Märt Treier vaatab, kuulab, räägib, koolitab ja kirjutab eluolu oluliseks. Ta ise viib mind oma mõttekäiguga selleni, et kirjutan talle tiitliks – vajalik inimene.

Kui Märt Treieri raamatu „Eluolulised lood” esitlusel järg sinnamaani jõudis, et kuulajad sõna said, siis tõusis püsti ilus vanem naine, kes kaunis eesti keeles ütles edasi enda ja oma kaaslaste tänusõnad. Mõte kõlas umbes nii, et ei pea kuulama ja lugema iga päev jooksvaid uudiseid, mis võivad tuju rikkuda. Ent selleks, et siiski maailma asjadega kursis olla, peab kindlasti kuulama Märdi juhitud Vikerraadio hommikuid reedel ja laupäeval.

Märt, kuhu sa kuulud, kuidas ennast identifitseerid?

Huvitav. Mul tuli selle küsimuse peale meelde Kaja Kallas. Et kui tema peaks sellele küsimusele vastama. Kas ta ütleks, et on peaminister? Ta teab, et see on kaduv. Ütleks poliitik? Ta on vist tunnistanud, et on juristina paremgi.

See, et vastates segadus tekib, on tegelikult normaalne. Võib-olla kirjutad sa viie aasta pärast, et ma olen rongijuht hoopis.

Muidugi, kui sa oled rongijuht.

Kui olen, on see täiesti kohane, aga endiselt olen ju muud ka. Mulle väga meeldib kellegi ütlemine, et kohal oled sa siis, kui sa ei pea oma nime alla mingeid tiitleid kirjutama. Nimi ongi kaubamärk. Ükskõik, kas oled sa siis samal ajal natukene peaminister või rongijuht või lihtne raadiotoimetaja.

Eks ta nii ole küll.

Sina oled Mikomägi. Seesama. Vaata kui tore, kui seda ei küsitaks sinu käest, mis tiitel panna, vaid kirjutataks ise, näiteks: vajalik inimene! Vaat, siis oledki kohal. Mina ise ei saa seda enda kohta öelda, aga mõtle, kui õnnelik oleks mõni õpetaja, kui tema kohta öeldaks asendamatu inimene. Napoleon ütles küll, et kõik surnuaiad on täis asendamatuid inimesi, aga ka elus on ju päris vahva olla asendamatu.

Ma Mats Traadile enda meelest tegin geniaalse pöördumise, et ta on mullalähedane kirjanik. No ta ongi, aga sellest rääkimist ei pidanud ta vajalikuks, vastas lihtsalt, et lõpuks oleme me mullalähedased kõik. Mulle see nii pööraselt meeldis. Maalähedusest rääkides – mis suhe sul selle Hiiumaaga on?

Võib-olla Hiiumaa on tulnud sellepärast, et mõni teine koht ei ole kandnud. Vaata, kihnlasel ei ole mitte kunagi muret, tema teab väga hästi, et kui oled Kihnus sündinud, siis see on sinu kodu. Isegi kui mõnele puberteediealisena see ei meeldi, ütleb, et Kihnu on väike ja mõttetu koht – siin pane sulgudesse, et mu suunurgad tõusid –, teab ta hästi, et see on tema kodu, pole mingit küsimust. Aga kui sa oled sündinud raudteeäärses väheütlevas magalas, käinudki seal põhiliselt magamas, siis on võimalik, et võib tekkida loomulik tung leida see oma koht.

See natuke keeruline, aga selge jutt tähendab siis seda, et oled isehakanud hiidlane? Sul on seal suvekodu?

Mul on seal koht, kus ma saan käia, olla ja tegutseda. Seal elab tunne. Kuidagi on nii, et mõni saar, mõni maalapp, mõni hektar on kuidagi lähedasem kui teine. Jah, ma olen isehakanud Hiiumaa sõber, kes tunneb end seal hästi.

Ma enda Rapla koduks pidamisest olen aru saanud, et praegu on väike juba suurem.

