Põhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.

Kolm aastat tagasi – täiemahuline sõda Ukrainas polnud veel alanud – kirjutasin siinsamas, et Eesti otsib lahendusi ja kogu maailm otsib lahendusi. Eks mõtlesin siis kriisidest väljumist. Kahjuks muud pole leitud, kui alustatud sõdasid.

Eestis ei ole ka rumalust vähemaks jäänud. Kahjuks. Käiakse küll maailma kõrgetes koolides ja ma ei kahtle, et saadakse targaks. Aga see tarkus ei jõua me riigivalitsemisse. Või kui mõni tark jõuab, põletavad lollimad ta kiiresti läbi. Ehk siis nii: öelge mulle üks intelligentne inimene, kes ütleks täna oma noorele andekale, väärtusi austavale sõbrale, et võta sõbrad kaasa, aita me riiki. Lähed, ja sind pillutakse rumalusega sandiks ja see pole inimväärne.

Ma nii mõtlesin juba 2011. aastal, kui kinos Sõprus asutati Eesti Kultuurikoda. Noori andekaid inimesi oli palju koos. Mõtlesin veel: läheks ometi nii, et nad saaksid teha seda, mida armastavad – oma kunsti.

Võidurelvastumine

Nüüd siis käib võidurelvastumine, sest muidu ellu ei jää. Seesama „võidu”, mida meie põlvkonnad omal ajal Nõukogude Liidus elades kuulsid söögi alla ja peale. Ka siis joosti võidu, Ameerikaga. Üks vahe oli see, et materiaalses heaolus oli kaotada vähem. Elu on vahepealsete aastatega nii palju paremaks läinud.

2015. aastast on mul lugu, kuidas Piiteri taksojuht mind vaimulikuks pidas, sest sõitsin Jaani kirikusse. Ta pihtis, et elu on untsus. Naine läks ära, leidis teise mehe. Teine mees tahab tema kolme last lapsendada ja temast ei taha naine enam midagi kuulda. „Minu püha isa ei luba seda meest maha lüüa. Käsib hoopis naisega ära leppida. Kingitusi teha. Käsib hea ja leplik olla. Ma tahan ennast ära tappa.” Ütlesin talle siis, et unustagu püha isa jutt ja hakaku elama selles maailmas. Oma laste pärast, kui neid armastab. Rääkisin ka, et elu on targem ja kõik laheneb, kui ta elab ja oodata oskab. Oma laste pärast, väärikalt. Taksojuht mult sõidu eest raha ei võtnud.

Nüüd mõtlen, kas oskaksin sellele suurele mehel enam sellist nõu anda. Ja veel niimoodi, et ise usuksin? Ja võib-olla see mees enam taksot enam ei sõidagi, on hoopis sõjas ja tapab ukrainlasi. Raha eest!

Uppunud utoopiad

Kirjandusteadlane Jaak Tomberg ütleb me aega iseloomustades, et kirjanikud enam tuleviku-utoopiaid ei kirjuta, kirjutavad düstoopiaid. Düstoopia on kirjanduslik žanr, utoopia vastand. Selles kujutatakse fiktsionaalset ühiskonda, mida iseloomustavad totalitarism, sotsiaalne kontroll, propagandavahendid, privaatsuskadu ja ebavõrdsus sotsiaalsetes suhetes. Argireaalsus ju, kirjanduslikus võimenduses ilmselt.

Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Mart Juur küsis Doris Karevalt, millist raamatut ta soovitaks lugeda. Doris vastas: kõikide rahvaste muinasjutte.

Oh, kuidas küll on mind ära tüüdanud need targad ja vähem targad inimesed, kes arvavad teadvat, et maailm on alati halastamatu olnud. Isegi kui see nii on, ei peaks seda kuulutama iga nurga peal.

Praegu peaksime kõik, kuni me riigi valitsuseni välja, mõtlema sellest, kuidas säilitada inimeste idealismi. Kuidas tagasisamme tehes ikkagi liikuda ideaalide poole ja mitte muutuda masinateks.

Inimest iseloomustab oskus poeetiliselt kuulda ja näha. Oma kallite kalmudel me käime, see on ilus komme ja hoiab meis inimlikkust, olgu kui raske tahes. Kehtna vallas Riho Sibula hauale küünalt viies mõtlesin, kui palju eestlasi on käinud Père-Lachaise’i kalmistul Jim Morrisoni haual ja kui vähe siin. Ja see pole kaugel.

Tuumasõda

Ma kord veel tsiteerin ennast seitsme aasta tagusest ajast Piiteris. Venelased olid siis juba Krimmis. „Kui lahkume ühest teemajast metroosse, ütleb lavastaja Lev Erenburg üsna ootamatult, et nüüd lõpetame selle jutu. „See jutt” tähendab vestlust, mis jõudis globaalse tuumasõja ohuni, mis ripub maailma kohal. Rääkisime ka tsensuurist. Lev juhtis minu ja Märt Meose tähelepanu sellele, kui kiiresti on meediast kõrvaldatud kõik sõltumatud. „Võib juhtuda, et Venemaa teatritesse ilmuvad need lavastajanimed, kellest te pole varem midagi kuulnudki,” ütles ta. „Et nii ei läheks!” Aga nendest asjadest ei ole Venemaal metroos enam soovitatav rääkida. „Keegi” võib pahandada ja märku anda, kuhu vaja.””

