Filmirežissöör Ilmar Raag tegeleb Ukraina sõjaga, ta on käinud rahuvalvemissioonidel ja on ise ka veidi oma militaarmaaailma sukeldumisest üllatunu. Ta on valmis kaitsevärvi riietes kodumaad kaitsma, aga see ei tähenda, et ta loomingulised mõtted – näiteks ühel hetkel kirjutada pikem kunstmuinasjutt – kusagile kadunud oleksid.

Muu hulgas kuulen, et Ukraina on hetkel kõige suurema lahutuste arvuga riik – sõja tagajärg on ka lagununud pered. „Me räägime, et rindel meestel katus sõidab ja eks see ole nii ka, aga mina olen rindel kohanud väga intelligentseid inimesi, kes on kogu humanismi säilitanud. Sõja paradoks on, et ta paljastab inimestes ka suurema, igavikulisema poole. Nii palju inimlikkust on alles.”

Mis film see oleks, mida sa homme kohe tegema hakkaksid, kui oleks võimalik?

Tegelikult oleks vaja üpris erinevaid filme, aga ma teeksin filmi soomepoistest. Eelkõige sellest, kuidas soomepoisid tulevad Eestisse tagasi. See, mis mind intrigeerib, on episood, kus Soomes on kusagil rivistus ja Soome kindral ütleb, et kuulge, mehed, me pakume teile võimalust, me viime teid Rootsi ära. Te ei pea Eestisse tagasi minema, aasta on 1944, me kõik saame aru, et see sõda on kaotatud.

Enamik neist poistest tuli tagasi Eestisse, ilma relvadeta. Siis nad tulevad rongiga Paldiskist Tallinna poole. Raudteejaamades, kus nad peatuvad, võetakse neid lilledega vastu. Tuuakse kooki, tuuakse jooki – nagu vabastajatele. On tohutult uhke tunne, et Vabadussõja-aegne versioon ajaloost võib korduda. Samal ajal nad saavad aru, et 2000 meest, kes tagasi tuleb, on köömes, et sellega ei tee mitte midagi.

See on see koht, mis mulle on oluline, et sa teadlikult võtad vastu omamoodi jabura variandi. Sa ilmselt lähed surma, aga teed seda üllal eesmärgil, millesse ise usud.

Ühest küljest sakslastele ju üldse ei meeldinud, et nad tulevad, et eestimeelne väeosa tuleb nende tagalasse. Ja venelased ei soovinud nende tulekut ammugi mitte. See on täpselt selline lugu minu jaoks, mis räägiks Eesti iseseisvast mõtlemisest.

See ei ole see, et loome liitu sakslastega venelaste vastu. Need mehed üritasid lõpuni mõelda sellest, mis on meie tee.

Milline oleks selle filmi lõpp?

Kuidas üks pataljon, kes saadetakse Tartu suunale, peab uhke lahingu. Venelaste pealetung pannakse kaheks nädalaks seisma. Mehed näevad, mis sünnib nende selja taga: sakslased aina taganevad, viivad rasketehnika ära.

Siis tuleb suur lahing, kus suhteliselt kerge relvastusega pataljon lüüakse puruks. Ja selle riismed päev või kaks hiljem kusagil Viljandimaal hommikusel lagendikul rivistuvad. Sadakond meest on alles jäänud. Pataljoniülemaks on saanud üks leitnant, ülejäänud ohvitserid on surma saanud. Leitnant ütleb, et sakslased on andnud meile korralduse taganeda Riia peale. Sealt saadetakse meid Saksamaale. Aga me ei tulnud ju Soomest Eestisse selleks, et Saksamaale minna. Mina seda käsku ei täida. Saadan pataljoni laiali. Igaüks teeb, nagu ta südametunnistus käsib.

Võtad mind sõnatuks.

Ajaloos on selline eepiline lugu olemas.

Ja tekkis küsimus, kui palju me täna oma Eestis ise otsustada saame? Mis on meie elu hind?

Arvan, et me saame alati ise otsustada. Ise otsustada selles tähenduses, et ükskõik, mida teised ei sooviks, et me otsustaks, ei tähenda see seda, et me ise lõpuks ei otsusta.