Kindlasti nii ongi. Eriti veel maal ja olukorras, kus meil maalt kaovad vanaemad ära, nagu keegi ilusti sõnastas, tekivad tennisevanaemad …

… tennisevanaemad?

Uus põlvkond. Mõte selles, et vanasti vanaema lüpsis maal lehma. Nüüd käib mõni tennist mängimas Tenerifel. Uus tervis, uued lühikesed seelikud ja uus arusaam sellest maailmast. Vaata et on hakanud tekkima olukord, kus noored on maal ja vanaema linnas. Ka sealt võib pärineda see identiteedihäda.

Ma ei tea, kui paljud on kelkinud sellega, et nad otsivad näiteks Mustamäelt oma juuri. Kui Tallinnast räägitakse, siis enamasti räägitakse linnast või ajalooliste juurtega linnaosadest nagu Nõmme või Kadriorg, aga mägedest … harva kuuleme vähemalt.

Muide, renoveerimata mäed olid mu meelest kuidagi puhtaverelisemad. Millegipärast tundub, et ühesuguste kandiliste-hallide majade vahele sobisid paremini isegi ühesugused, küll ümaramad trollibussid.

Nõus, euroremonditud Eesti on igavam. Kuidas sa praegust maailma enda jaoks kirjeldad? Kui kiiresti kõik muutub.

Sa oled ju minuga nõus, et need on väga suured küsimused ja kui anda neile hea eluline vastus või mingi seik elust enesest, siis see ütleb hästi palju ära.

Näiteks hiljuti saime ühe vahva žüriiga kokku Eesti Panga muuseumis. Tore, uhke, ilus, imposantne ehitis. Sees vahva ajastu hõng. Kõik seal sunnib taga nutma seda midagi, mis on olnud. Kuni hetkeni, mil keegi teeb nalja ja küsib, et huvitav, kas tualettruum on ka 19. sajandist.

Ja siis tekib tõrge. Me ei taha tegelikult järele anda, me ei taha oma elukvaliteedis tagasi minna. Aga meile meeldib rääkida kaasajast kriitiliselt, lisades sinna kõik selle, mis oli kunagi imeline ja edasiviiv. Ja siis ohkame ainult, sest midagi on nagu valesti.

Seleta.

Pärisasjade tegemine on sattunud kuidagi põlu alla. Kui just õpetaja oli see, kes tõmbas Eesti sajandite eest soost välja, kas siis nüüd, kui teda on jälle nii hirmsasti vaja, peab ta pugema soojale kohale turvalisse kabinetti? Kui võtta ühest ministeeriumist ära paar ametnikku, ei juhtu suurt midagi. Kui ministeeriumidest õnnestub praeguste kärpeplaanidega koondada pikalt täitmata olnud ametikohti, saab see tähendada vaid, et sai hakkama ka ilma.

Aga kui võtad ära väikesest koolist kaks pärisõpetajat, siis põhimõttelist võib kool seisma jääda. Ja kui faktiliselt ei jää, siis jääb seisma õpilaste areng. Siis ongi meil lollid lapsed ja tume tulevik ja kõik muud hädad.

Mis on vahepeal juhtunud, et me ei taha enam olla need, keda päriselt vaja on? Miks me ei taha olla need inimesed, kes võtavadki endale hästi selge vastutuse arusaadava ja vajaliku asja hästi tegemiseks? Kui ma just rongijuhiks ei hakka, püüan siis vähemalt hästi raadiotööd teha või oma märkamistega kellegi tuju parandada.

No oma naba vaatlejaid on ka meil liiga palju.

Alati on võimalus, et kellelgi ongi väga ilus naba. Küll imetleme teda ka edaspidi, aga tähtis on see, et me mingitesse asendustegevustesse ei upuks. Mul on tunne, et inimesed saavad südamepõhjas päris hästi aru, kas nad teevad midagi vajalikku või ei. Kui on kahtlus, algab valetamine endale ja kogu maailmale. Lõpuks tegutsevadki mõned selle nimel, et endal oleks parem ja maailmal raskem.

