Esietendus on lõppemas. Vaskult, lavastaja Madis Klmet, Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu ja Epp Eespäev.

Pildistas Viio Aitsam

Päris esimene mõte pärast „Sügise unenäo” nägemist oli, et nägin väga vanaaegset ja päris teatrit, mis tänapäeval mõjub eksperimendina.

Ma saan siin kirjutada nähtud etendusest ja meelega ei ütle seekord „lavastus”. Mulle tundub, et lavastaja Madis Kalmet (ja see ongi tema viimaste aastate lavastajakäekirja tunnusjoon) on autoritruu. Ta oskab lavastamiseks valitud tekste vigurdamata lugeda.

Jon Fosse „Sügise unenägu” on just selline näidend, mida saab, aga ei peaks ekstra lavastama. Kusjuures „lavastamise” all mõtlen kindlaid rõhuasetusi ja aktsente, mis igal etendusel peaksid korduma, et mõjuksid publikule ühtmoodi. Jah, see tagaks vaatajamenu ju ka, oleks kindla peale minek. Aga see, mis sünnib selles näidendis ja laval, peab olema ootamatu. Ja ongi.

Elame eestlaste kalmistul

Foto, kus selle lavastuse mitmekihilisus selgelt esil. Keskel Ema (Epp Eespäev), ta kõrval Naine (Elisabet Reinsalu) ja Mees (Elmo Nüganen), ümber ja jalgade all surnuaed. Kusagil varjus jälgib kõike Isa (Aleksander Eelmaa). Ja taustas on vanaema matus. Foto: Siim Vahur, lavakujundus Lilja Blumenfeld.

Nähtud etenduses hakkasid kõige muu hulgas kõnelema näitlejate käed. Käed varjus ja valguses. Kuidas Elmo Nüganeni mängitud Mees tahaks Naist puudutada, ja käsi peatub. Osatäitjate käed mantlitaskus, pärjaga, kallistavad käed, rüpes käed, ema käed … ja nüüd kirjutades ei meenu ühtegi kandilist ega järsku žesti. Kas see on sellest, et nende kohtumiste ja juttude sündmuspaik on kalmistu, surnuaed?

Küllap (nii mulle tundub) ongi Madis Kalmeti uue lavastuse võti ‒ me elame surnuaial. Kõnnime oma eelkäijate radadel. Ja eestlased surnuaial päris kindlasti elavad teistsuguste emotsioonidega, käituvad teisiti kui norralased või grusiinid. Ühine on vahest see, et mis tahes keeles inimesed maailmas ka ei räägiks, surnutele, arvan, ei saa valetada. Esimest korda mõtlen, kas surnuaial saab valetada. Ja kui saab, siis kellele? Kas sain selle mõtte mänginud näitlejatelt?

Nagu näete, ikka veel püüan sõnastada, mida ma nägin ja miks see tähtis oli… Ja seda on keeruline teha, sest etendus oli nii mitmeplaaniline. Siin on ka põhjus, miks nimetan seda vanaaegseks, vanamoeliseks. Minu jaoks on teater vanamoeline, kui laval sündiva teeb elusaks ja puudutavaks see, mis on näitlejatega kaasas, mis on nende sõnade taga. Sisemonoloog, kui keerulisemalt ütelda, sisekõne, mis eelneb väljaöeldud sõnadele. Panso ütles „elatud elu slepe” ‒ mitte väline, vaid sisu.

Selles näidendis tõepoolest ei ole müra. Ja näitlejad koos lavastajaga seda aktsepteerivad, ei lase sel tekkida. Küsimust, kui juhuslikud on juhuslikud kokkusaamised, ei tohigi mu meelest karjuda.

Teekond koos publikuga

On veel üks plaan selles, mis sünnib Tallinna Linnateatri lavale ehitatud kalmistul ‒ keegi ei rõhuta unenäolisust. Iga inimene ilmselt näeb und ja igal inimesel on seal oma absurd. Ikka suheldakse seal surnutega, ikka saadakse kokku. Mõnes unenäos satutakse minevikku ja mõnes tulevikku, et ärgata olevikus. Ja paljudes unedes on see kõik koos.

