Dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on lisaks kõigele muule hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987.aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siiskirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?”

See, mida meile näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?

Lavastus puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen ise Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.

Võretagused

Ma sellele lõigule oma loos panin pealkirjaks „Võretagused“. Lavastuse võretagused on tegelikult need Kernu invaliididekodu kinnise osakonna asukad, keda me laval ei näe. Aga neist räägitakse. Mu jaoks see – Karusoo sõna „hullumaja” oma näidendis muidugi ei kasuta – lõi paralleeli nõukogude võimu raudse eesriide tagustega.

Merle Karusoo kirjutab lavastuse kavalehel, et Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes seal kaheks: n-ö päris sotsioloogideks ja emotsionaalseteks uurijateks.

Need emotsionaalsed uurijad olid Merle juhtimisel Katrin Saukas, Mart ja Jaak Johanson ning Marko Matvere. Nemad on ka laval, lavakooli tudengite kehastuse.

Tolleaegne emotsionaalsus on alles ka jutuks olevas lavastuses . Seal on stseen, kus Marko Matvere, kes lindistatud elulugu kahe näpuga trükkides maha peab kirjutama, protestib ja küsib lavastuse Merlelt, miks seda vaja on. Ja Merle vastab, et tahab aru saada, mis inimeste hulgas ta elab. „Mis selle rahvaga juhtunud on?”

Kusagil ses lavastuses Marko küsib, milleks nii pikalt heietada. Ja Merle vastab kuidagi nii, et inimene avaneb elulugu rääkides samm-sammult. „Sündmus on see, mis muudab tegevuse käiku, eks ole. Ma tahan aru saada, mis kellegi jaoks sündmus on olnud. Kui paljudel tegevuse käik muutunud on ja mis suunas,” selgitab noor Merle Karusoo.

See annab ka vastuse, miks ta on oma järgneva elu just elulugudele pühendanud. „Lugu on alati. See tuleb üles leida. Mida rohkem sa tead, seda rohkem saad teada,” ütleb Merle ja minu jaoks seletab see muuhulgas ka hea teatritüki olemust – sündmused ja lood.

Jaak Johanson

Merle Karusoo raamistab oma lavastuse ja näidendi meie seast nüüdseks lahkunud Jaak Johansoni kahe lauluga. Lugu algab lauluga „Ei rooma” ja lõpeb nii: „Hei, poisid, kas olete valmis?/ Siis lükkame korraga…/Peipsi koha pealt lükkame lahti/ selle väikese Maarjamaa.”.

Mu jaoks see lavastus ongi austusavaldusi täis. Üks neist kindlasti ka Jaagule.

Ei raatsi siin jätta tsiteerimata Jaagu lavastuse alguse monoloogi. Merle Karusoo kinnitas, et see on pärit lavaka X lennu 1982. aastal esietendunud diplomilavastusest „Kui ruumid on täis”. Kui mul on õigesti meeles, siis see keelati üsna kohe või ei lubatudki mängida. Seal siis Jaak Johanson ütles: „Kui üks rahvas on nii alla surutud, siis selle rahva isadel ei ole, ei saa tekkida patroneerimise tunnetust. Nad ei saa seada endale eesmärke, nad ei saa ise oma tegevusi juhtida, see tähendab, nad ei saa ennast meestena tunda, järelikult ei jää neil muud üle kui jooma hakata. Õnnelikud ajad inimestel on need, kui on ruumi.., sest kui on ruumi, siis on isadel võimalus ehitada. Aga kui ruumid – eluruumid, ehitamisruumid – on täis… Kui sa tunned endas kohutavalt energiat, sul on pööraselt palju ideid– sellistel hetkedel… Mingisugune absurdne lapse… lapsik tahtmine lennata! Osata lennata! Ja kõikjal korraga olla.”