Lihtsalt teatud hetkedel on inimesi, kes arvavad, et meil on targem ühe või teise liitlasega mingit tehingut teha. Aga see ei tähenda siis, et nad ise ei otsusta. See on meie otsus.

Seega ei olegi õiget ega valet otsust, me peame liituma sellega, kelle kohta sel hetkel arvame, et ta on tugevam?

Kellega liitumine on kasulikum. Tegelikult see on justnagu suur valearusaam, et üleüldse kaasaegses maailmas on ükski rahvas või riik suuteline midagi üksinda tegema. Isegi ameeriklased, rääkimata Venemaast, kes praegu sõdib Ukrainaga, aga ei suuda ennast ei meeste ega rakettidega varustada ning peab Iraanilt ja Põhja-Korealt abi paluma.

Ameerikas praegu Trump näib arvavat, et ta teeb üksinda, mida tahab. Me näeme samm-sammult, et niisama lihtne see ei ole. Paratamatu on, et meil peavad olema sõbrad või liitlased, aga hea sõprussuhe ei tähenda ju seda, et sa kogu aeg laenad.

Suurtes kokkulepetes meid jäetakse juba jälle kõrvale. Või on see meediamull?

Ta on muidugi natuke ka meediamull, aga omamoodi on see, mis on, tavaline, loomulik. Eestis teinekord arvatakse, et venelased tulevad – kui me oleme väga vastikult käitunud – Eestile kallale.

Jah, et kas me ei provotseeri ise?

Peaks aru saama, et Eestit ei ole Venemaa jaoks olemas. Ei tule Venemaa Eestile kallale. Kui Venemaa peaks sõda alustama, siis ta alustab sõda NATOga, Euroopaga. Ainult, et see territoorium, kus taoline sõda võiks toimuda, oleks niimoodi nagu esimese ja teise maailmasõja ajal – seesama Balti riikide, Poola, Soome territoorium.

Me räägime poliitikajuttu praegu, rohkem isegi geopoliitikajuttu. Viimase kümne aasta ajaloo areng on näidanud, et tegelikult on meile kõige olulisemad need naabrid, kellele me ei pea selgitama, mis olukord on. Seni, kuni me suudame eelnimetatutega asjadest ühtemoodi aru saada, ühtemoodi käituda, on meil lootust.

Kõige halvem, mis juhtus teise maailmasõja eel, oli see, et Balti riigid ei suutnud omavahel kokku leppida, eestlased ei suutnud Soomega mingit koostööd teha ja Nõukogude Liit võis meid ükshaaval ära noppida.

Ma mäletan sind 10–15 aastat tagasi Raplamaal, võtsid osa küllalt raskest mitmepäevasest Põrgupõhja retkest. Siis ei olnud veel maailmas sõjajuttu sellisel moel nagu täna. Kust ikkagi see su huvi sõjanduse ja militaarmaailma vastu?

Ma ise ka imestan.

Oled ju läbinisti humanitaar, intellektuaal?

Ma isegi olen mõelnud, et peaksin uuesti ära õppima keskkooli matemaatika ja füüsika osa. Puhtalt mõtteharjutusena. Aju peab ju olema väga paindlik ja ma olen aru saanud, kui imeliselt huvitavalt mõtlevad mõned füüsikud.

Näitena sellest, kui imelik on olnud see teekond, lugu, kuidas ma ülikooli ajal sain napilt luuleteatri Valhalla mõnes etenduses kaasa lüüa. Ja siis, kui ma vene sõjaväest tagasi tulin, oli vahepeal palju muutunud. Oli loodud Eesti üliõpilaste selts ja Valhalla liikmed olid enamasti sinna läinud. Mäletan enda vist kerget pettumust, et nüüd nad tegelevad poliitika ja kogu muu sellise asjaga, et miks nad luulega enam ei tegele.

Mulle oli pärast Nõukogude armeed selge, et ei iial enam ei võta ma püssi kätte.

Mis siis ikkagi mängis oma osa selles, et läks vastupidi?

