Meister Lev Erenburgi (saab novembris 60-aastaseks) näitlejakursusele Peterburi teatriakadeemias said sisse 17 noort inimest. Kümme noormeest ja seitse tüdrukut, teiste seas ka kolm Eesti näitlejat: Jaak Prints, Kristo Viiding ja Hendrik Toompere noorem. Poiste konkurss oli kursuse võtnud lavastaja sõnul 30 ühele kohale ja naiste konkurss 200 ühele kohale.

 

Rääkisime meister Erenburgiga, kes Peterburis, Skype vahendusel 6. augustil. Juttu alustab tema, kuna intervjuu alguse ajaks olime juba mõndagi jõudnud ära rääkida…

 

Lev Erenburg: … sa küsid, kas juba tuntud näitlejad, kes alustavad minu juures, peavad alustama nullist. Jah, nad peavad. (Ülipikk paus) Aga see ei ole kerge. (Paus, siis kiiresti, sõnadel vahet jätmata) See on raske, see on raske, see on raske.

 

 

Kuidas sa oma kursuse komplekteerisid?

Mulle tundus, et pean valima maksimaalselt andekad noored inimesed, kusjuures ma ei pidanud silmas vanust. Mingi vanusepiir muidugi oli, nii ülemine kui alumine. Seda enam julgen öelda, et õppima hakkavad täiskasvanud inimesed. Tüdrukud on näiteks vanuses 18-25.

Enamasti tahetakse kursusele võtta võimalikult noori inimesi. Ma ei arva, et see on õige. Mõnel juhul muidugi võib see õigeks osutuda ka, aga minu arvates alles alates 20. eluaastast hakkab see juba pisut sügavamalt välja paistma, mis inimesest saab või saada võib. Julgen öelda, et sellel kursusel on kõik inimesed võimekad.

 

Sinu õpetamise meetod eeldab seda, et kõik õpilased peavad ka lavastama?

Jah. Hakkan nendega selles suunas tööle kohe algusest peale ‒ näitleja peaks suutma oma rolli ise üles ehitada.

 

Kas sinu õpilastel on üldse mingi võimalus teha midagi muud peale õppimise? Teha erialast tööd, et teenida näiteks?

Ütleks nii, et ma proovin anda neile võimalusi natuke ka teenida. Aga tõsist sellist võimalust ei tule.

 

Mida ütled me Eesti poistele, kes on Peterburi õppima tulemas?

Peamine, millele nad mõtlema peaksid, on muidugi keel. See on kõige alus, millel luua. Mida kiiremini nad keele omandavad, seda parem.

Nad peaksid lugema Vene proosakirjandust. Nad peaksid jälgima inimesi ja olema valmis oma jälgimise tulemusi näitama visuaalselt. Kõige tähtsam, et nad peaksid väga tähelepanelikult suhtuma tunnetesse, jälgima oma tundeid.

Me hakkame nullist analüüsima kõige erinevamaid tundeid: külm, palav, purjus, pohmellis, milline on temperatuur, kuidas juuakse teed… sest tunded käivitavad tegevuse. See on meie treening ‒ õppida tundma tundeid. See on Stanislavski süsteemi üks kroonijuveel, mida minu meelest ei õpetata enam mitte üheski koolis.

Füüsiliste tunnete nähtavaks tegemine on ka üks, millega me üliõpilastega tegelema hakkame väga-väga põhjalikult kohe õpingute alguses, ja me õpime tundeid füüsiliselt nähtavaks tegema. Hakkame jälgima oma füüsiliste tunnete mälu, seda, kuidas tunded tekivad, kuidas inimesed neid tundeid tundes käituvad…

See, kui juba näitlejaks saanud noormehed alustavad nullist, on raske iseenesest ning teie poistele, kes on noored ja tuntud näitlejad, on see ka psühholoogiliselt raske, raskem kui neile, kellel näitlejakogemust veel ei ole. Aga kui nad tahavad õppida minu juures, siis seda just õpitakse ja muudmoodi pole võimalik.

 

Miks sa selle kursuse võtsid, sul ei ole ju tööpuudust, lavastad ja viid läbi meistriklasse…

Ma ei lähtunud sellest, et vaja diplomeid jagada. Võtsin kursuse, et anda edasi seda elu- ning teatritarkust ja kogemusi, mis mul on. Anda edasi seda, mida ise olen õppinud kogu elu, ja ma mõtlen nii koolkonna tarkusi, mida õppisin oma õpetajatelt, nemad omakorda omadelt, kui ka seda, mida olen ise avastanud. Millekski muuks ei ole mulle seda kursust ja kooli vaja.

 

Vastutus nii sul kui neil, kes su juures õppima hakkavad, on suur…

Jah on. Aga mulle meeldib õpetada inimesi, kes tahavad õppida. Ja ma ei oota selle eest loorberipärgasid pähe või pronksist bareljeefi kusagile seinale.

 

Mida sel kursusel veel õpitakse?

Kõigele muule, mis ei ole seotud erialaga, pööratakse vähem tähelepanu, sellele vaadatakse nii-öelda läbi sõrmede. Aga on mõned huvitavad õpetajad, kes hakkavad seda kursust õpetama just sellepärast, et mina olen kursuse juhendaja.

Näiteks kunstiajalugu hakkab lugema professor Nikolai Gromov, kes suhtub minusse sellise sümpaatiaga, et seekord võttiski ette teatrikursust õpetada. Kujutan ette, et tema loengud hakkavad olema Ermitaažis ja Vene kunsti muuseumis.

Lavakõne õpetajaks on meil väga suur meister, professor Jevgenia Kirillova. (Professor Kirillova on näiteks hiljuti öelnud nõnda: „Kõnelemine laval ei ole ainult diktsioon, vaid see on oskus anda mis tahes sõnale mõju, mis ärataks kuulajates suure assotsiatsioonide rea”. ‒ MM).

Neid õpetajaid on muidugi rohkem.

 

Jäi mul midagi tähtsat küsimata, mida sa tahaksid öelda?

Tahan öelda, et olen rõõmus, kui saan olla mingil moel kasulik Eesti kultuurile. Rõõmsa teadmise, et tahan seda, sain kaasa, kui aasta alguses Tallinna meistriklassides teie näitlejatega kohtusin. See, mida Eestis nägin, oli mulle üllatavalt sümpaatne.