Elmo Nüganen Peterburis.

 

Peterburi suures draamateatris esietendus läinud nädala laupäeval Elmo Nüganeni lavastus “Tomlenije” (“Igatsus”). Päev hiljem mängiti Aleksandra teatris veel hiljuti Tallinna Vene teatris töötanud Marat Gatsalovi esimest seal tehtud lavastust “Telluuria”.

 

Marat Gatsalov oma Peterburi kabinetis, seljataga on lavastuse liikumiste eskiis.

 

Elmo Nüganeni tegutsemispaiga, Tovstonogovi-nimelise Peterburi Suure Draamateatri Kameno-Ostrovski teatrimaja kohta jutustab linnalegend, et president Vladimir Putini Piiteri residentsi külje all oli riivanud silma üks kunagine, eelmise sajandi algusest pärit lagunev ja räämas erateatrihoone.

Piiteri linnaisad olevat olnud valmis selle maha tõmbama ja asemele asfaltplatsi tegema, et valitseks kord. Tollal kultuuri hoidnud Putin oli aga lõhkumise plaani peatanud ‒ ta eraldas raha, ja teatrihoone ehitati üles endises hiilguses.

 

 

Seosed ja legendid

Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen täiendab legendi, seistes pärast esietendust teatrimaja kõrval, kus viitab üle tänava paistva kõrge plangu taga laiuvale residentsile. “Ühel pool teatrit on presidendi, teisel pool peaministri residents. Kui Medvedev ja Putin taas ameteid vahetavad, siis nad vahetavad ka residentse.”

(Esietendusest rääkides tuleb täpsustada, et tegu oli ühe esietendusega mitme hulgast. Kui me linnateatri direktori Raivo Põldmaaga selle avastame ‒ meie sõitsime ikka päris esietendusele –, ajab me pisuke kohmetus Nüganeni muigama. Ta seletab, et esietenduste kordused on Venemaal tüüpilised ja need iseloomustavad Vene teatrites valitsevat segadust, mida “võib ju ka suuruseks nimetada…”.)

Olen ikka mõelnud, et katsun kunstijutud poliitikast puhtaks jätta. Ometi pean reeglit rikkuma ja juhust kasutades kirjutama, et Edgar Savisaare juhitav suur “pea linn” on oma teatri küll hätta jätnud. Lavastaja Nüganen ja linnateatri inimesed vajaksid ammu oma suurt lava. Nüüd Peterburis Tovstonogovi-nimelise teatri suurel laval nähtud etendus kinnitas seda mitmekordselt.

 

Putinist ei pääse

Järgmisegi päeva õhtul, pärast Marat Gatsalovi esimese Peterburi-lavastuse “Telluuria” vaatamist, tuleb jälle Putin jutuks. Meie Vene teatrist läbi vilksatanud ja selles teatritolmu paksu kihti vahest liigagi radikaalselt minema pühkida üritanud Gatsalov on nüüd Peterburi Aleksandra teatri Uue lava pearežissöör. See on eksperimentaalne teatrikeskus, kus tänapäevane meediakeskus, helistuudio, õppeklassid…

Siin on veel üks seos ‒ Aleksandra teatri Uue lava ehitamise ideede ja ka XXI sajandi tehniliste võimaluste ühte keskusesse koondamise taga on Peterburi suure draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši. Just tema oli mees, kes kutsus Elmo Nüganeni oma teatrisse lavastama. Kutsus appi, et Nüganen annaks edasi oma teatrikogemuse, mis ühendaks Vene ja Euroopa teatri parimat.

Ent tagasi Putini juurde. Istun Marat Gatsalovi kabinetis tema töölaua taha. Tahan tunda, mismoodi ta ennast tunneb. Enne, kui sinnani jõuan, puhkeb Gatsalov naerma, paneb kabinetis suured tuled põlema ja teeb minust pilti. Seletades, et teatril on kusagil pilt Vladimir Putinist, kes teatri avamisel just selsamal kohal fotograafidele poseerib. Gatsalov ise oli sel avamise ajal veel Tallinnas, nii-öelda Paabeli tornis (vihje lavastusele “Paabeli torn” ‒ M. M.).

