Valgevenes elab üle üheksa miljoni inimese. Kui palju peab olema meeleavaldajaid, et see oleks olusid muutvaks jõuks?

Mul on Valgevenes sõbrad. Natuke muretsen nede pärast. Klõpsin vaadata pilte, mis tehtud siis, kui viimati Minskis käisin. Kolm aastat tagasi oli see ehk. Märkasin siis, et diktaator oli mundrites OMONi tänavatelt ära korjanud. Automaatidega mehi enam silma ei jäänud.

Kuidagi jääb pilte vaadates pilk kinni majale, millel kiri Burger King. Hiljuti tekkis see meiegi Balti jaama kunagisse suurde ooteruumi. Selle burgerikuninga kolossi ees mängis siis tänavaansambel. Olen pildistanud Minski selleks ajaks hästi korrastatud linnaruumi ja inimesi.

Tänase öö hakul (kirjutan neid mõtteid teisipäeva hommikul) ehitati mulle tuttavates kohtades barrikaade. Need kaadrid jõudsid mu arvutisse enne und. Barrikaadid seostuvad kuidagi automaatselt Pariisiga, aga see ei ole siin tähtis. Mõtlen hoopis, kui suur julgus on protestida valitseja vastu Valgevenes. Uudistekanal Dožd edastab kahtluse, et protestijate vastu on saadetud ka Vene jõustruktuuride sõdureid. Saatejuht muidugi ütleb selle juurde, et tegemist on kuulujutuga, aga kahtlused on õhus ja tõepoolest – mundris hambunirelvastatud mehed pildil ei kanna mingeid eraldusmärke.

Pärast esimest protesiööd Minski kesklinnas käis uudistest läbi, et hommikuks oli linn koristatud. See ilmselt iseloomustab diktatuure. Kord on majas, hoolimata korratusest. Kojamehed täidavad oma kohust, nagu ei oleks midagi juhtunud.

Mõtlen kas Eesti ikka liigub suletuse ja stagnatsiooni teel. Mistahes riigikorra ajal on mul raske aru saada sellest, et üks osa noorematest inimestest ehitab barrikaade, et ausus võidaks, ja teine osa, enamasti nende eakaaslased, täidab käsku neid pekstes. Üks rahvus ja rahvas. Üsna koletu, hoolimata ajast ja oludest. Keegi tahab vabadust ja keegi tahab vabaduse nõudjaid peksta.

„Needsamad inimesed, kes kümmekond aastat tagasi veel ei julgenud sõbralegi tunnistada, et pole Lukašenko režiimiga rahul, arutasid seekord hoopis üsna murelikult, mis saab siis, kui batka asemel peaks riiki juhtima hakkama keegi teine,” olen kirjutanud kolm aastat tagasi.

Minskiga seoses kirjutatakse, et nad võtsid seal interneti maha. Jah, kes nad? Kas see oleks võimalik ka meil Eestis? Et nad…

Uku Masingu sünnist möödus just 111 aastat. Ta noorena kirjutas, et oleme viimased kaitsjad, pille puhuv ja närudes salk. Riided ja pillid on sellest ajast paremaks läinud.