Ilmus Maalehes, pildistasid Mats Õun (Saunaeit), Siim Vahur (Köster) .

„Köster” on Andrus Kivirähu monoloog, mille näitleja Peeter Tammearu Tallinna Linnateatri Hobuveskis kirglik-leebelt ja ausalt ette kannab.

„Köster on luterliku, õigeusu ja katoliku kiriku kirikuteener, kelle ülesandeks on abistada (osalt ka asendada) vaimulikke usuteenistustel ja hoida kiriku vara. / 17. sajandil määrati köstrid ametisse igas kihelkonnas ning neid kasutati ka köstrikooli õpetajatena, 19. ja 20. sajandil olid köstrid ka kihelkonnakooli õpetajateks.” kirjutatakse Vikipeedias.

Lutsu ja Kivirähu köstri nimi on Julk-Jüri.

Kui Andrus Kivirähu „Köstri” looga edasi minna, pisut tulevikku, sesse aega, kui köster sureb, piiluda, hakkab veel koledam olla. Aastast aastasse „koolitab” lapsi vihkav jumalamees lapsi.  Siis sureb, ta saab postuumselt elutööpreemia, temast räägitakse kui valgustajast, suurepärasest inimesest, eeskujust, talle pannakse nimeline pink kirikuaeda. Õigus, pink jääb panemata, sest Libled hakkaksid siis seal mugavalt napsi võtma. Köster maetakse aga suurte riiklike ja omavalitsuslike auavalduste saatel. Pärgadel kirjad: „Sa läksid vara ära, su töö jäi pooleli”, „Jumalasõna maaletooja jättis unustamatu jälje meie kultuuri”, „Vaimsuse hoidja mälestus on igavene”. Köster läheb paradiisi ja peab meile meelde jääma inimesena, kes pühendunult laste ja ühiskonna kasuks maa peal tööd tegi. Järelhüüetes räägitakse soojast, südamlikust, mõistvast ja heast inimesest.

Öös aga on asju

Öös on asju, ütles kirjanikust teatraal Mati Unt. Kivirähk ja Tammearu näitavad, mis sooja kooli- ja kirikumehe peas siis sünnib, kui keegi ei näe, kui on öö.  „Köster” on terav satiir, pilge 21. sajandi alguse inimeste silmakirjalikkuse kohta. Köstri jaoks ei ole sellel ööl miski soe ja hea. Lapsi ta vihkab, Lible skalpeeriks ära. Laulatatud naine, kelle ta on võtnud, et hingekarjaseks saada, on kole. Ta isa ja ema ei kõlba kuhugi. Oma tööd ta ei armasta. Vehib piibliga, aga ei ütle kordagi, et usub Jumalasse. Ega ta Jumalat ei süüdista ka selles, et just nii on läinud.

„Viin on väga hea, mulle ta maitseb. Kui saaks, ma jooks teda iga päev,” tunnistab Köster selles öös. Purjus olla polevat viisakas ja üldse võtab kirikumees ja koolmeister elu kokku, et kõike toredat tuleb teha salaja.

Andrus Kivirähk, kes on ka oma loo lavastaja, ütleb ise kusagil, et Köster on sümbol. Ja lisab: „Köster on selline inimene, kes on lapsepõlve unustanud, kes on täiskasvanu suure tähega, kelle eesmärk on, et inimesed kannaksid oma hinge eest hoolt ja vallatlemist absoluutselt ei salli.”

Peeter Tammearu on kahtlemata oma põlvkonna parim näitleja, ta mängib oma tegelase nii vastikuks, et isegi see tema pisarateni liigutatud olek, kus tunnistab, et oli kord  Arno Tali sarnane tubli poiss, ei suuda ta silmakirjalikkust vabandada. Sellel õhtul.

Tegelikult on kõik see, mis laval sünnib, kohutavalt naljakas. Naerad Tammearu toone ja grimasse, siis plaksutad ja saad aru, et mitte maailma ei pea parandama, vaid iseennast. Irvitad umbes nii: teised on silmakirjalikud, mina soe ja hea, lähen paradiisi, ja siis jõuab see pärale.

Köster on Saunaeide vend

Taas on ideed õhus. Alles ilmus me teatripilti Merle Karusoo ja Katrin Saukase Saunaeit, kes Tammsaarest inspireeritud, nüüd Kivirähu ja Tammearu Köster, kes Lutsust tõuke saanud. Kõverpeeglid on mõlemad või kas hoopis on kaasaeg selline, et ainult laval saab tõtt rääkida ja seda siis publik võiks võtta väljanaermisena. Nutma ajab see tõde, kui süveneda. Meelelahutusele orienteeritud väikeriigis…

Mul on tunne, et neid kahte monoloogi võiks ja peaks mängima koos. See moodustaks ühiskonnakriitilise terviku, lisaks väga headele osatäitmistele. Tekste kõrvutades tekiks dialoog ja selle mõju mitmekordistuks.

Uhke on märgata dramaturgilistki sarnasust: Saunaeit ootab pea kogu lavastuse vältel Sauna Madist, et see tuleks ja talle kuulujuttude levitamise eest kere peale annaks; Köster viskab alatasa pilke sinna märgilisse kõrvaltuppa, kus magab Köstriemand. Saunaeit saab oma keretäie kätte ses loos. Köster aga avastab, et kell on seitse ja ta peab klassituppa minema, et rääkida lastele, ta ei tea isegi, kas Taavetist, Moosesest või Saalomonist, et hinge eest hoolt kanda.

***

Süvenenumal teatraalil on võimalus Andrus Kivirähu monoloogi „Köster” lugeda selle aasta jaanuarikuu Loomingust. On võimalus ära tunda ja näha, kuidas hea näitleja teksti elusaks mängib.  Köstrite ja saunanaiste töö on karastada me väikeseid ja madalaid hingesid, mis üleannetuid mõtteid sünnitavad. Nad on paras paar, või kes oleme meie, et ennast paremaks peame kohe ja paugupealt? Ka köstrid nutavad.