Ka kõige keerulisema materjali kallal pusiv teadlane peab suutma ka lapsele seletada lõppeesmärki, mille kallal ja nimel ta ametis on ja laps võiks noogutada. Teadlased on siin tublisti arenenud, tuhanded teised aga endiselt hädas. Kui inimesed ütlevad, et kaotage need tegelinskid ära, ei ole lollid mitte inimesed, vaid need, kes ei ole suutnud tõendada, et neid vaja on.

Sa sellele ka oma raamatus tähelepanu juhid.

Raamatus kuulub ametniku moodi inimestele terve plokk. Kui sa küsiksid, kas ametnikud on aastatega õppinud avalikkusega paremini lävima, siis jah, paljud on, aga mõned kihutavad täitsa valel maanteel. Nad teevad sama vähe ja räägivad endist juttu, aga nüüd hästi südamlikul, emalikul või isalikul viisil. Ärategemise asemel on nad muutnud vaid jutustamise stiili.

Kõige hirmutavam on see, et uued baka- ja makatööd kihutavad samasse auku. Suur keeruline tekstimassiiv, vohavalt tsitaate ja primme, aga kui küsida Linnar Priimäe kombel, mida sa siis ka avastasid, tuleb emotsionaalse vehkimise saatel üks arusaamatu ja asjatu jutt. Vaat see on jälle halb märk.

Tahaksin tegelikult olla isegi sõnaselgem, näed, lähen ka emotsionaalseks.

Sõnaselgus. Kas sa need oma hommikujutud raadios sõnastad ja kirjutad paberil valmis?

Kaheksakümne protsendi ulatuses. Muist jääb spontaanseks. Aga pigem jah.

Seda muljet sa muidugi ei jäta, et sa need maha loed.

Kui sa 25 aastat oled mingit asja teinud, siis lõpuks võiks ju osata ka midagi.

Valisid muusika kirjutamise asemel kirjasõna kirjutamise. Miks?

Ma valisin sellepärast nii, et tundub – see heliseb minu käes paremini. Nõnda ma ise ka suudan uskuda, et mul on midagi öelda. Millega ma ei saanud hakkama nootide abil, panin sõnadesse.

Mul on olnud mõnegagi ägedaid vaidlusi, kas oluline on, kellele sa lood, või see, et looming peaks aitama tõusta mingil hetkel nirvaanasse või vähemalt selle eeskotta ka üksnes iseendal. Minakultuse ajastul inimesed, minu silmis küll, püüavad sellistest mõtetest lohutust otsida. Vanamoodsalt leian, et loomingust saame rääkida ikka siis, kui see veel kedagi kõnetab. Siis ei saa see olla ju päris tühine. Sõna looming võib ajada segadusse, mõned lausa pöördesse. Aga võime ju rääkida palju lihtsamalt, kas keegi on kellelegi tema tehtu eest tänulik. Kui inimene ekstra bussijuhti tänab, sotsiaaltöötajale kiidukirja saadab või reede hommikul saatejuhi pärast varem üles tõuseb, on see väike, aga päris meeldiv märk. Äkki sündis hoopis tükike loomingut? Fraasike elulooraamatust?

Minu jaoks on sinu kaubamärk mõõdetud iroonia?

Iroonia võib olla terve identiteet. Kes oleks Mihkel Mutt ilma irooniata! Tema iroonia on oivaline.

Aga iroonia tulevik on vist tume. Tundub, et uus põlvkond tunnistab seda ühe vähem. Pooltoonid – veerandtoonidest rääkimata – on hakanud kaduma. Ka need mu hommikujutud räägivad sellest, et tavalisest jutust on võimalik aru saada üha kummalisemal moel. Kujundite ja metafooride mõistmine on läinud uitama. Rääkida ei saa tingimata lugemuse vähenemisest, vaid lugemisvara muutumisest. Kuidas teenida miljon, teha tuhat makrooni ja rahuldada partnerit – sellises stiilis lugemisvaralt vist oodatakse muud kui Dorian Graylt.