Esimese asjana see, kui 1991. aasta jaanuaris toimusid Vilniuses esimesed kokkupõrked ja Riias olid OMONiga kokkupõrkes esimesed inimohvrid. Kuidas me siis Eestis mõtlesime, et nüüd see tapamasin tuleb ka meile. Meie, üliõpilased, saime aru, et enam ilma pauguta, ilma lahinguta ei alistu. Mina äsja armeest tulnuna sain aru, kui mõttetud on need mehed, kes siia tuleks. Sõjamasinate võimekusest ma ka väga palju lugu ei pidanud, samal ajal sain aru, et meie, kes me tahaksime ennast kaitsta, oleme veel kehvemas seisus. See tekitas teatava hirmu.

Kümme aastat hiljem olin Ameerikas õppimas ja nägin unes, kuidas raketid lendavad Tallinna kohale ja ma näen Viimsist, kuidas need tuhmi mütsatusega kuhugi linna maabuvad. Suitsupilv tõusis linna kohale.

Mis sa tegid?

Unenäos mõtlesin, et ei tea, mida teha. Olin ju teadlikult selle militaarvärgi endast eemale lükanud. Ärgates mõtlesin, et ma ei saa olla nii ignorant. Sest kui me räägime rahumeelsusest ja patsifismist, siis siin on väga selge kontrollküsimus. Sa oled patsifist ainult siis, kui seisaksid vastamisi võimaliku tapjaga, kes tahab tappa su naist, lapsi, keda iganes, aga sina otsustad põhimõtte pärast, et oled patsifist ja lased oma lähedased ära tappa. Kui sa oled valmis lähedaste surmaks, siis sa oled tõepoolest patsifist.

Mina ei ole, ma tahaksin oma lähedaste elu hoida.

Jääb ju küsimus, kuidas kaitsta, kas relvaga või diplomaatiaga?

Diplomaatiaga on selline asi… Teoreetik Napoleoni ajast ütleb, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. See tähendab, et sõda ei alustata kunagi sellepärast, et oo, mul tuli mõte minna kedagi tapma. Sõda alustatakse siis, kui kellelgi on mõne teise rahva suhtes poliitiline pretensioon ja ta näeb, et see teine ei täida neid nõudmisi.

Sõda on oma olemuselt kommunikatsioon, ta ei ole enam see, mis oli riikide-eelsel ajastul, kus eesmärgiks oli vastased lõpuni maha tappa, vastaste naised endaga kaasa vedada ja orjusesse panna.

Tänapäeval on ikka mingid nõudmised.

Too mõni näide?

Ma uurin natuke ka Ukraina vastupanuliikumist selle sõja alguses. Seal on üks huvitav episood: kogu maailma luure ja ka Ukraina luure ütleb juba sügisel 2021, et kolme kuu pärast venelased ründavad. Samal ajal Ukrainas ei tõsteta mingit kaitsevalmidust. Ja üks paljudest seletustest on, et tegelikult kulisside taga venelased ja ukrainlased pidasid intensiivselt läbirääkimisi. Diplomaatia käis ja lääne riigid, kes Ukrainat toetasid, ütlesid, et jumala pärast ärge venelasi provotseeriga. Ärge tehke midagi, mis sunniks venelasi ründama.

See haakub meie meediast läbi käinud häältega, mis ütlevad sama, et kui nii käitume, kutsume ise sõja esile.

Täpselt-täpselt. Väidetavalt – kulissidetaguseid asju teadvad ukrainlased on mulle öelnud – nii see oli. Üritati jõuda kokkuleppele. Nad jõudsid isegi nii kaugele, et Ukraina oli valmis loobuma oma NATO ambitsioonist, aga Putin oli öelnud, et ei, ma tahan saada maismaajuurdepääsu Krimmile ja muistset Novorossia-nimelist ala, mis tähendab kogu Musta mere rannikut kuni Odessani välja.

Diplomaatia käis kuni viimase hetkeni ja kui siis Ukraina ütles, et nad pole nõus lambist andma ära alasid, kus kokkuvõttes isegi Vene elanikkond pole enamuses. Selle peale ütles Putin: siis ei ole midagi teha, siis me võtame sõjaga.

Kusagil läheb see piir, kus peame vastama küsimusele, kas oleme valmis kõigest loobuma? Kus me peame vastama küsimusele, kas tahame olla need, kes oleme, tahame me iseendaks jääda… siis mõne koha peal tuleb kand maha panna.

Et iseendaks jääda.

