Kolunid ses lavastuses – Bändzo ja Saks, ehk siis Bonzo ja Mäks, ehk siis Andrus ja Tõnis.

 

 

See lugu on kirjutatud Maalehe tarvis ja siin on ta üleval toimetamata kujul.

Rakvere teatri üks selle suve lavastusi “Kadunud tsirkus” kannab alapealkirja “Mälestus olemata eilsest”.

Rakvere teatri täna esietenduvas lavastuses “Kadunud tsirkus” laulab kloun Saks, keda mängib Tõnis Mägi, üht mitte väga ammust Eriti Kurva Muusika Ansambli lugu „Karussell kivisel rannal“. See laul, /aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal, /oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel /oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan, /et tunda koos nendega olevat kusagil teel/ on Sven Kuntu kirjutatud, tekst ja viis. Kirjutajat meest ei ole enam. Tema laul on etenduses elus.

Teine etenduse kloun, Bändzo, keda mängib Andrus Bonzo Albrecht, laulab seal kusagil “Tsirkuse” teise vaatuse alguses oma laulu Urmas Lennuki sõnadele, kus muu hulgas ütleb: /silmapiirile sõuab üks kadunud naer/ üks nutmata nutt/ milles valus on raev/ kus päevade algus ja õhtute lõpp/ kus kõnnib see kloun ja see laul/.

Saks-Mäks ja Bändzo-Bonzo laulavad täna ja hiljem koos Tõnis Mägi laulu Juhan Viidingu sõnadele: /igas asjas tuleb tunda piire/ nalja tehti, nüüd peab piisama,/ koorem peale, meil on kaunis kiire/ ärge viitke aega niisama/. Juhan on läinud, tema luuletus “Kolimine” on aga kirjutatud nagu täna just „Kadunud tsirkuse“ jaoks.

 

 

Oma viimsegi sendi ma teatrile annan

Igas teatris ja tsirkuses on direktor. Rakvere teatri direktor on Joonas Tartu. Rakvere teatri suvetsirkuse direktorit mängib näitleja Peeter Tammearu. Joonas Tartut võib teatrikülastaja ka muidugi näha ja kuulata, „Kadunud tsirkuse“ direktorit, kes laval, aga peab nägema ja kuulama.

“Kui majandussurutis ja kärpimine tulid, siis oli uskumatu, kuidas meie inimeste mõte hakkas naksuma. Leiti täiesti uskumatuid lahendusi, tuli huvitavaid ideid. Tekkis uus särts ja võitlusvaim. Täna me teame, et see saab olla lühiajaline. Inimesed väsivad.

Rakvere teater püüab olla kogu aeg pildis, et kultuuri pool ei kaoks inimeste huviorbiidist. Statistika ütleb, et keskmiselt on publiku vähenemine Eesti teatrites 15%. Meie oleme kergemalt pääsenud. Me teeme suvel kaks uuslavastust, on Baltoscandal… et inimesed tuleks teatrisse,” räägib päris teatridirektor Joonas Tartu.

Tänase esietenduse tsirkusedirektor mängult, Peeter Tammearu räägib lavastuses sellest, kuidas tema jaoks lapsena oli tsirkusedirektor kõige tähtsam mees: “Ja mitte keegi ei julgenud tsirkusedirektorile öelda – misasja sa lödistad! Isa ka ei julgenud, sest tsirkusedirektor oli kõige tähtsam mees maailmas! Isegi kuu taevas kartis tsirkusedirektorit. Aga seda ei ole enam.“ Veel räägib mängudirektor Tammearu sellest, kuidas direktorite koolis õpetati talle, kuidas saada luba tsirkusetelgi ülespanekuks.

Pärisdirektor Joonas Tartu aga ütleb, et plaan „Kadunud tsirkus“ keset linna, päris tsirkusetelgis mängida jäi katki sellepärast, et telgi rentimine teatrile rahaliselt üle jõu käis. (“Kadunud tsirkust” mängitakse Rakvere spordikirikus. Hoones, mis ehitati kahe torniga kirikuks, aga aeg muutus, kirik isegi pühitseti, kuid temast sai spordisaal. Nüüd, 2010. aasta suvel on spordikirikus teater, etendused, kus tehakse tsirkust.)

 

Täna algas elu

Tsirkusedirektor Tammearu meenutab, et kunagi oskas tsirkuserahvas lennata, ei söönud midagi ja elas igavest elu. Tsirkusedirektorite koolis aga räägiti deebetist ja kreeditist, igavesest elust ja tuledes karussellist juttu ei olnud.

Rakvere teatri tsirkuses lähevad lapsepõlve ja leiavad ennast uuesti üles siin ja praegu Sebra, Karu, Mustkunstnik, Habemega naine ja Köietantsija, Tsirkusedirektorist ja muusikalistest klounidest kõnelemata.

Kõik see, mida meile näidatakse ses lavastuses, on meie endi peegeldus.

“Midagi ei ole. Seda tsirkust ei ole enam. Tsirkus on muutunud rahaks ja anekdootideks! Plastmassist telgiks ja nurga taga pläru tõmbavateks klounideks,” põlastab tsirkusedirektor Tammearu ses lavastuses. Ja kusagil seal lavastuse lõpu poole, kui on lapsepõlves ära käinud, ütleb: “Meie elame täna ja igavesti./…/ Sest elu algas täna!”

Rakvere teatri terassil istudes, teatriõhku hingates ja seal sagivaid teatritegijaid passides on selge, nad ei mõtlegi võimalusele kaduda. Pisut kahju on, kui lavastaja Üllar Saaremäe ütleb, et „Kadunud tsirkust“ mängitakse Rakveres vaid sellel suvel. Sest trupp on haruldane ja lugu eriline.

 

Karussell kivisel rannal

Sven Kuntu

 

oma tantsu ma üksinda keerutan kivisel rannal,

vihmast libe ja kividel sügise tuleku eel.

mis mind küll siia nii tihti siis ikka veel kannab?

kas ehk need kes siit läinud ja praegu on kusagil teel?

 

nende vankreile järele saadavad nimetuid viise

ükskõiksete kujude tõbine pasunakoor,

kes mängivad matusteil pargis, kui läinud siit narrid,

kuusepärgade lõhna on juures ju igal te lool.

 

aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal,

oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel

oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan,

et tunda koos nendega olevat kusagil teel.

nad lähevad veel…

olla koos teel…

nad lähevad veel…

olla koos teel…