ERSO, Eesti kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estomia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja EneLiis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.

Meil kõigil on oma rituaalne suhe maailmaga: kes kummardab merd, kes metsa, kes maad, kes Jumalat. Eestlastele on nüüdisaja tähtsaimaks rituaaliks saanud laulupidu. Otsapidi on sellega seotud mõte, et me laulsime end vabaks. Muusika mõjutab kõige rohkem inimese alateadvust.

ERSO koos dirigent Olari Eltsiga ja Lepo Sumera muusika, loob selle „Macbethi” vaimsuse atmosfääri.

Ühispalvused on samuti riitus. Aegade alguse riitustest meenub ehk esimesena vihmatants, kui on põud. Rituaalid on nõidus, milles on vägi. Rituaali osa on loits. „Macbethi” loitsudega aetakse põgenema kurjuse vägi.

Nõidus

Lõpp on vaikus. Äkki isegi laetud vaikus. Just sellisesse vaikusesse juhatab vaatajad Ojasoo ja Semperi suur rituaalidega täidetud lavastus. Ja see vaikus tekib, kui näitlejad lõpetavad, kui orkester suubub vaikusesse. See vaikusesse, valgusesse, puhtusesse minek haarab kaasa nii, et äkki ei ole enam meeldimise või mitte meeldimise kategoorial mingit tähendust. Rituaalsus voogab sinust läbi, sa oled selles, mis toimub, osaline, tahes tahtmata.

Polegi ju võimalik kõrvaltvaatajaks jääda, kui tegutseb kurjus nimega tapmine. Tapmise suurvorm on sõda.

„Macbeth” on sõjavastane lavastus, ilma et see vastasus oleks kordagi sõnades otse välja öeldud. Kusjuures kummaline tõrge valdab mind, kirjutades ja mõeldes ja öeldes, et näidend on sõjavastane. Mõtlen, et äkki ei peaks seda väljaütlemisega rõhutama. Kuidagi samamoodi, et Shakespere’i neetukski peetud näidendi „Macbeth” nime selle tegijad kogu mailmas välja ei ütle: nad ütlevad pigem „see näidend“ või „Šoti näidend“.

Aga me elame selles maailmas, kus sõnadeta ei saa. Rõhutan veel: sõda on tapmise suurvorm. Lavastuses pole palju sõnu, aga on mõttetihedus ja kujundirohkus. Et selle mõttetihedusega mitte kedagi me meelelahutuse janus maailmas hirmutada, julgen arvata, et lavastust vaadates ei ole võimalik üle mõelda. Alamõelda, ei lase tegijad nagunii.

Kui juba jutt pateetiliseks kiskus, siis tahan siinkohal tähtsustada, et selle „Macbethi” suurim peategelane oli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Tähtis on siin orkestri tippvormis oleku kõrval just see riiklikkus. On vaja oma riiki, on vaja hoida oma riiklust, et oleks selline orkester. Meie orkester, meie riigi orkester… See teeb uhkeks!

Kündjad

Me oleme kündjad selles maailmas. Meist sõltub, kas maa sureb või kannab elu edasi. „Macbethi” ses lavastuses on tegelane antiikmütoloogist pärit paadimees Charon, kes viib inimesi üle Styxi jõe. Viib surnud elavate maailmast surnute maailma.

Ma vaatajana ei näe muidugi lavastajate pähe, aga selle „Macbethi” Charon ei olnud paadimees mu jaoks, vaid oli künnimees. Õigemini see mustas hobune, kes valges tapetuid otsekui atra vedas. Vedas, et nad künnaksid, et maa saaks puhtaks ja vilja kandvaks ja elavaks… Pärast kurjust. Et need, kes tulevad, saaksid elada. Nii mu mõte liikus, nähes ohjes hoitud musta meest.

Sufi tants

Ma ei ole ERSO kontsertidel käinud viimasel ajal, aga tean, et need sõja ajal algavad teisiti – austusavaldusega Ukraina rahvale. Ometi see, kuidas orkester ka „Macbethi” alguses mängis Ukraina hümni ja kuidas saalitäis rahvast püsti tõusis, kujunes lavastuse rituaalseks ja hardaks alguseks.

Siis tuli lavale dirigent Olari Elts. Kummardas. Tegi näoga publiku poole seistes järsu käelöögi, ja valgus kustus, et pimedusest alata teekonda kurjuse koridorides. Selline mõjus lavastatud algus. Kusjuures enamasti, läbi pikkade teatris käidud aastate, on üks mu meelishetki olnud ikka see, et istud ja siis tuled võetakse aeglaselt maha ja siis läheb eesriie taas aeglaselt… Aga nüüd oled prauhti etenduses sees.