Ma just lõpetan oma esimest dokumentaalfilmi Ukrainast, mille tegemise printsiip oli mul see, et pean saama filmida ausalt, ehkki seal on terve rida reegleid igal pool. Arusaadavad julgeolekureeglid. Need tihtipeale takistavad ka ausate nüansside näitamist. Minu reegel oli see, et näitan asju nii, nagu on, aga ma ei lähe seda kohe järgmisel päeval eetrisse paiskama. Ootan ära, kui see informatsioon on sõjalises mõttes vananenud. Ma arvan, et inimlik väärtus nendes lugudes jääb alles.

Nüüd, kui vaatan seda filmi, mille enamus sündmusi toimuvad 2023. aastal, on mul kokkuvõttes tunne, et just inimlikus plaanis oleme täpselt samas punktis. Lääne abi on vähene, ukrainlased ei tea, kuidas nad vastu peavad, aga keegi neist ei kavatsegi kaitset lõpetada.

Kaks aastat paigalseisu siis?

Me oleme näinud, kuidas ukrainlastel on olnud põhjust pettuda läänes. Euroopa on avastanud, et on tegelikult palju nõrgem kui arvas.

Praegu toimub siin kogu selles bürokraatiavärgi raskuses ajaga võidujooks, me oleme endiselt diplomaatia laines, mille kohta öeldakse heidutuse laine. Selleks hetkeks, kui Venemaa peaks oma suled ära kohendama ja vaatama, mis saab edasi, peaks tal olema arusaam, et Euroopat enam ei maksa rünnata, sest me oleme tegelikult valmis.

Sa pole enam just noor mees, kuidas sa füüsiliselt selle koormusega hakkama saad?

See on üks nendest kohtadest, kus kaitseväeline tegevus on – väga paradoksaalsel kombel –mu tervisele kasuks tulnud.

Olen kolm korda käinud missioonil. Need ei ole väga pingelised missioonid, Aafrikas kõik, aga nende käigus on olnud võimalik teha sporti ja elada regulaarset eluviisi. Ma olen alati tulnud paremas tervislikus konditsioonis tagasi, kui ma sinna läksin.

Mida sa seal Aafrikas õppisid?

Üks kõrbesõdalane, tuareeg, kellega kohtusime, kes oli juhuse tahtel sel hetkel meie liitlane, ütles, et on üks väga lihtne põhjus, miks kõrbesõdalased on paremad sõdurid kui valged suurte sõjamasinatega mehed. Põhjus on see, et kui lahing on tulemas, siis sellele eelneval ööl me palvetame ja jätame eluga rahumeeles jumalaga. Kui me lahingusse läheme, siis ei ole meil midagi kaotada. Ja seepärast me võidame.

Kõikidel valgetel meestel missioonidel – see on asi, mis väga vähe meedias kõlab – on nulltolerants kaotuste suhtes. Riske võetakse minimaalselt. Ollakse sõjaolukorras ja ikka midagi ebaõnnestub, sõdureid saab surma.

Üks põhjus, miks läänemaailm on viimasel 20–25 aastal kõikides sõdades kaotanud, on see, et meil pole otsustavat tahet kusagil võita. Meie jaoks on peamine see, et tuleme eluga tagasi.

Kuidas sa suhtud Iraani pommitamisse?

See on nüüd see koht, kus ma meenutan ühe USA luure keskagentuuri juhi valimisi, kus öeldi, et tema üheks plussiks on, et ta oskab lahendada mitmemõttelisi olukordi.

Sõda, mis on Ukrainas, on tõepoolest pärast teist maailmasõda Euroopas ja ka maailmas suhteliselt üks lihtsamaid konflikte. Sest Ukraina tõepoolest ei provotseerinud kedagi. Aga kui me võtame väga paljud muud konfliktid , siis näeme pikka vindumist. Kuna algust keegi ei mäleta, siis on ühel hetkel kõik teinud midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud teha.

Ja kui ma mõtlen Iraani peale, siis see riik ei ole sõnu tagasi hoidnud, et keda iganes seal ähvardada, alates oma naabritest, Iisraelist, kes on Iraani meelest üldse värdmoodustis ja tuleb maa pealt ära hävitada, ja lõpetades kogu läänemaailmaga, kes nende meelest on saatanale käe andnud. Ja kui nad veel seejuures üritavad tuumarelva aretada, siis nad näevad välja täpselt nagu kontrollimatu pätibande, kes mitte ainult ei luba midagi teha tulevikus, vaid kes juba tegelikult on oluliselt investeerinud sellesse, et teiste riikide asjadesse sekkuda.

