Draamateatri näitlejad Merle Karusoo juhtimisel mängivad ontliku perekonna lugu.

Keila-Joa laguneva mõisa uksel on plakat, plakatil perepilt. Pildil olevate inimestega tahaks tuttav olla – nii kindel tundub see seltskond, kelle juurde külla meid teater kutsub. Miski ei ennusta pildil oleva(te) pere(inimeste) sisemist katkiolekut.

Korralikult kaetud laud söögitoas, kustkaudu publik tegelaste päriselutuppa pääseb, pakub kindlat meelt teel turvalisse kodusse tiibklaveri, vaipade, auto ja teenijaga.

James ja Mary tulevad tuppa, kallistavad ja flirdivad, hoolimata oma pikast kooselust. Nad armastavad siiralt teineteist ja oma poegi.

 

Keila-Joa paljunäinud mõisasein.

 Vaataja ja tegijate valulävi

Valge tüll elutoa laes kiirgab aknast langevate päikesekiirte puhtust. Siis rikub idülli poegade naer söögitoas. Esimene märk, et kõik ei ole nii nagu… James jätab sigari süütamata. Kild killu kaupa hakkab elupeegel pealtvaatajate ees mõranema.

Lavastaja Merle Karusoo ütles aprillis, vastates Nädalise teatrikülgede küsimusele, miks ta valis just nüüd lavastamiseks 1956. aastal ilmunud näidendi “Pikk päevatee kaob öösse”: “O’Neilli “Päevatee” oli minu jaoks põnev juba lavakooli astudes. Tegin sellest oma sisseastumistöö – paberil. Tollal vaatasin seda maailma Edmundi pilgu läbi. Vahepeal on seda lavastatud kolm korda. Nüüd oskan ehk vaadata kõigi tegelaste pilgu läbi. /…/

Kaheksakümnendate alguses tegime tollase Noorsooteatriga Dominiiklaste kloostri siseõuel triloogia “Elektra saatus on lein”. Neid töid meenutades on natuke hirmus mõelda, et ehk ei ole me – õieti küll mina ise – täna enam nii valutundlikud, kui O’Neill vajab. Ehk on aeg ja elu (või teater?) valuläve kõrgemaks tuimendanud?”

Ja veel üks tsitaat kummitab nüüd nähtud “Päevateest” kirjutades: “Ma ei taha rääkida tükist, etendusest, näidendist, millega ma tegelen. Mul on vaja ennast täita. Las ma mängin, siis võime sellest rääkida. /…/ Klassika, nagu O’Neill on, on sedavõrd rikas tõlgendusvõimalustest, see teebki näidendi klassikaks. Tuleb arvestada ka sellega, et aeg on muutunud. Etendus sünnib siin ja praegu.”

Nii napilt ja kategooriliseltki rääkis näitleja Ain Lutsepp eesootavast tööst.

Mängukoht Keila-Joa mõisas toob Tyrone’ite perekonna tragöödia vaatajale haigettegevalt lähedale. Kui Ülle Kaljuste Mary esimest korda seinalt toetust otsib, surun endas maha soovi tõusta ja teda ise toetada. Niisamuti on etenduses kohti, kus tahaks Lutsepa ja Suka Jameside ning Avandi Edmundiga dialoogi astuda, neile vastu vaielda, neid peatadagi.

Ühesõnaga, seda etendust vaadates tuleb vaatajal endale ikka öelda, et see on teater, see on teater. Kas ikka on, kui lavastaja ja näitlejad selle loo nii lähedale toovad?

Kui ema oma valge siidsalli kaelast võtab ja haigele pojale kaela seob, on äkki selge, et ta ei usu poja paranemisse. Või on see etenduse algul antud märk, üks tükk tülli tegelaste kaelas, hiljem kogu perekonda nagunii katvast valgest ja valusast udust.

Hetketi välgatav tõde näib torkiva udu hajutavat, aga see on valusamgi kui vale. On üldse võimalik midagi muuta?

