Täna esietendub Jänedal Pulli tallis Udmurtias töötava lavastaja Damir Salimsjanovi Eestis tehtud teine töö „Pikse pill”. Miks täiskasvanutele muinasjutud.

Lavastuse toovad välja produtsent Märt Meos ja teater R.A.A.A.M. Mängivad: Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets (Pärnu Endla).

Damir, te olete Eestis lavastamas teist korda. Mida olete siin õppinud, milline on teie pilt Eestist ja eestlastest?

Ma ei saa öelda, et nüüd Eestit ja eestlasi tunnen. Suurema osa siin oldud ajast olen tööd teinud, proove. Eestit ja eestlasi tunnen ennekõike tänu suhtlemisele näitlejate ja teiste loominguliste inimestega, kellega olen kohtunud seoses lavastuse valmimisega. Seda võin küll öelda, et tänu sellele ei usu ma enam eestlaste kohta levinud stampe. Enamasti mõeldakse, et eestlased on kinnised, vähe naeratavad inimesed, kes, pehmelt öeldes, aeglaselt mõtlevad. See kõik on osutunud valeks. Absoluutselt kõik, kellega olen suhelnud, on avatud, rõõmsad ja isegi temperamentsed. Eriti on sellised näitlejad. Võib-olla mul on vedanud ja olen kohtunud eriliste eestlastega? Aga ikkagi on just need kohtumised minus kujundanud arvamuse, mis assotseerub enamuse eestlastega.

Naastes siia oskasin rõõmuga oodata uusi kohtumisi. Ka Tallinnna tulin taas nagu vana hea sõbra juurde. Sellesse linna on võimatu mitte armuda. Kohe esimesel õhtul läksin vanalinna jalutama, lehvitasin tervituseks Vanale Toomasele. Ütlesin – tere, Toomas, näed hea välja. Tallinn on imeilus linn. Mulle meeldib Kalamaja, meeldib linnasiluett, kus vanad majad saavad kokku uutega.

Lisaks linnale nägin eelmisel aastal ka Eesti külaelu. Tegime proove ja hiljem mängisime lavastust „Praegu pole aeg armastamiseks” Kolga mõisas. Eesti loodus on sarnane meie Udmurtia omaga, aga mere lähedus annab sellele erilise koloriidi. Praegu elan Viinistul. Akende taga lainetab meri. Uskumatult kaunis koht ja jälle on mul vedanud inimestega. Äkki mul tõesti lihtsalt veab, aga hetkel on minu Eesti just selline, kus elavad sõbralikud inimesed, kes on võimelised avatult rõõmu tundma.

Suveteater on Eestis eriline, suvelavastusi teevad repertuaariteatrid ja projektiteatrid. Kuidas teie kõrvalt tulijana seda fenomeni iseloomustate?

Jälle on mul raske hinnata seda nähtust tervikuna. Saan rääkida vaid sellest, miks suveteater mulle huvitav on, ehk langeb see millegi poolest kokku ka eestlastest publiku arvamusega.

Lavastajana on mulle põnev väljamõeldud maailma lavastada mitte selleks spetsiaalselt ehitatud teatrisse, vaid sootuks teistsugusesse keskkonda. Teha seda nii, et mängukoht saab mu väljamõeldud maailma ja lugude osaks.

See, et etenduse vaatamiseks tuleb sõita kuhugi, teha reis, matk, muudab kogu ettevõtmise sündmuseks. Etendus saab osaks sellest, mis juhtub teel olles, saab osaks koha energiast.

Kuidas iseloomustate meie publikut?

Jätkan juba räägitut: mulle tundub juba, et kunagi välja mõeldud müüt eestlaste introvertsusest meeldib eestlastele enestele nii, et nad sellest täiesti tõemeeli räägivad. Mina seda introvertsust ei ole märganud ega tajunud.

Enne „Praegu pole aeg armastamiseks” esietendust tulid näitlejad mu juurde ja katsusid mind psühholoogiliselt selleks ette valmistada. Mulle kinnitati: „Damir, meie publik on väga kinnine, nad võivad mitte naerda seal, kus meie oleme mõelnud, et on naljakas. Nad ei pruugi naerda kõva häälega, aga nad naeravad oma sisimas…” Ma spetsiaalselt ei sõitnud ära kohe pärast esietendust, vaid vaatasin koos publikuga veel kahte etendust. Jälgisin publiku reaktsioone. Ja taas see väljakujunenud müüt lagunes. Saalis olid täiesti avatud inimesed, kes valmis neile mängitavat lugu emotsionaalselt vastu võtma. Muidugi nad ei karanud koha pealt püsti ega karjunud – sellised reaktsioonid on täna võimalikud vaid spordivõistlustel. Aga Eesti publik reageeris meie etendustel elusalt: seal, kus oli naljakas, naerdi; kui laval arutati ja mõeldi tõsiseid mõtteid, kuulati seda pingsa tähelepanuga. Eesti publik osutus isiklikult mulle väga lähedaseks. Mulle tundus, et tekkis mõistmine, tunti ära see keel, milles mina oma lugusid jutustan – mulle omane teatrikeel. Tunti ära, mõisteti ja võeti hästi vastu.

