Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

 

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur ‒ puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Kunstilist katastroofi, mis on majanduslikul tasuv, kohtab saalis istudes liigagi tihti. Eriti teatris (meenutage Ita Everi dopingunalja lõppu „Tujurikkujas“!) See on tegelikult publiku usalduse kuritarvitamine, nende raha avalik röövimine ning tuleviku hävitamine.

Ma ei arva sugugi, et kultuuri loomist peaks sajaprotsendiliselt rahastama riik või muud allikad, mis või kes poleks piletiostjad. Pileteid peab müüma (tõsi, hind võiks olla odavam, teatrisse võiks pääseda kinopileti hinnaga), sest muidu kaoks tegijatelt viimanegi vastutus ja vajadus mõtelda publikule ja nii suureneks taas kaugenemine. Aga lisaks rahale peab olema veel midagi, mis on oluline.

Vaatamata kõigele ma siiski ei muretse Eesti kultuuri pärast. Lõppenud aasta oli väga võimas. Tehti head ja põnevat teatrit, mis pani unustama lava, saali, maailma; tehti teatrit, mis heas mõttes ärritas, sütitas vaidlusi ega lasknud õhtul uinuda ega nähtut unustada. Eesti kirjanikelt ilmus mitu haaravat raamatut, mis kõnelevad meie tänasest päevast ja jätavad jälje kirjanduslukku. Uuest luulest ei suuda juba ammu keegi täpset ülevaadet saada, nii mitmekesine on see pilt. Eesti muusikaelu on samuti rikas, headest kontsertidest võivad osa saada nii klassikasõbrad kui ka moodsama muusika austajad. Kunstielus on sama tihe rebimine kui luules, vähesed suudavad kõiki põnevaid näitusi külastada. Eesti film on taas jõudnud massideni („Seenelkäigu“ menu!), dokfilmide ja heade animate puuduse üle ei saa ka kurta.

Eestis tehakse huvitavat kultuuri. Lihtsalt see kultuur tuleb üles leida.

 

Hans H Luik, ajakirjanik, ärimees:

Esiteks, miks nii morbiidne küsimus? Kõik on veel hästi, ehk “Meil on aega veel!”. Eesti kultuuri on saanud palju; teatri ja filmi ning süvamuusika üle tunnen uhkust, kujutav kunst minu arust aga kaotab vaatajaga kontakti. Just sellepärast, et püüab mitte kujutada, olla nonfiguratiivne ja kontseptuaalne… Ma leian kontseptsioone aga hoopis teistest kohtadest kui näitusesaalid.

Mis paremini võiks olla, on riiklike rahade kasutamine. Külvatakse nagu lennukilt igasugu projektidele, olgu messinäitused või tantsuteatrid.

Aga vaja oleks riiklikult tekitada ka kultuuri tagasisidet. Miks annab statistikaamet igal kuul teada, palju maksid munad ja liha Pärnu ja Nõmme turul, aga ei anna teada, milliseid näitusi, etendusi, raamatuid soovitavad ekspertide paneelid? Riik toetab paljusid kultuuriväljaandeid, müüri- ja kinolehti, Sirpi, KesKust…. Selle tulemusel vajub tagasiside laiali, nii et raske on leida auditooriumi, kes oleks ühtaegu näinud näiteks Fine 5 tantsuetendust ja lugenud selle retsensiooni. Kultuur aga on tähenduse loomise masin. Tähenduse loomine ei sünni ilma tagasisideta. Suur osa meie kunstilisest kultuurist ei leia piisavalt tagasisidet. See on pillamine.

 

Rein Lang, jurist, kultuuriminister:

Mina väga ei muretse, erinevalt neist, kes üritavad ennast huvitavaks teha oma riigi ja kultuuri halvustamisega.

Eesti kultuur on elujõulisem kui eales varem ja seda nii klassikaliste kaunite kunstide kui pärimuskultuuri poolest.

Murelikuks teevad pigem mõned uuema põlvkonna poliitikute hoiakud, millest ehk kõige arusaamatumad on räiged rünnakud Eesti Rahva Muuseumi vastu.

 

Avo Kull, kapitalist, pühapäevakirjanik:

Küsimust, mis kogu kultuuriruumi hädasid üldistaks, on raske sõnastada. Seepärast kirjeldan ühe (aga kõige massilisema) alaliigi probleemi.

Kivistunud arusaam ilukirjanduse valgustuslikust olemusest on muutnud selle kultuuriharu elitaarseks ja vaid kitsale intellektuaalide siseringile suunatud nähtuseks. Meie kaasaegne kirjanduseliit pingutab palju, et täita oma teosed üüratute intellektuaalsete konstruktsioonidega, peidetud sümbolite ja filosoofiliste doktriinidega, mis peaks nende teostele väärtust ja sügavust lisama, kuid muudavad need hoopis tüütuteks, igavateks ja raskesti loetavateks. Siit ka mitmete kirjandusauhindadega pärjatud teoste nullilähedane loetavus.

Läänes on juba paarkümmend aastat tagasi mõistetud, et see on rumalus, mis noore põlvkonna kirjandusest kaugenemise näol karmilt kätte maksab. Seal kõneldakse juba ammu valju häälega, et ilukirjanduse esmane eesmärk on lugeja emotsionaalne mõjutamine ja hea romaani kõige tähtsam osa on kaasakiskuv lugu, mitte gnoseoloogilised dihhotoomiad (tunnetusteoreetilised vasturääkivused ‒ MM).