Raske, aga mitte võimatu on uskuda, et keset elutuba olev kiiktool saab püsida tasakaalus. Või ongi elu kiiktool ja tema kohustus ning eesmärk ongi kiikumine.

Ülle Kaljuste Mary otsib tuge kõigest – seintelt, lähedastelt, mälestustest, ka selleltsamalt kiiktoolilt. Etenduse lõppedes jääb kiiktoolile kiikuma tema hele pitsiline pulmakleit otsekui tükk surilinast.

Mehed toetuvad hekipügamisele ja kirjandusele – luulele, näidenditele, ka vallutustele naistevallas. Neid valdab soov reaalsust kõrvale lükata, soov mitte seda märgata ja kummaline usk sellese, et kui mina teen näo, et ei näe, siis ei saa lagunemist näha ka teised.

Hästi paljuütlevalt täpne on stseen, kus kõik mehed kolmekesi vaatavad aknast välja, vahivad kaugusse, ehkki tegelikult peaksid sel hetkel vaatama selja taha, kus neile kõige lähedasem naine tuge otsib ega leia. Peaksid tegutsema… vist… aga kuidas?

Ülle Kaljuste Mary ahastus lõikab luust ja lihast läbi, aga armastavad ja armastatud mehed ei kuule, ei taha kuulda, vahivad hoopis aknast välja ja mõtlevad, et oh, jääks ta ometi magama. Mehed ses korralikus peres lükkavad ärkamist aina edasi.

Etendus on lõppenud.

Millele toetume

Merle Karusoo koos väga heade näitlejatega on O’Neilli teksti hästi selgeks mõelnud. (Ma kaldun uskuma, et üks põhjus, miks lavastaja just nüüd just selle näidendi teha võttis, on see, et just praegu on olemas just need näitlejad. Näitlejad, kes vajavad just selliseid osi.)

Sellise sisemise selguse loogikata ei oleks näitlejail võimalik mängida nii hämmastavalt kiireid, võimatuid ja ebaloogilisigi üleminekuid, meeleolude, emotsioonide ja seisundite vahetusi. Lavastaja tarkus siis vahel peatab aja.

Ain Lutsepa hääles ja silmis vahetuvad tundetoonid lausa sekunditega. Süü, enesehaletsus, uhkeldamine, armastus, vihkamine, rahu, närvilisus, üllatus, pettumine, uhkustamine, enesekindlus…

Silmad kõnelevad selles tükis kõigil osalistel, neis silmis on valusädemed, neis on hirm ja väljapääsmatus. Ka üksindus – mis siis, et ollakse ontlikult ja pealtnäha koos. Kõik tegelased selles tükis on kindlalt ebakindlad. Kas ainult näidendis, kas ainult tegelased…

Tyrone’ite suurt kella lükkab Keila-Joa lossis vaatajate silme all edasi teenija. Kes keerab kella, kui me teatrist välja astume?

Meenub, kuidas Karusoo “Panso” lavastuses näitlejanna suurt kujuteldava hakklihamasina vänta keerab.

Tuttav psühholoog ütleb, kui “Päevateest” räägime, et inimestele on teraapiaks see, kui nad näevad, et ka teistel on sama halb või hea kui nendel. Äratundmine jätab lootuse.

Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”
• Tõlkinud Mati Soomre
• Lavastaja Merle Karusoo
• Kunstnik Jaagup Roomet (külalisena)
Osades:
• James Tyrone Ain Lutsepp
• Mary Tyrone Ülle Kaljuste
• James Tyrone juunior Tiit Sukk
• Edmund Tyrone Märt Avandi (külalisena)
• Cathleen Pille Lukin (külalisena)

Eesti teatrisse jõudis 1956 ilmunud näidend 1971 – Draamateatris mängisid Maryt ja Jamesi Aino Talvi ja Kaarel Karm (lavastas Mikk Mikiver). 1984 mängisid Ugalas peaosades Leila Säälik ja Enn Kose (lavastas Kaarin Raid), 1994 Eesti Draamateatris Ita Ever ja Aarne Üksküla (lavastas Mikk Mikiver).