Ma pean ütlema, et saan nii Iisraelist kui Ameerikast aru, aga sealjuures möönan, et tehes seda, mis nad teevad – see võib kaose hulka ainult suurendada. See ongi see koht, kus sul väga head lahendust ei olegi.

Mul on Iraani ja iraanlastega oma suhe, nägin kunagi seal palju noori ja ka vanu haritud intelligentseid inimesi. Ja mul on neist kahju.

See on suure maailma poliitika üks kõige traagilisem külg, et valitsused võivad rahva võtta pantvangi. Eriti seal, kus valitsus ei ole demokraatlikult valitud.

Mõtleme aastale 1980. Eestis on olümpiaregatt. Eestis on väga toredad inimesed, kultuuris tehakse uskumatult ägedaid asju. Aga seesama riik – olime ju osa Nõukogude Liidust – ründab Afganistani. Nüüd Afganistanist vaadates: kas nad näevad seda, et kusagil Tallinnas keeb vilgas kultuurielu ja KUKU klubis kogunevad vaba mõtte kandjad ja räägivad üksteisele jumalavallatuid anekdoote. Ei. Nende jaoks kogu Nõukogude Liit taandus siis nendesse sõduritesse, kes nende suunas tulistasid.

Täpselt samamoodi on praegu Ukrainas. Tahaks ju neile vahel öelda, et kas te ei muutu liiga radikaalseks, kõik venelased ei ole ju pahad. Aga selles olukorras, kus nende pihta igal öösel lendavad pommid, on neil ju põhjust öelda, et seni, kuni ma lihtsalt igal öösel võin surma saada, ei ole vahet, kas seal on häid venelasi või mitte.

Ukraina sõda kord ikka lõpeb. Mis siis saab, kui palju noori mehi on traumeeritud, miljonid…?

Mehed, kes on rindel, õpivad ära selle, et kõiki probleeme saab vägivallaga lahendada. See on kiirem ja mugavam tee kui meil tsiviilühiskonnas tavaks. Selles mõttes on nii Vene kui Ukraina ühiskond mõlemad pärast sõda seismas hirmutava pärast sõda hirmutava aja ees. Ma alles hiljuti kuulasin podcasti, kus üks Lääne-Euroopa ajakirjanik osutas, et pärastsõjajärgsed aastad olid hullult rasked, aga me sellest enam ei räägi. Justnagu võit oli saavutatud, aga kuritegevus, vaesus… Majandus ei hakanud ju kohe tööle.

Jah, samas ma tean, et ukrainlased sellega, mis inimestest ja riigist pärast sõda saab, tegelevad, vähemalt mõtlemise tasandil.

Ma toon sulle ühe näite meie nii-öelda ühisest valdkonnast. Teen Ukrainas koostööd ühe teatridramaturgiga, kes kirjutab mulle mängufilmi stsenaariumit. Tegelikult töötab ta veteranide teatris. Nad teevad sellist sotsiaalteatrit, natuke nagu meil teeb Merle Karusoo. Võtavad sõdurite päris lugusid, mängivad neid rehabilitatsiooni vormis. Panevad sõdureid ise mängima, et läbi teatrikogemuse saada vabaks sellest painest, mis sõjaga on tekkinud.

Jah, aga mind ikkagi hirmutab, et peaaegu üldse enam ei tegelda hea maailma loomisega.

Sel aastal Putin ütles Peterburi majandusfoorumil – muheledes, nagu ta seda teinekord teeb –, et sinna, kuhu on astunud Vene sõduri jalg, sealt ta enam ära ei lähe, seal ongi Venemaa. Mind paneb see mõtlema, et kus see headuse koht siin on?

Loomulikult me peame ja jäämegi siinpool seda headust otsima, aga kui selle tulemuseks on, et meid lihtsalt enne ära tapetakse, siis see headus jääbki sündimata.