Kahjuks peab praegune Kirjanike Liidu juhatus isegi selleteemalise diskussiooni algatamist ketserluseks ega esita endale küsimust, mida peaks tegema noore lugeja tagasivõitmiseks.

 

 

Berk Vaher, kirjanik, kultuuritundja:

Erksa vaimuga tegijaid, teoseid ja protsesse ju jagub ning 2012. aasta tõi kaasa loomeinimeste ühiskondliku elavnemise, kasvava huvi väljaspool Eestit toimuva vastu ja samas siinsete kohtade-aegade-identiteetide süvenenumaid läbivalgustamisi. Mis selle kõige juures siiski jätkuvalt muret teeb, on ühelt poolt kultuuriosa jätkuv kahanemine riigieelarves ja teiselt poolt laiema publiku vähene teadlikkus (või ka püsiv huvipuudus, ehk isegi eelarvamuslikkus) paljugi suhtes, mis kuulub tänase Eesti kultuuri väärtuslikumasse ossa. See ei tähenda, nagu ma ennekõike nõuaksin kultuuriinimestele rohkem riigi raha ja rahva armastust (kuigi kindlasti annaks hingega ja sädemega tegutsejaid paremini väärtustada) ‒ pigem on küsimus selles, kas ja kuidas riik suudab rahvas äratada huvi kogu sellekultuurilise mitmekesisuse vastu, mis siin ja praegu käeulatuses on.

Sundpakettide ja “kohustusliku kirjanduse nimekirjadega” siin ilmselt kuigi kaugele ei jõua; pigem on vaja suurendada kaasaegse kultuuri kohalolu haridussüsteemis, noorte huvitegevuses, kohalikus seltsielus, sotsiaalses rehabilitatsioonis… nendes valdkondades jäävad poliitiline retoorika ja kabinetiloogika tihtipeale jõuetuks, ent ka kultuuriinimeste endi seas võib kohata tahtmatust oma rutiinsest salongi-mugavustsoonist välja astuda ja vana hää rahvaharimisega tegelda. Lühidalt ‒ kultuuriteadlikkuse suurendamine on justkui alati kellegi teise asi. Ei ole ju, see on igaühe asi, kes sellesse kultuuri kuulub.

 

Kaido Ole, kunstnik ja õpetaja:

Kahtlemata on väga palju eluvaldkondi, milles tegutsemise või millest osasaamise eelduseks on põhjalik eriharidus, kuid kultuuriga on minu arvates veidi teised lood. Olen üsna veendunud, et vähegi teadlikum elamine ongi juba see „eriharidus“, mis paneb meid kõiki kultuuriväljal tegutsema. Just nimelt tegutsema, mitte ainult seda „nautima“ või „tarbima“, jättes „tegemise“ diplomeeritud spetsialistide hooleks. Sest ega eriharidus ju ka midagi ei garanteeri, vaid ikka nõudlikkus enese vastu ja soov ning huvi elada täisväärtuslikumalt. Mistõttu tegelikkuses ka suur hulk professionaale tihti vaid „teevadki“ kultuuri sellal, kui paljud seda-eraldi-mitte-õppinud kodanikud on samal väljal jõudnud palju sügavamale.

Ilmselt me teeme kõik kultuuri, sõltumata ametist, me oleme kõik kunstnikud, tahame seda või mitte, küsimus vaid selles, kui head või halvad me julgeme olla. Imelikul kombel nõuab heaks saamine tihti rohkem julgust kui halvaks jäämine.

Probleemid ja mured on läbi aegade ikka üsna ühed. Mõttelaiskusest tulenevad eelarvamused ja tuimus, hirm tundmatu ees, vastutusest kõrvalehoidmine, enese nõrgaks ja rumalaks pidamine, mille pahupidine tulem on tihti ülbus ja hoolimatus. Liiga sageli rahale ebaproportsionaalselt suure rolli omistamine. Näen seda iga päev endas ja näen seda tihti ka teistes.

Mulle väga meeldis hiljutine Veiko Õunpuu ütlemine, et ta ei tarbi kultuuri, vaid elab selles. Nii ongi. Kultuur on miski, mis käib iga inimesega alati kaasas ja on palju vähem kui tahetakse arvata seotud vastava erihariduse, spetsiaalsete hoonete ja muu taolisega. Minu arvates. Sellest alakasutatud üldinimlikkusest tulenevad minu jaoks kõik kultuuri (hetke)probleemid, kuid teisalt on see ka edasise arengu ammendamatu varu.

Kui majandusvaldkondades ollakse pigem ressursside pärast murelikud ja kasvu mõttekuse või vähemalt võimalikkuse koha pealt põhjendatult skeptilised, siis kultuuris peaks „toorainet“ jätkuma pea lõputult ning arvatavasti toimib siin valdkonnas isegi selline tagurpidi loogika, et mida rohkem ja teadlikumalt kultuurist mõeldakse ja mida rohkem see igapäevelu osaks saab, seda enam on taas „toorainet“. Kasutamine kasvatab.