Iroonia kõlab nüüd nagu solvang, halvustamine, aga selles on tegelikult määratult peenemad koed.

Raamatus ütled, et tunned ennast keskealise valge mehena, kes on kogu maailma hädades süüdi.

See ei kõla ju üldse halvasti, see on kompliment iseendale. Peab ikka jaksamist olema, et üksi kõigega hakkama saada.

Sa oled telest tulnud ja raadiosse pidama jäänud. Miks?

Miskipärast arvatakse, et esimene trepiaste on raadio, järgmine televisioon. Trepist laskudes ehk küll …

Korraks selle eelmise jutu juurde tagasi. Konverentsil üks endine õpetaja, kes oli saanud haridusministeeriumisse ametnikuks, laulis kõigepealt oodi iseendale, et kui väga rahul ta on, et sai karjääri tehtud. Karjääri! Aga seal soojas kabinetis on ta ju vaid valiktööriist õpetajatele, kes teevad päristööd, kel tuleb väiksest inimesest kuidagi suur teha, süstida temasse tarkust ja kujutlusvõimet.

Telel on omad võlud, aga erinevalt telest jätab raadio, nagu ka raamat inimesele alles nimelt kujutlusruumi. Ikka tahan tuua näiteks oma kalli kolleegi Helgi Erilaiu, kes suutis üles ehitada kõik lossid ja linnatänavad. Arhitektuurisaade raadios! Kui tema seda tegi, siis kõik need hooned elustusid.

Mis on kõige selle väärtus? Meie fantaasia, meie mõistus elab just sellistel hetkedel, triumfeerib lausa – me suudame midagi kujutleda, kasvatada kihte, mõelda lisaks, küsida küsimusi.

Televiisoris näeme küll neid losse päriselt, aga „issand, kui ilus“ emotsioon on muu kõrval lahjavõitu. Meid kujundanud raamatud olid veelgi nõudlikumad. Lugeja pidi ehitama kõik üles ise, nii tegelased kui ka ajastu. Nii ju õppisimegi selle maailma kallal pusima ja olime natuke üllatunud, võib-olla isegi natuke pettunud, kui lõpuks oma silmaga miskit nägime.

Suurele reisimisele vaatamata on maailm muutunud kuidagi kitsaks. Kui vanasti oli turisti pildil Eiffeli torn, siis nüüd olen pildil mina ja Eiffeli torni jalad. Ei juhtu midagi, kui ka ainult üks jalg.

Sa raamatus ütled: „Me oleme kõik statistid apokalüptilises multifilmis.” Äge sõnaseadmine, aga mõte on kole.

See on jälle väike vastulöök sellele iseenda nii pagana eriliseks mõtlemisele, mis meid vallanud on. Meenutan kirikuõpetaja Annika Laatsi mõtet: selle asemel, et mõelda, kui erinevad me oleme, võiksime mõelda, kui sarnased me oleme.

Märt Treier „Eluolulised lood”

Raamatu andis välja kirjastus „Hea lugu”. Autor ise ütleb, et raamatus on pildikesed Eesti elust. „Mitte lutsulikus võtmes tingimata. Need lood on nagu fotod. Minu mõte on, et see raamat ei ole ühe õhtu lugemiseks, vaid on nagu advendikalender. Iga päev võtad väikese šokolaadi välja. Olen tahtnud portreteerida olulisi ja edasimõtlemist väärivaid pilte, mida Eestis täna näha saab.”

Märt oma hommikuprogrammi muusikavalikust

Ma valin oma saate muusika ise. 20 kuud ei ole mänginud ühtegi ingliskeelset lugu. See on ses mõttes eksperiment, et ma tahan teada, kas see kedagi häirib või mitte. Taevale tänu, ei ole häirinud. Loomulikult ma teen enda elu raskeks, sest inglise keeles on maailma loodud erakordne hulk head muusikat.

See näitab ka usaldust, et nii saan teha ja mulle ei tõmmata suukorvi pähe. Ei dikteerita paljusid asju.

Ilmus Maalehes.Pildistas Sven Arbet.