Miks otsustasite valida lavastamiseks just Eesti rahva ennemuistseid jutte? Miks mitte udmurdi muinasjutte?

Minu lapsepõlv möödus Nõukogude liidus. Nagu väga paljud, lugesin ma lapsena muinasjutte, erinevate rahvaste omi ja sealhulgas ka eesti muinasjutte. Kui läinud aastal produtsent Märt Meos tõi suure paki erinevate Eesti autorite raamatuid, siis oli nende seas ka Friedrich Reinhold Kreuztwaldi „Eesti rahva ennemuisted jutud”. Avasin raamatu ja ennekõike vaatasin illustratsioone, mis meeles lapsepõlvest. Alles hiljem, lugedes, sain aru, et need muinasjutud on mul meeles, mäletan neid vaatamata sellele, et esimesest lugemisest on möödas ligi nelikümmend aastat. Kõige tähtsam oli minu jaoks see, et tundsin täiskasvanuna lugedes enda meelest samasid emotsioone, mida tundsin neid muinasjutte lapsena lugedes.

Siis alles tekkisid küsimused, mis lähtusid lavastajamõtlemisest. Miks me arvame, et muinasjutud on mõeldud lastele? Enne üleskirjutamist olid need ju lood, mis kandsid tähtsat elulist kogemust ja nad polnud üldse lastele mõeldud.

Miks me suureks saades kaotame võime uskuda muinasjuttudesse? Kas on täna võimalik jutustada neid nii, et täiskasvanutel oleks huvitav kuulata? Esitasin endale palju taolisi küsimusi ja kui oli valida, mida tahaksin lavastada, siis teadsin juba, et need on Eesti muinasjutud.

Mulle on põnev äratada endas üles oma lapsepõlve tundeid ja läbielamisi ning proovida see edasi anda vaatajatele.

Mis puutub udmurdi muinasjuttudesse, siis olen nendega juba mänginud ja neid lavastanud. Tõsi , et neist sai lasteetendus. Seekord tahtsin endale võtta raskema ülesande.

Kas teie kirjutatud teatritekst „Pikse pill” on selline, et seda saaks ja võiks mängida ka mujal maailmas?

Kirjutasin selle näidendi spetsiaalselt Eesti lavastuse jaoks. Maikuus olid Krasnojarskis Eesti kultuuripäevad. Seal muu hulgas ka teatrilaboratoorium, mis pühendatud just Eesti dramaturgiale. Mulle pakuti, et kas ma ei tahaks teha režiieskiisi oma uuest näidendist „Pikse pill”. See tundus isegi vajalik seda enne Eestisse lavastama sõitmist katsetada. Eskiis õnnestus nii, et Krasnojarski Noorsooteater tegi mulle ettepaneku jätkata tööd ja lavastada see näidend nende teatris. Kokkulepe on, et detsembris alustan seal proove ja esietendus on 2019. aasta jaanuaris.

Usun, et teie muinasjutte on võimalik lavastada nii, et need oleksid huviga vastuvõetavad mis tahes maa täiskasvanute hulgas.

Ma olen endale öelnud, et mul ei ole mingit õigust rääkida laval eestlastele eestlastest. Kes ma olen, et öelda: te olete niisugused ja naasugused. Ma arvan, et seda saavad lavalt kõva häälega kuulutada vaid eestlased ise. Valisin muinasjuttudest teemad, mis on tähtsad erinevatest rahvustest inimestele, tähtsad nii Eestis, Udmurtias kui kogu maailmas. Sellised teemad, mis meid ei lahuta, vaid hoopis ühendavad – harmoonia perekonnas, sidemed lahkunud esivanematega, ka lähedaste omavahelise vihkamise teema… Inimeste omavahelised suhted just muinasjutulises vormis – mulle tundub see sobivat mängimiseks, vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks mis tahes maal ja keeles.

See on lavastus täiskasvanutele?