Selsamal kohtumisel just Lev mulle ütles, et ainus, mis hoiab ära tuumasõja, on tugev NATO Vene piiri ääres. Kuidas sa siis saad nüüdset võidurelvastumist hukka mõista! Aga sellega, et võidurelvastumise ja sõdadega väga suurt raha tehakse, ma ka ei oska veel leppida. Inimesed surevad.

Kui jutud Eesti põhiseaduse muutmise juurde jõuavad, siis eelistan ma kuulata ja uskuda Liia Hännit. Ta on öelnud: „Mittekodanike valimisõigus kohalikel valimistel on üks vaba ühiskonna toimimise tingimustest. Seega on riigikogu astumas eemale vaba ühiskonna ideaalist, tehes valiku suletuse kasuks. Seda võib õigustada maailmas toimuvaga, aga küsimus on kõigepealt meis endis – kas tahame tõepoolet muuta põhiseadusega valitud kurssi või oleme rahvana hoopis mängukanniks erakondlikus poliitikas, kus loetakse kokku häältesaagist järgmise aasta kohalikel valimistel.”

Argipoeesia õppetund

Küll põgusalt, aga räägin ikkagi oma üpris sürreaalsetest hetkedest kombinaathaiglas. Olgu ette öeldud, et mind tehti seal terveks. Ja oskan olla tänulik.

Viimased eestikeelsed inimesed olid sel päeval mu jaoks kaks kahemeetrist tursket tätoveeritud kutti kiirabiautos, parameedikut. Eks ma neid tänaval kohates oleksin ka pidanud võlgade väljanõudjateks ja ega nad minuga ka arstiautos tseremoonitsenud. Sinatasid. Kamandasid mu pikali, tõmbasid kanderaamvoodi külge kinni, ei arvestanud ka ühtegi tänavaauku. Mul oli liiga kehv, et vastu hakata. Need mehed lahkusid, kui olid oma voodi mu alt kätte saanud.

Sealtpeale suhtlesid minuga ainult vene-, no muukeelsed, kes purssisid eesti keelt. Üks paremini, teine halvemini: lühikest kasvu muukeelsetest tätoveeritud poistest-tüdrukutest kuni selle justkui kahtlustava hirmununud pilguga tädikeseni, kes mult inimese riided ära võttis ja haigla pesu vastu andis. Ta sihtis telefoni ka, aga siis ma küll urahtasin.

Kõik küsisid mingeid, küsimusi ja täitsid pabereid, ma ei tea, mis keeles. Ja mis sinna kirja sai. Allkirju ka võeti, kuhu, ei seletatud. Õnneks mitte surmaotsusele, et olen nõus.

Esimene meeldiv eestlane – kui ainult natuke utreerin – oli anestesioloogia arst teise päeva lõuna paiku. Ta lausa laulis mu magama.

Kogetud sürreaalsused tegelikult vääriksid pikemat kirjutamist. Ma ei kirjutaks üldse, kui see tagantjärele ei tunduks nii naljakas ja õudne korraga. Suures, kümnete patsientidega kiirabipalatis karjus üle masinate piiksumiste ja kõnekõmina kuskil naine selges eesti keeles, järelejätmatult: „Ma tahan koju! Laske mind koju!”

Mõtlesin Kristina Kallasele, kellest on saanud meie aabitsakukk kännu otsas (kui mõtelda lasteluuletusele „Meie kiisul kriimud silmad”). Kujundlikus mõttes on piip suus ja kepp käes, ainult ta ei kutsu lapsi lugema. Seadustab. Kes ei oska, saab tukast sugeda küll. Huvitav, kas lastele õpetatakse sõnu kanüül ja veen ka? Või tuumapomm?

Kui erakorralise kirurgia osakonna juhatajale oma nähtut lahkudes kirjeldasin, ütlesin, et ei taha tagasi tulla. See intelligentne kirurg naeratas sõbralikult, et kui häda käes, tulge ikka, aitame. Temast, jah, hoovas kindlust ja tarkust, mis kuidagi seostub mitte ainult usuga tervishoidu, vaid ka me riigi püsimisse.

Kui olin juba haigla suurest hoonest välja astunud, tabasin end mõttelt: mis oleks minust saanud siis, kui oleksin vanamees Ukrainas? Ma parem ei kirjelda oma mõttekäike.

***

Jäägu aastat lõpetama tsitaat Urmo Soonvaldilt, kes kommenteerib 2024. aasta mõjukate edetabelit: „Kui ettevõtjad on sel aastal oma positsiooni parandanud, nende hääl ja panus on nähtavamaks muutunud, siis kus on ülikoolid, kultuuriasutused, meelelahutus ja nende silmapaistvamad liidrid? Me võime oma fantaasiat, soovmõtlemist ja poliitkorrektsust painutada, aga sellest on vähe – tegusid ja nimesid, mõju, isegi mõju kontuure me ei leia. See on probleem, võib-olla meie, tabeli koostajate probleem, aga peegel üldiselt ei valeta.”

Lisada võiks vaid seda, et jutt käib probleemist, mis sealt peeglist näha juba ammu. Me ei ole seal, kus me tahame olla.

Aastalõpu, siin aastaalgus essee, ilmus Maalehes. Kaanepildi tegi Märt Meos Ukrainas.