Ja siis tulevad tegelased, aegluubis liikudes, samas intensiivselt sõnades mõtet edastades. Ärevuse fooni loova muusika saatel.

Leedi Macbeth ütleb oma mehele: „Meie väärastunud maailmas tuleb ise tappa, et meid ei tapetaks.”

Valgus läheb punaseks ja lavale tulevad punases nõiad. Peanõid loitsib üsna äratuntavalt me regilauludest inspireeritud sõnadega: „Kuri tuleb tasakesi/ astub õrna õhku mööda/ silitab su silma peale/ külitab su kulmu peale”.

Ja siis millalgi on lava täis seelikutes mehi ja naisi, kes pöörlevad, keerutavad, ja see keerutamine kestab ja kestab ja ei lõpe… See on islami müstilise voolu sufide rituaalne tants. Selle füüsilise rituaali, pöörlemise eesmärk ei ole ju muu kui soov avardada meeli, saada kontakt teispoolsusega. Läänemaailmas kasutatakse seda iseloomustamaks sõna meditatsioon. Regivärss, Sumera ja Sufid… Šotimaa ja eestlased.

Mu süü on jälk

Ühel hetkel näeb Macbeth enda vallutatud troonil istumas valges riides kuju. Teised ei näe. Peavad Macbethit väsinuks, haigeks, hulluks… ja siis Macbeth läheb ja istub oma süükoormale sülle. Süüsülelus Macbethi vägivaldset hirmu ja võimujanu ei peata. Ta ütleb miskit, mis on jube ja on nüüdisaegne – et las pärib mõõk ta rivaali naise lapse ja kõik õnnetud, kes ta soost.

Siis on selline dialoog (mul ei ole lavastuse käsikirja, sellepärast ei ole see ehk täpne): Kes valet vannuvad, need tuleb üles puua! – Kes poovad? – Need poovad, kes tõtt räägivad. Ja, et jubedus me peades veel võimenduks, ütleb keegi, et teha head, on vahel ohtlik hullus.

Hiljem ütleb vana ja tapmisega võimutäiuse saavutanud Macbeth, et vanusega peaks kaasas käima austus, armastus, sõnakuulmine ja sõbrad. „Mul neid pole.”

Hüperrealism

Eriti vägevaks teeb lavastuse tegevuse ülekanne kogu Estonia kontsertsaali lava suurusele ekraanile. Kusjuures võetakse kolme kaameraga üles välise tegevuse skulptuurne sisu. Me näeme seinasuuruseid silmi, mis peegldavad hingeseisundeid. Me näeme poose. Skulptuur on omal moel peatatud suur hetk. Ja kunstnik valib, mis hetke ta hiigelsuureks voolib ja jäädvustab.

Vaatajate jaoks tuuakse see tundetoonide palett nii lähedale, et seda saab võrrelda ehk vaid silmapilguga. Silma pilgu lähedus.

Näitlejate mängu vahendus hiigelekraanile teeb sellest hüperrealismi. See, kuidas kogu trupp saa hakkama kaamera ees mängimise ja lavatõe tasakaaluga, on omaette fenomen.

See, kuidas lavastajad ja dirigent on osanud tegevused ja muusika nii rütmistada, et kõik nii kokku kõlab, nagu tegutseks üks organism, on ime, mis haruldane. Haruldane mitte ainult Eestis vaid ilselt kogu maailmas.

Küllap neid on paar veel, aga kui oma mõjult elu jooksul nähtud teatrietendusi võrrelda, siis esimesena paneksin Ojasoo ja Semperi „Macbethi” kõrvuti Peeter Jalaka 2004. aastal lavastatud Veljo Tormise „Eesti ballaadid“. Mäletan, kuidas dirigent Tõnu Kaljuste unistas selle lavastuse etendamisest suure elava orkestriga, aga ju see unistus raha taha toona jäi.

Kõlagu naiivselt, aga „Macbethi” lavastus – ehk on selle kohta isegi õigem öelda orkestreering – veenab meid paremaks ja ilu päästab ka seekord maailma.

Eraldi:

„Macbeth”

Villiam Shakespere. Lepo Sumera

Lavastajad, lava- ja videokujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo

Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts

Laval: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Priit Võigemast, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Gert Raudsepp, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Jaanovits, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann, Robi Varul, Tobias Kaljujärv, Robert Aron Lotman.

Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep

Nõia tekstid: Hasso Krull

Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll

Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)

Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe

Video live-mix: Elisa Avik

Helirežissöör: Raido Linkmann

Etenduse juht: Johannes Tammsalu

Produtsent: Elo-Liis Parmas

Esietendus 19. jaanuaril Estonia kontserdisaalis.

Ilmus Maalehes. Pildid etenduselt.