Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.
See lavastus viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks”. Ristikivi põgenes Eestist nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,/ kuigi me seda ei näe./ Iga mõte, mis tuleb ja läheb,/ jääb kuhugi alles./ See, mis sa naeratades kinkisid,/ võib kunagi otsa saada,/ aga naeratus jääb.”
Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi nähtud lavastust ja loetud näidendit iseloomustama.
Väga hea teatri tunnused
Kõik see, mis iseloomustab väga head teatrit, on selles lavastuses olema. Teema – loomingulise inimese ausaks jäämine vägivaldses ühiskonnas. Kogu lavastuse ülesehitus – suurtest plaanidest pisidetailideni – on paigas. Millised misanstseenid! Lihtsamalt öeldes – see, kuidas näitlejad laval üks teise suhtes asetsevad. See, kuidas kasutatakse lavaruumi. Lavasügavust. See, kuidas kahe kaamera ja videotega antakse edasi argise maailma kosmilist sügavust.
Pille Jänese kunstnikutöö, see marmorseinte nurk, millele näitlejate suured plaanid ja kui vaja, siis igavik, projitseeritakse, on mu jaoks varem nägematu.
Kirill Havanski muusikaline kujundus tiksub ja plahvatab just selliselt, et ei saa silmi laval sündivalt lahti rebida.
Grimm on kihvt ja kostüümid. Näiteks režissöör Sergei Eisensteni kehastaval Taavi Teplenkovil on vahepeal seljas samasugune kampsun nagu režissööri dokumentaalsel fotol, soeng on sarnane.
Pisiosas Eisensteini ema mängiv Ülle Kaljuste ja ta poeg oskavad lühidialoogis sisse tuua valusalt meelde sööbiva kõrvalteema, kuidas proletariaadi diktatuuri kehtestanud revolutsioon lõhkus tsaariaegsete haritud inimeste harjumuspärase elu.
Pean näidendit, lavastust ja kogu näitetrupi tööd kunstiliseks õnnestumiseks.
Väljamõeldud dokumetaalne
Mulle – ja siin pole midagi pistmist sellega, et keegi mängis halvemini või paremini, ega sellega, kas see oli lavastaja taotlus või minu vastuvõtumeele vingerpuss –, andis enim mõtteainet väljamõeldud tegelaste Saveli Kondrašovi (Ursel Tilk) ja Zoja Soboleva (Britta Soll) saatus.
Saveli on noor nõukogude võimu uskuv sõdurpoiss, keda pannakse Sergei Eisensteini pealt kuulama. Zoja on tema KGB-ülemus. Selliseid Savelisid oli tolleaegsel Venemaal ilmselt sadu. Kui mitte tuhandeid. Zojal on tegelikult olemas ka prototüüp – Vene luuraja Zoja Voskressenskaja. Zojat tegelikult ei tapetud nagu näidendis, tegelikul tapeti hoopis tema mees.
Saveli ja Zoja lugu ja liin on ses lavastuses tegelikult valus ja puudutav sellepärast, et kui mõelda, siis Saveli toob enda ja Zoja ohvriks sellepärast, et Sergei Eisenstein saaks teha võimuvastast filmi.
Siin peab rääkima suure kinokunsti ajalugu muutvast tähtsusest. Sergei Eisensteini filmis „Aleksander Nevski” ütleb suurvürst: „Kes meie vastu mõõga on tõstnud, see mõõga läbi ka langeb.“ See Sergei Eisensteini välja mõeldud lause jõuab ajalooõpikuisse kui dokument, aga on tegelikult Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist. Tema filmis „Oktoober“ lavastatud Talvepalee ründamine on läinud käibele dokumentaalkaadrite pähe.