Mõtlesite kaasa? Ja nüüd lisage siia mõttepilt, kuidas seda teksti esitab lavaka XXXI lennu kolmanda kursuse tudeng Laurits Muru. Ta teeb Jaaku ses lavastuses. Teeb nii, et vaataja sees, kes Jaaku teavad, miski liigahtab…

Agnes Riimaa

Karusoo kasutab sõna ja mõistet – mälutõkked. Taas pean rääkima emotsioonist.

Õigus, kes ei tea: Agnes Riimaa oli Kernu hooldekodu sanitar, kes hullukeste agressiivsust laulmisega ohjeldas. Naine, kes Pirgu kroonikute toodud ja enda laulikutes olevatele tekstidele viisid külge laulis. Lavastuses mängib teda Katrin Saukas. Ja Katrin Saukast, noorukest Pirgu kroonikut, tudeng Hele Palumaa. Ja seal on kohad, kus Katrini Agnes on vastakuti noore iseendaga…

Katrin Saukas laulab Agnese ilusaks ja nooreks, aga siis, kui ta ratastoolist tõuseb ja kõndima hakkab, teeb ta seda nii, et korraks käib peast läbi mõte, kas Katrini jalgadega on kõik korras.

Ja siin ma taas tahan rõhutada mõtet, kas 36 aastat on pikk või lühike aeg? See ka, et ei tohiks unustada… aga just sellest see lugu ju räägib, unustatu hea ja ülekohtu mäletamisest, mälu elluäratamisest. Siia pean kirjutama, et mu jaoks juhib see lavastus ja lugu tähelepanu sellele, et me juba jälle oleme hakanud unustama.

Merle Karusoo

Õpetaja ja lavastaja Merle Karusoo – ma ei karda siin kasutada seda sõna – geniaalsus on selles, et ta pirgukate mälutõkete lõhkumise loo on istutanud 2023. aasta noorte lavakate pähe ja suhu ja mõtetesse.

Vaatasin seda noorte kooslust ja nad olid, mängisid ülima kontsentratsiooniastmega. Olgu, kasutan siin ka nüüdset korrektset väljendit – erivajadustega inimesed. Noored neid mängisid ja mind vaimustas see, et nad lavaaja jooksul kordagi ei langenud osast välja. Ei unustanud seda olemist ka siis, kui nad ei olnud tähelepanu keskpunktis. Kuidas seda paremini öelda, et oleks arusaadav? Mulle tundus, et neile mängivatele noortele läks endale korda see, mida nad ütlesid ja mis tundeid väljendasid.

Ma siin kasutaksin Merle Karusoo muude tiitlite kõrval kindlasti sõna näitejuht. Tema on!

Eraldi:

Kes ma olen?

Merle Karusoo: Mulle on kõige tähtsam, et nad teaksid, kes nad on. See tähendab, teadvustaksid oma ja oma vanemate-vanavanemate lugu. Siis ei saa eesti lugu neile võõras olla, ükskõik, mis teemat me käsitleme.

Lavastust ette valmistades rääkisid nad isiklikest kokkupuudetest teistsugustega ja mitmed stseenid on välja kasvanud nende endi loodud etüüdidest.

Nad usaldavad ja hoiavad üksteist, teisiti poleks seda tööd saanud teha.

Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud

EMTA lavakunsti osakonna ja VAT teatri koostöölavastus

Autor ja lavastaja Merle Karusoo

Osades Katrin Saukas ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Johan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš

Kunstnik Eugen Tamberg

Muusikajuht Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Video- ja valguskunstnik Rommi Ruttas

Lavastaja assistendid Katrin Saukas ja Edgar Vunš (EMTA lavakunstikooli XXXI lend)

EMTA lavakunstikooli XXXI lennu juhendajad Jaak Prints ja Külli Teetamm (Tallinna Linnateater)

Esietendus 15. veebruaril 2023 Sakala 3 teatrimajas. Järgmised etendused aprillis.

Ilmus Maalehes. Pildistas lavastuses Mart Johansoni mängiv üliõpilane Richard Ester.