ma märkan seda mõju ka vanemate inimeste juures. Mulle tähtsad inimesed võtavad kinni õigetest asjadest. Meievanustest rääkimata. Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.

 

Elus tuleb valikuid teha, Mikk. Kui tahad teha teatrit maksimaalselt, siis jääb koduaed koristamata enamasti.

Ma olen kannatamatu, pean küll kõik kohe saama. Olen enda vastu kõigis eluvaldkondades väga nõudlik. Kui ma mõtlen maale ja linnale, siis mõtlen, et aed on korras ja teatris on ka kogu aeg tööd. Ikka see on kogumise ja andmise küsimus. Elu läheb nii, nagu läheb, äkki mu unistused täituvad ses vallas alles viiekümneaastaselt, ma ei tea. Ma loodan, et ei ole nii. Tahan elada nii, et ühel hetkel kogud ja teisel annad välja. Ma olen kõigeks valmis.

Lähed teatrisse ja oled laetud, oled pagasiga. Ja see laetus tuleb kodust ja kogumisest. See oleks õige kombinatsioon. Ja kui selleks aega ei teki, siis tuleb see kas või vägisi võtta.

Maailmas on nii palju asju, sõbrad, kes ei ole teatris, inimesed, kellega kohtud, huvialad, see, mida sa loed, mõtted, kogu elu, erinevad maailmad, kõik on kaootiline, kusagil ei saa üheks. Teatris saab. Ma naudin seda teatris, et kui ma lähen lavale, siis see kõik saab korraks tervikuks. Ühel hetkel kogud energiat, teisel hetkel paiskad kõik välja.

Ma oskan seda ka natuke karta, et see on ennastpõletav. See ka, et kui kohe ei saa, siis käed eemale, aga mu mõttelisele organismile annab see ikkagi tuge, on kümnes.

 

Milline on olnud su elus kodu toetus?

Mul on väga vedanud. Mind on lastud olla ja sealjuures täielikult toetatud. Kui ma sain lavakooli sisse ja sellest emale-isale teatasin, sõitsid nad Tallinna ja viisid mind sööma. Selgus, et isa polnud öö või kaks maganud, ta oli nii närvis. Oli muretsenud.

Mind usaldatakse kodus ja ma ei ole seda usaldust ka kunagi kuritarvitanud. Ma usun armastusse ja sellega kaasnevasse. See on olemas ja kõige õigem asi maailmas.

 

Mida sa loed?

Lugesin just läbi Tõnu Õnnepalu raamatu „Paradiis“. See lummas mind. Ma ostan tihti raamatuid. Nelja aastaga on tekkinud nullist raamatukogu, mida ma ilmselt ei jõuaks elu lõpuni läbi lugeda. Ostan ikka ja see annab mulle vabaduse mõelda, et õigel hetkel jõuab õige raamat minuni.

 

Muusika?

Ma olen kogu lavakooli aja lisaks varasemale suutnud laulda kooris. Riinimanda vilistlaskooris ja Head Ööd, Vend kooris. Muusika annab elule teise plaani, jumaliku olemuse, mis teatris ka olemas on, teisel moel. Olen Pärdile (Uusberg) väga tänulik, ta on mind õpetanud muusikat mõistma,

Kui ma vahel unistan lavastamisest, siis ma mõtlen, kuidas Pärt räägib helidest, muusikast. Muusikas on vägi sees ja see saab olla ka teatris, see võnge, mille ära tunned kuulates. Selle, mis lummab.

 

Kooris lauldes pead oskama teisi kuulata. Olema kooriliige, mitte solist.

Mäletan, et see, kuidas näitlejad mängisid lavastuses „Isad ja pojad“, oli väga meisterlik koorilaulu teatriks sulandumine. Näitlejad ei trikitanud sisutühjalt, enda näitamise pärast. Mängiti koos ja kokku.

 

***

Me siin teeme jutule järsu lõpu, sest Mikku oodatakse Riinimanda kooriproovi. Suvel Rapla kirikumuusika festivalil laulab see koor maailmaesiettekandes Urmas Sisaski „Madise missat“.