Tolkien kirjutas „Sõrmuste isanda” Inglismaal teise maailmasõja ajal. Kirjutas nii, et ei teadnud, kuidas tema kui teadlane peab suhestuma sellesse hirmsasse asja, mis Euroopas parajasti käis. Nii sünnib nägemus, kus „Sõrmuste isanda” peamine teema ei ole jällegi mitte see, et hävitada kõik orkid ära, vaid purustada tuleb sõrmus, mis teeb kõik olendid kurjaks. Nii et ta räägib ikkagi headusest.

Tänapäeval ei saa sõjast rääkida, rääkimata, et oled rahu poolt. See pole vist kunagi nii olnud?

Enn Säde on mulle palju rääkinud filmi „Inimesed sõdurisinelis” (1968 – MM) tegemisest. Huvitav on ju see, et selles filmis kõlab laul, mis räägib pikast teest, mida sõdurid marsivad, et koju tagasi jõuda („Laul kaugest kodust”, Ralf Parve / Eino Tamberg – MM). Kui nüüd hästi läbi mõelda, siis Moskvast kirjutati sinna stsenaariumisse asju, mis olid tol korral olulised, aga tunnusmeloodias ei mainita kordagi ei Stalinit ega Moskvat, ei midagi sellist. Seal on Eesti mehed, kes tahavad koju jõuda. Palun väga, iseenesest on see meie sõnum.

Ja siis kirjeldatakse, et Laskurkorpuse mehed olid sellele filmile väga tänulikud. Sest ehkki nad olid justnagu võitjad, tõid nad oma kodumaale kaasa ka selle jama, mis sõjale järgnes. Nad said aru, et tegelikult neist ei saadud pärisel aru. Me muidugi ei saa üldistada, kogu Laskurkorpuse seltskond polnud kaisukarud ja inglikesed. Aga taheti koju.

Ma mõtlen, milliseks kujuneks meie jutt siis, kui me ei istuks rahulikus keskkonnas, raamaturiiulid selja taga, vaid me pea kohal lendaksid pommid?

Ma ei tea. Missioonidel vanemad sõdurid on öelnud, et tegelikult ei tea meist keegi, mismoodi me päris ohus käitume. Sul võib olla ükskõik kui hea ettevalmistus ja sa arvad, et oled väga härga täis mees, aga ikkagi ootamatult hakkavad käed värisema. Ma olen olnud olukorras, kus käsirelvadest lastakse, aga ma ei ole tundnud seda, mida loed kasvõi teise maailmasõja mälestustest, kus nad räägivad, kuidas jooksevad mööda põldu ja maa rapub su jalge all.

Ma näen Ukrainas, kuidas inimesed räägivad täiesti normaalset juttu täiesti ebanormaalsetes tingimustes. Teisest küljest näen ka radikaliseerumist, mida ma ei oska neile süüks panna. Mõtlen seda, kui venelastele mingeidki vabandusi enam ei jätku.

Mida sa siis teed, kui enam ei jaksa?

Selle koha peale peaksid sa intervjuusse kirjutama „pikk vaikus”. Mida ma peaksin tegema? Filmi? Ma olen 15 aastat niimoodi osalenud suhteliselt kõrgete sõjaväestaapide töös, et ma teatud valdkondi tunnen päris hästi. Võib-olla peaks nüüd lähimad viis aastat andma omalt poolt kõik, et see sõda siia ei jõuaks. Rongilt maha astumise loa saab mulle anda vaid aeg.

Eraldi:

Ilmar Raag valmivast dokumentaalfilmist „Nii nad sõdivad”

Me filmisime seda kahe aasta jooksul lühikeste juppide kaupa. Paaril korral oli kaasas operaator Kristjan Jaak Nuudi, paaril korral võtsin Ukraina operaatori.

Aga oli ka eriolukordi. Näiteks olin neli päeva suurtükiväelaste positsioonidel – vastupidiselt lubatud reeglitele –, kus suurema grupi kohalolek oleks olnud võimatu. Paratamatult pidin ise kaameraga töötama. Muidugi möönan, et ma ei ole professionaalne operaator. Need kaadrid, mis on proffide tehtud, on kokkuvõttes ilusamad, paremad, aga ehedamate asjade ligi pääsesin üksi.

Ilmus Maalehes, pildistas Vallo Kruuser.