 

Elmo Nüganen viib meid ka Peterburi suure draamateatri peamajja. Jalutades jõuame vastremonditud teatrimaja fuajee laiale trepile, kus Nüganen ütleb äkki, et nendel treppidel astusid ka Anton Tšehhovi jalad.

 

Väike on parem kui suur

Peterburi suure draamateatri hiigelajad olid läinud sajandil, kui teatrit juhtis Georgi Tovstonogov. Vaatame Elmo Nüganeniga teatrimaja koridorides olevate kuulsate lavastuste pilte. Teiste seas on ka Nüganeni eelmine lavastus, Tom Stoppardi “Arkaadia”, mis jõudis lavale 1998. aastal. See lavastus on legendaarne, ja ometi ütleb lavastaja ise, et enamik näitlejad hakkas sellesse uskuma alles siis, kui publik saali tuli ja lavastuse omaks tunnistas.

Ühel Tovstonogovi fotol märkan, kuidas ta oma riietusstiililt erineb teda ümbritsevatest näitlejatest. Ütlen “moemees” ja Nüganen täiendab: “Tema pääses välismaale, sellepärast.” Omaaegne legend pajatab, et tolleaegse Leningradi esimene Mercedese sõiduauto oli just juba siis legendaarsel õppejõul ja lavastajal Tovstonogovil. Olla olnud küll kasutatud auto.

Elmo Nüganen räägib, et suure draamateatri suurde saali mahub üle tuhande vaataja ja seal on ülihea akustika. Ta ütleb, et seda teatrit pakuti ka talle juhtida. Nüüd veel hiljutigi. Ma ei söanda küsida, miks ta sellest keeldus.

Räägime hoopis, miks väike on parem kui suur. “Nii lihtne see ongi, et väike märkab suurt, aga suur ei märka kedagi peale iseenda,“ ütleb Elmo Nüganen.

 

Kultuuri asi on kultuuri hoida

Meie jutuajamistel tuleb välja kaks asja, mis lavastaja Elmo Nüganenil hinge peal. Üks see, et ta oma sõnul oleks Putini praegust poliitikat silmas pidades pidanud tööst Venemaal keelduma. Mulle jääb mulje, et ta on sellele palju mõelnud ja pakkumise vastuvõtmist endale mitut moodi põhjendanud.

Kuna olen üks väheseid, kes Peterburis nüüd tehtud lavastust näinud, saan öelda, et see lavastus sellel laval, selle näiteseltskonnaga ja sellistes tingimustes õigustab vägagi Eesti kohaolu Vene suurlinnas just praegu.

Lisaks Nüganenile osales lavastuse juures meeskond Eestist − kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikalise kujunduse looja Jaak Jürisson. Vene laval peegeldus Eesti teatrikultuuri tipptase.

Kummaline on, et mulle selle lavastuse Tallinna Linnateatri versiooni (esietendus tänavu mais) vaadates ei tulnud kordagi pähe mõelda poliitikast. Meie laval oli peategelaseks igatsus – igatsus parema, puhtama ja ilusama järele.

Peterburi variandis (see püsis Nüganeni väga täpsel režiil) sekkus üksikute inimeste ellu poliitiline kurjus. Mitte plakatlikult ja näpuga näitavalt, vaid hoopis mingil sellisel moel, mida on raske sõnadega edasi anda. Mingi sootuks külmem oli tegelaste omavaheline suhe. Õige sõna on ehk “arvestavam”.

Linnateatri laval näidatud lavastuses ei märganud ma ühegi tegelase puhul mõttekäike: kui ma teen nii, siis mul peaks minema omakasupüüdlikult naa. Meie “Igatsuse” tegelased olid mu meelest alateadlikult emotsionaalsemad, kuid Vene näitlejad hoopis emotsionaalsemad välist käekirja ja emotsiooni näitamise suurust silmas pidades.

