Märt Kubo, ERKF rahvusooperi fondi halduskogu esimees

Rahvuskultuuri fondi Kristi ja Siim Kallase allfondi esimene stipendium Eesti ajaloo mõtestamise eest teatris anti vabateatrile.

Allfonde on praeguseks 151 ja fondi koguväärtus on 4 793 373 eurot ehk ligi 75 miljonit krooni. Stipendiaatide austamisõhtud Mustpeade Majas on alati rahvarohked, soojad ja südamlikud. Rõõmustavalt palju noori haritlasi, meie uus kultuuripõlvkond.

Rahvuskultuuri fondi elujõulisuse tagab tema ülesehitus. Stipendiume ja toetusi hakatakse välja maksma siis, kui allfondi põhikapital on 6391 eurot ehk 100 000 krooni. See raha pannakse väärtpaberitesse ja kui hakkavad tulema intressid, siis on, mida jagada ja tallele panna. Fond ei saa sedaviisi tühjaks, vaid aina kasvab vähehaaval. Läinud detsembris jagati toetusi ja stipendiume 2,7 miljonit krooni.

Värske allfondi on asutanud Kristi ja Siim Kallas. See jagab toetusi teatritegijatele. Mäletan Siim Kallast koos abikaasaga aktiivse kultuurihuvilisena ülikoolipäevilt ja hiljem Tallinnas. Siimu isa oli tuntud saksofonimängija, Siimul endal ka pill kodus. Kristi aga sai tuntuks ülikooli iluvõimlemisrühmas. Siim Kallase sõnul oli niisuguseid aastaid, mil vaatamata ei jäänud ükski uuslavastus. Teater oli nõukaajal koht, kus eestlane tundis üpris tihti väga selgelt vabaduse ja demokraatia hõngu, nägi tõe palet, luges ridade vahelt ja lavastaja ilmutusena, kuidas asjad tegelikult olid või on. Inimesed usaldasid teatrit ja saalid tulid täis.

Siim Kallas on poliitik, suure kaliibriga poliitik. Mina tean teda kui demokraatia ja vaba mõtlemise ning olemise säravat eestseisjat. Seepärast on mõistetav, et ta asutas oma fondi eesmärgiga toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris. Stipendium julgustab teatritegijaid mitte irduma ajaloost ja tegelikkusest, vaid otsima tõde. Aina uuesti ja aina teistmoodi.

Fondi halduskogu juhib Siim Kallase kauaaegne sõber ja teatrimees Jaak Allik, aga sinna kuulub ka meie linna mees Margus Mikomägi. Meeldiva üllatusena anti esimene stipendium välja nn vabateatrile, mis on uuema aja nähtus eesti teatris. Uus Teater Tartus tõi välja lavastuse „Ird, K”, mida asjatundjad on kõrgelt hinnanud. Kristi ja Siim Kallas õnnitlesid teatriliidu saalis 17. detsembril laureaate, dramaturgi ja lavastajat Ivar Põllut ning peaosatäitjat Nero Urket.

Rahvuskultuuri fondi tuntakse ka Eri Klasi fondina. Tema oli see mees, kes karmist üleminekuajast ja painavast kitsikusest hoolimata pani 1991. aastal aluse heategevuslikule sihtasutusele. Eesti kultuuri ja kultuurikandjate toetamiseks. Rublasid jäi tookord inimestel ja ettevõtetel pihku ohtralt, tundus, et nendega pole midagi mõistlikku peale hakata. Aga näe, Eri Klas mõtles teisiti. Tema nägi ette, et kehval ajal mulda poetatud seemneke kasvab viljakaks kultuuripuuks. Mis on saaki andnud nüüd juba 19 aastat.

Esiotsa annetasid raha pangad. Neid asutati toona ja pandi hiljem kinni kümneid. Siiamaani imestab Eri Klas, et Keila panga preemia kestab tänini, ehkki panka ennast mäletavad vähesed. 1990-ndatel tuli annetusi Soome ärimeestelt, väliseestlastelt. Täna on allfonde asutanud mitmed eesti kultuuri-, teaduse ja meditsiinivaldkonda, aga ka spordialasid esindavad eraisikud.

Üks eesti mees annetas oma maja ja vara erakonnale. Mitmed väliseestlased on oma maise vara kinkinud Tartu ülikoolile. Kui raha on rohkem või kui ei ole pärijaid, siis on võimalik teha üks kultuuritegu ja annetada Eesti Rahvuskultuuri Fondile. Seal on aus asjaajamine ja oskuslik raha paigutamine. Annetaja on vaba valima kultuurivaldkondi (ka teadus, haridus, sport), mida toetada. Mina olen aidanud kaasa oma õpetaja ja Viljandi muusikamehe Paul Kriguli fondi loomisele.

Aga panustaksin näiteks ka fondi, mis seaks eesmärgiks Rapla kesklinna uue muusikakooli hoone (koos kammersaaliga) rajamise. Millal iganes see ka ei juhtuks. Muusikakultuur on Eesti kultuuri suur tugisammas. Raplas on samamoodi.

Siim Kallas, mis teater on, miks teater on?

Mis on? Vastaksin nii nagu Juri Ljubimov on öelnud – teater on ainus kunstiliik, kus selle tarbija (pealtvaataja) on vahetus kontekstis loojaga (näitlejaga).

Miks on? Iga inimese jaoks on mõte, miks ta teatris käib, erinev. Minu jaoks on teater kandnud sõnumit, missiooni, teinekord mingit allteksti.

Kas te ooperis ja kontsertidel käimine Brüsselis ja Pariisis on tseremoniaalne, on kohustus ennast seltskonnas näidata?

Ei, ei, näitamises ei ole küsimus. Kui me Brüsselisse läksime, siis otsustasime, et tuleb kultuurist osa saada. Siis selgus ka väga lihtne tõsiasi – tahad, aga sa ei saa pileteid. Lihtsalt ei saa.

Me siis tegime valiku, ostsime abonemendi. See paneb sind ennast ühtlasi süsteemi. Meil on Pariisi jaoks kolm nädalavahetust, mida muidu ei planeeriks. Ostame piletid välja, meil on nad olemas ja teame, millal ja mida, teame, et vaadata tuleb kuut etendust.

Mõnikord tuleb ette ka ootamatusi, ühel aastal tahtsime näha Moskva Suure Teatri “Jevgeni Onegini” külalisetendust ja meile öeldi, et kui tahate, siis peate ostma ühe etenduse veel. Ostsime. Aga kuus etendust abonemendis on miinimum.

Brüsselis on kontsertidega sama lugu, saalid on puupüsti täis ja pileteid ei saa. Sa isegi ei hakka neid organiseerima, ei pane mõnd head kontserti tähele. Aga ostad rahvusvaheliste orkestrite abonemendi, see on kuskil kuni kümme kontserti hooaja jooksul, ja käid.

Me Eestis käisime ka kontsertidel, aga kümme kõrgeklassilist kontserti hooaja jooksul…

Kui juba sealkandis olla, Pariisi on tund ja kakskümmend rongiga sõitu, siis tuleb seda kultuuri näha, teatud piirides. Kõike nagunii ei jõua.