Lavastuses, kus jutt käib filmist „Ivan Julm“, selgitab Zoja Savelile: „Eisensteinile anti ülesanne teha nii, et kõigile jääks meelde, et Venemaa ei saa ilma türannita hakkama, et läheb tarvis Ivan Julma, ajaloo kõige verisemat tsaari, et ainult temal läheb korda säilitada riik ja mitte lasta sellel laguneda. Ja seda, kuidas ta valitses, lõputuid hukkamisi ilma kohtu ja eeluurimiseta, truid opritšnikuid, kes alamate majja sisse tungivad ja tema nimel uskumatuid metsikusi toime panevad, seda kõike õigustab ajalooline paratamatus.”
Vist ei ole vaja selgitada ajaloolist paralleeli. Just lähipäevil rääkis sõber, näitleja, kes elab praegu veel Moskvas, kuidas ta laveerib, et öelda ära osapakkumistest riigi hästirahastatud propagandafilmides.
Sergei Eisenstein „Ivan Julma“ filmiga võimude tellimust kokkuvõttes ei täitnud.
Muutumiste võlu
Öelge mis tahate, aga kõige põnevam on laval ja filmis vaadata seda, kuidas inimesed muutuvad. Elus on see protsess ju ka kogu aeg olemas, aga aeglane ja sellepärast mitte nii märgatav.
Saveli on rohmaks ja üsna rumal, kui me teda esimest korda näeme. Zoja aga imeilus, pikk ja külmalt tark. Ja siis kogu selle näidendi kestel nad muutuvad. Zoja on oma võimu tipul, ja lõpuks langeb. Saveli alustab riigitruud KGB-karjääri ja kasvab selle käigus inimeseks.
Kuna ka ilma selle lavastuseta olen viimasel ajal üsna tihedalt märganud ennast mõtlemas, kuidas keskkond inimest, tema vaimset kasvamist või kahanemist kujundab, siis oli mul seda liini lavastuses põnev vaadata.
Saatuse keerdkäigud
2018. aastal tegin Mihhail Durnenkoviga Viljandis Ugala teatri ühes garderoobis intervjuu. Siis oli kohe esietendumas tema näidend „Hipide revolutsioon”. Toona tsensuurist rääkides ütles kirjanik nii: „Alati antakse raha millegi eest. Vahetatakse. Meie riigis antakse kultuurile raha selle eest, et oleksid lojaalne.“ Sellele tõdemusele järgnes pikk vaikus.
Hämmastaval kombel on just see justkui lühikokkuvõte Durnenkovi värske näidendi „Eisenstein” ja Venemaal praegu sündiva peateemast. Kuigi lavastuse ja näidendi suund on näidata seda, mis sündis ja sünnib vägivaldses sõjas oleval Venemaal, siis minu mõte kandus küll aeg-ajalt globaalse maailma samasuguste tendentside ohumärkidele.
Eelräägitud, kuus aastat vanast intervjuust leian veel tänaseks väga valusaid teemasid. Küsisin, miks kuulus kirjanik, kelle näidendeid mängitakse üle maailma, ei emigreeru, ning sain vastuseks: „Mina näiteks välistan üldse võimaluse emigreeruda. Ma olen vene kirjanik ja vene keel on minu keel. Ma ei kujuta ette, millega ma võiksin tegelda näiteks Inglismaal. Ameerikas…”
Esietendusele Tallinnas ei tulnud Soomes elav Mihhail Durnenkov sellepärast, et on praegu Ameerikas. Ta õpetab Floridas ülikoolis dramaturgiat ehk siis seda, kuidas kirjutada näidendeid.
Selline on saatuse keerdkäik…
***
Ilma näota mees (Kristo Viiding), kes lavastuse algusest kuni lõpuni vaikides kaameratega askeldanud, teeb tüki lõpuks suu lahti ja küsib Savelilt: „Tähendab, te ei kahetse?” Saveli vastab: „Mida? Et Jossif Vissarionovitš ei pälvi surematust, nagu ta unistas? Et vereimeja osaks ei saa igavest mälestust ja rahva lembust? Hirm ja vihkamine on kõik, mille ta oma kuritegudega ära on teeninud. Sai, mis tahtis. Las nüüd kärvab!”
Et nii läheks…
Ilmus Maalehes. Pildistas Gabriela Urm.