Eesti näitejuhtide teatritrupp mängis Suislepa rahvamajas kahel õhtul August Kitzbergi näidendi ja Ardi Liivese dramatiseeringu järgi tehtud näidendit „Püve Peetri riukad”. Seekord oli näitejuhtide teatritrupi lavastaja positsioonil Jaak Allik.
Eesti näitejuhtide teatritruppi kuulub hetkel 32 harrastusnäitejuhti. Trupp tegutseb 1996. aastast ja jutuks tulev lavastus oli selle koosluse esituses kahekümne kolmas. Lavastused on alati valminud Eesti erinevais paigus peetud suvekoolides. Selle harrastajate koosluse põhimõtteks on kutsuda juhendajaks, lavastajaks teatriproffe. Trupiga on aastate jooksul töötanud (lavastanud) Ivo Eensalu, Kaarel Kilvet, Härmo Saarm, Aleksander Eelmaa, Rudolf Allabert, Indrek Saar, Indrek Sammul, Garmen Tabor, Jüri Lumiste, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Ain Saviauk, Tiit Alte, Ingo Normet. Lavastuste nimistu on pikk, mängitud on nii külajante kui ka näiteks „Viiuldajat katusel”.
Üle terve Eesti
Suislepa, Kuimetsa, Kanepi, Kohila, Vändra, Kambja, Albu, Tornimäe, Rapla, Osula, Märjamaa, Põltsamaa, Viimsi, Põlva, Eidapere, Vändra, Krootuse, Pärnjõe, Pärnu – need ei ole lihtsalt ilusad kohanimed Eestimaal – seda muidugi ka –, vaid see on nende paikade nimekiri, kus tegutsevad harrastusnäitejuhid, kes mängisid kaasa Suislepa rahvamajas ja selle kõrval etendunud külajandis „Püve Peetri riukaid”.
Hobune oli kohal
Jaak Allik on hea organisaator nii elus kui teatris. Ta suutis suure trupi lühikese prooviperioodi jooksul nii liikuma saada, et etendus moodustas terviku. Näitlejad, küll igaüks omal moel, teadsid, mis tegid. Pisut nõudis pakutud külajandi õhkkonda sisseelamine küll aega, aga siis suutis suur trupp ja tegijate energia mind vaatajana kaasa haarata. Kohe peab ütlema, et selles kaasahaaramises ja nii-öelda häälestamises oli tähtis osa Peeter Konovalovil, kes oli Liivese laulutekstidele kirjutanud uued viisid ja need laulud ka tegijatele selgeks õpetanud.
Jaak Alliku silmaga ja kõrvaga tuntav panus peale selle, et ta oli oskuslikult jälginud, et etendus oleks tervik, oli August Kitzbergi enda lavastusse sissetoomine. Selles lükkes oli mitu kihti. Seletan: nimelt avati Suislepa rahvamaja 1939. aastal just lavastusega „Püve talus”. Nüüd kuulub see ajalooline maja ettevõtja Avo Aedmaale, kelle südameasi tundub olevat kultuurilise elu alleshoidmine nii rahvamajas kui Suislepas üldse. Tema mängis ka kirjanik Kitzbergi, kes mõlema vaatuse algul publiku ees sõna võttis. 
Üsna kindlasti oli Jaak Alliku mõte see, et ühes rahvatükis peab olema päris hobune. Nii sõitsidki kaks kosilast kosja kaarikuga. Mu nähtud etendusel jäid kosilased, hobune ja kaarik pisut hiljaks ja see ootamatu situatsioon lisas vürtsi nii näitlejatele kui publikule.
Mõni tõetera sees…
Kuigi Kitzberg ise on kirjutanud (ja selle ütles tema osatäitja seekord selle ka lavalt üles), et „Püve talus” ei taha kirjanduslikult midagi olla ega taha ka linna- ega parematele maanäitelavadele tikkuda, on „külaküünide jaoks mõeldud, kus ju ka mõnikord näitemängu mängitakse”, saab näidendit Alliku tõlgenduses enese jaoks kaasaegseks mõtestada küll.
See on näidend, kus mahavõetud vallavanem Püve Peeter ei kaota ameti kaotamisega koos mõistust. Ta peab plaani, paneb oma kolm tütart mehele ja päästab talu pankrotist. Ehk taas Kitzbergi tsiteerides: „Vanad tuttavad kujud, ühesugused igapäised inimesed, nagu minu koduküla inimesed juba kord olid. Pilt külaelust tahab tükk olla, muud midagi, ja kes lõbusa naljaga, milles mõni tõetera ka soolaks seas, lepib, see lepib siis ka minuga ja ta ei sõima suurt.” Just nii oligi.
Lavastus lõppes lauluga „Mulgimaal, sääl on hää elada”. Kõik nagu kord ja kohus.
1955. aastal kirjutas Villem Alttoa näidendist nõnda
Lavastaja Allik lasi selle teksti teise vaatuse algul Kitzbergil ka ette lugeda:
„Vaesunud vallavanema tütarde naitmisloo ja suurema osa tegelasi on autor küll võtnud oma endise kodukoha minevikust, kuid tõelist pilti XIX sajandi lõpu Mulgimaast näidend ei paku. Kirjanik pole näinud, õigemini pole näha tahtnud küla elu varjukülgi, hakkamine ja leidlikkus on siin piisavaiks vahendeiks raskuste võitmisel. Patriarhaalsed suhted võimaldavad töökal sulasel pääseda peremeeste seisusse.
Kuid peretütarde huumoriga kujutatud naitmisloos on Kitzberg käsitlusse võtnud küllaltki tõsise probleemi – peremeeste klassis tavalise tehingu-abielu, mis oli üks rahavõimu avaldusi tollases jõukas talunikkonnas. Abiellumine oli seotud omandlike kaalutlustega. Ka näidendis abiellub peremehe vanem tütar kas või sulasega, et säilitada talu, ja ka teiste tütarde elukaaslase valimisel ei kõnele südamehääl kaasa.
Ja kuigi Püve Peetrit on sümpatiseeritud vaesema rahva talitajana, osutab kirjanik nii tema kui tütarde kulaklikule mentaliteedile. Autori tingimusteta poolehoid on kehvikute klassi esindajatel. Ja kirjanik vabaneb idealiseerimisest hoopis, kui ta lavale toob mulgi kaasavaraküttidest koduväikandidaatide ja nende isade galerii. Kirjanik otse põrmustab neid külakodanluse võsusid satiirilise naerurelvaga. Uhke, ent vääritu jõuka peremeeskonna esindajate koomilis-realistlik kujutamine ja külakodanluse majanduslike aluste paljastamine annavad teosel arvestatava tunnetusliku väärtuse, mis on taganud näidendi lavalist menu.”
Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.