Meie lavastuses mõjusid vaikus, pausid ja valgus, Vene lavastuses oli see kõik samuti olemas, aga sesse vaikusesse hiilis sisse kiskjamoraaal. Lava suurus andis selleks ja sellele mõtlemiseks aega.

Ma ei ütle, kumb lavastus oli parem. Ühine joon on see, et ka Peterburis ei ole Elmo Nüganen pööranud tähelepanu William Boydi kirjutatud näidendi toimumisajale, milleks on XIX sajandi lõpp. Laval on hoopis XXI sajandi segaduses olevad inimesed.

 

Erinevad käekirjad, aga üks siht

Kuigi vormiliselt ja teatrivormistuselt ei ole Nüganeni “Igatsus” ja Gatsalovi “Telluuria” võrreldavad, on lavastused võrreldavad hinguse poolest, mida nad kannavad.

“Telluuria” on hetkel Vene kaasaegse kirjanduse menuromaan, autoriks Vladimir Sorokin ‒ kuulus postmodernist, kes tapab ses äsja ilmunud romaanis postmodernismi enda ja endas. Kõik lõpeb.

Gatsalovi lavastus on teatritehniline ime. Mäletate ju, mis on panoraamkino? Lavastust mängitakse seda meenutaval ringikujulisel mänguplatsil. Kujunduses kasutatakse 50 peeglit. Peeglite lavalabürindis istuvad vaatajad mitte külg külje kõrval, vaid eraldi (saali mahub 100 inimest).

Selles ruumis liiguvad näitlejad vaatajatega ühel tasapinnal. Nad ilmuvad peeglitetagusest maailmast ja peegelduvad, ning peegeldus peegeldub ja see omakorda… Ka publik peegeldub neil peeglitel. Selles vormistuses on segi ja seotud muusika, film, sõnad … ja ka poliitika. Laval on hiiglased ja päkapikud, kentaurid ja meie. Ja näitlejad, kes … kas on samuti “meie”?

Maailm ja mõtted on sassis nii, nagu nad praegu tõesti on. Atmosfäär, mille trupp loob, on unenäoline, sürrealistlik, fragmentaarne, lõpmatu ning kokkuvõttes lõppenud ja lõplik. Peeglid ei lase mitte ühelgi mõttel kõlama jääda, ei lase ühelgi asjal säilitada oma nime ja jõudu. Õud jääb.

Telluuria on utoopiariik Altais, kus inimesed lasevad endale pähe lüüa naela, et saavutada mõttetuse heaolutunne ja olla, elada vaid õnnelikuna. See, mis sünnib, on omamoodi üsna realistlik pilt sellest, kuhu meie maailm on jõudnud.

Lavastaja Marat Gatsalov ei jäta õhku võimalust pääseda sellest kaosest. Kui temalt pärast nähtut küsin, mis siis ikkagi saab edasi maailmas ja maailmast, vastab ta ausalt, et ei tea.

Elmo Nüganeni Peterburi ja Eesti “Igatsuse” lavastustes jääb vaatamata mastaapide erinevusele kõlama igatsusega seotud usk aususe ja tarkuse järele; väike märkab suurt… Kui Gatsalovile sellest räägin, ei unusta ma ütlemata, et Nüganeni peamine soov Peterburis sellel päeval oli jõuda koju.

Me vaikime seepeale pikalt ja meid ei sega üksi sääsk.

 

Mida toob tulevik?

• Kui kõik läheb plaanipäraselt, annab Märt Meose vabateater R.A.A.A.M 2015. aasta märtsis Peterburi Aleksandra teatri Uuel laval kolm külalisetendust Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh Eestis tehtud lavastusega “Antigone”.

• Kui küsisin Marat Gatsalovilt, kas tema lavastust “Telluuria” saaks mängida Eestis, vastas ta jaatavalt.

• Elmo Nüganeni Peterburi “Igatsust” võiks ja peaks ka meie publikule näitama, nt külalisetendustena draamateatri saalis.