Nii on uni vahel hirmutav ja vahel ajab naerma. Vahel on nagu elus ja vahel on veel elusam. Enamasti oma elu elades, seda igapäevast töölkäimise ja puhkamise elu, me unustame unenägude absurdi.

Mõni unenägu poeb aeglaselt naha vahele ja ei lase lahti, me otsime sellele tähendusi, jagame nähtut tuttavate ja sõpradega, enamasti selgust saamata. Selgust saamata väljastpoolt, sest see selgus peaks elama meie enda sees. Midagi sellist juhtus ka sel esietendusel.

Piltlikult ma seal etenduse algupoolel ootasin, et mees plahvataks, ja kui olin oma ootuse juba unustanud, see juhtus. Pisemalt ehk, kui olin arvanud, aga puudutavalt.

Kuna lavastaja ei juhata etendust sisse kukerpallide ja ilutulestikuga, et meid, publikut, argipäevast lahti kiskuda, jäi tunne, et näitlejad justkui hakkasid koos meiega minema. Aeglaselt, et teekonna mõju kestaks.

Millegipärast on mul tunne, et seda lavastust vaatama minnes võiks vaatajal meeles olla Juhan Viidingu 1985. aastal ajakirjas Looming ilmunud luuletus:

I

Suguühe

surnuaiapingil −

elu igavene

jätkumise ilu.

Öine hümn

peaaegu sõnatu,

või kui, siis silbilis-rõhuline.

II

Siselinna kalmistu

tõsiduses, salapäras

mehe-eluks valmistu,

Juhan,

kuu- ja tähesäras.

Olgu öeldud, et Fosse kirjutas „Sügise unenäo” alles 1999. aastal.

Ma ikkagi teeks sellesse etendusse vaheaja, kartmata, et osa publikust pärast seda teatrist lahkub. Ja vaadates kuidagi tundsin puudust luuaga kojamehest, kes sillutatud peegelsiledat sügislehtedest puhast teed ikka puhtamaks ja puhtamaks nühiks, kogu elu absurdile õnnelikke aktsente andes.

Teadsin enne ja tean nüüd veel kindlamalt, et ka surnuaial naerdakse, ning siin olen ma lavastaja ja näitlejatega koos autoritruu. Seda etendust tahaks näha veel kord, mõne aja möödudes.

Margus Mikomägi

Hea mäng

Etendus, milles toimuvat nii väga sõnastada ei tahaks. Või kuidas sa sõnastad tunnet, milles korraga pole tähtis eimiski ja on tähtis kõik? Kusjuures see pole ühe näidendi konstruktsioon, vaid olek, mida heal juhul inimene päriseluski tajub.

Eestit näed täpsemini, kui oled siit kaugel ära. Iseennast näed täpsemini, kui astud ajalikust välja, kui aeg kaotab piirid. „Sügise unenäos” juhitakse vaataja piirideta ajasse dialoogidega, mis rõhutatult fraase kordavad, ei midagi ütlevad – sõnad muutuvad muuga samaväärseks ja sel taustal näed olemist.

Eks lihtsustan praegu, ju igaüks näeb seda isemoodi, nagu ka lavastuses välja joonistuvat rada, igaviku teed, kus kõik, kes olnud või on.

„Sügise unenägu” saab olla ühe mehe lugu, nagu viitab näidendi autor, saab olla naise ja mehe lugu, nagu ütles Naist mänginud Elisabet Reinsalu. Võib olla ka kõigi nende lugu, kes laval.

Võimalik, et lõpustseenid kolme naisega pidid olema valusad. Mulle mõjusid need samamoodi nagu tähtsa ja tähtsusetu kõiksus ‒ korraga valus ja valuta. Hea mäng, mis sellise pildini viib!

Viio Aitsam

Jon Fosse “Sügise unenägu”

Autor Jon Fosse.

Norra keelest tõlkinud Eha Bain.

Lavastaja Madis Kalmet.

Kunstnik Lilja Blumenfeld.

Valguskunstnik Neeme Jõe.

Muusikaline kujundaja Arbo Maran.

Mängivad: Mees − Elmo Nüganen, Naine − Elisabet Reinsalu, Ema − Epp Eespäev, Isa − Aleksander Eelmaa, Gry – Piret Kalda.

Esietendus 7. märtsil 2015 linnateatri Põrgulaval.