Jah, see lavastus ja need lood on täiskasvanutele. See oli mu printsiip algusest peale – anda täiskasvanutele tagasi muinasjutumaailm.

Mis on Eesti rahva ennemuistsetel inimestel ühist tänase maailmaga?

Nagu ma juba ütlesin, on need teemad, mis näidendit, lavastust ja loodan, et ka etendusi kannavad, tähtsad läbi aja. Kui isa ja ema surevad – kas nad jäävad ka siis sinu elu osaks? Aitavad nad sind? Kuidas sina neid aidata saad? Kas veresugulased on alati need, kes lähedased? Kui ei ole nii, siis miks? Millised on vendade vahelise vihkamise põhjused? Kuidas muuta siiras vihkamine siiraks armastuseks? On see üldse võimalik? Kõik need muinasjuttudes esinevad lähedaste vaheliste suhete teemad on tihti probleemiks ka tänapäeva inimestel.

Kas tutvusite ettevalmistuse käigus ka mingite muude Eesti materjalidega, näidenditega, oli teil valikut?

Lugesin enne kirjutamist läbi kõik eesti muinasjuttude kogumikud, mis õnnestus leida. Lugesin läbi teie eepose „Kalevipoeg”, lugesin Jüri Parijõe, Mattias Eiseni, Juhan Kunderi ja Jakob Kõrva kogumikke… Näidendis „Pikse pill” kasutasin elemente, süžeesid ja käike kõigist neist kogumikest. Lisaks lugesin mitmeid muinasjuttudest kantud teaduslikke uurimusi, kuulasin mõningaid loenguid.

Näidendeid ma loen kogu aeg ja nende hulgas on ka Eesti näidendid olnud. See on osa minu tööst.

Teil on juba eelmisest aastast kogemus töötada eesti näitlejatega. Kuidas neid iseloomustate?

Need teie näitlejad, kellega mul on olnud au töötada, on väga head. Nad kuulavad lavastaja märkusi tähelepanelikult, arvestavad neid, nad on vabad koos mängima. Neil on võime ja oskused rolli üles ehitada iseseisvalt. Selliste näitlejatega töötamine on lavastaja rõõm. Eelmise aasta trupis nomineeriti kolm näitlejatööd Eesti teatriauhindadele, see pole juhus.

Sel aastal on meeskond noorem, aga kasutan jälle sama väljendit – mul on vedanud!

Olete Glazovi (Udmurtia pealinn) Linnateatri Parafraas peanäitejuht. Milline on teie teatri repertuaar?

Jah, olen selle teatri juht. See on väike munitsipaalteater, mis praegu on väga heas loomingulises vormis. Publik armastab meid. Meid sõidetakse Glazovi vaatama teistest lähedal asuvatest linnadest ja ka kaugemalt. Meid on kõrgelt hinnatud ka erinevatel teatrifestivalidel ja see räägib sellest, et loominguline tee, mille oleme valinud, on praegu tähtis mitte ainult meile, vaid ka paljudele teistele.

Parafraas ei ole repertuaariteater. Me töötame niinimetatud Brodway süsteemile toetudes. See tähendab, et mängime lavastust seni, kuni publikut jätkub. Seejärel läheb tükk mängukavast maha igaveseks. Ühel ajal mängime vähemalt kolme lavastust, raske oleks seda repertuaariks nimetada.

Mängime nii lastele kui täiskasvanutele. Läinud hooajal osutusid valikust kõige nõutumaks Ray Bradbury romaani „Võilillevein” põhjal tehtud lavastus ja Nikolai Gogoli „Surnud higede” intseneering.

Milline on teatri osa ja tähtsus kultuuris? Miks just teater?

Teater on elus kunst. Ainult teater pakub elusat suhtlemist, elusat energiat. Meie ees ei ole varjud ekraanil, meie ees on elusad inimesed. Need, kes elavad siin ja praegu, koos meiega. Teemad, millest teater rääkima kutsub, elavad publiku hulgas edasi. Isegi kui vaataja vaikib, on ta oma mõtetes kas lavalt pakutu poolt või vastu. Pole üldse juhus, et teater on praegu väga nõutud. Meid ümbritseb terve meri virtuaalset suhtlemist, inimene aga otsib elus suhteid ja suhtlemist. Virtuaalsus seda ei asenda. Teater on saar, kus kehtivad inimlikud suhted.

Kas lavastate kord „Pikse pilli” ka oma teatris?

Jah, teen seda päris kindlasti.

Mats Õuna ja Madis Veltmanni fotod. Ilmus Maalehes.