Eesti Harrastusteatrite Liit tähistab oma 35. tegutsemisaastat ja 21. septembrist kuni 19. oktoobrini mängiti kogu Eestis sel puhul 43 etendust. Harrastusteatrite Liidu juhi Kristiina Oomeri sõnul tulebnüüd kolme aasta jooksul hakkama saada 10% väiksema riigitoetusega.

Ajakirjanik, hambaarst, turundaja, logistik, kosmeetik, personalijuht, müügijuht, õpetaja, giid, pokkerimängija, produtsent, laulja, pulmaisa, IT-tehnik, presidendi nõunik, politseinik, projektikirjutaja, arhitekt, terapeut, fotograaf, jurist, reklaamimüüja, disainer, põhikooli direktor, kirjanduse õpetaja põhikoolis, haldusala töötaja, ehitusettevõtja, ohvriabitöötaja, elektrituulikute mehaanik, hooldekodu hooldaja, koduperenaine, müüja, pensionär, taluperemees, baptistikoguduse pastor, haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, suhtekorraldaja, aednik… Selliste ja paljude teiste elukutsete esindajad on otsustanud peale põhitöö teatrit teha.

Kristiina Oomer, kui suur on riigi toetus harrastusteatrite liikumisele 2024. aastal?

Kokku toetatakse meie kui rahvakultuuri partnerorganisatsiooni tegevust sel aastal 71 249 euroga, kusjuures Eesti Harrastusteatrite Liidus on 72 liikmesteatrit, sealhulgas kolm kooliteatrit. Kuna teatritegijate seltskond kogu aeg muutub, pakun, et harrastajate liikumise liikmeid on kogu Eestis 8000–10 000 inimest.

Toetusraha läheb tegevustoetuseks ja mentorprogrammi korraldamiseks.

Kas truppide arv suureneb või väheneb, milline on dünaamika?

Hetkel on kindlasti märgata vähenemist, õigem on öelda, et mõned teatrid hetkel ei tegutse. See on veel koroonakriisi tagajärg. Meie organisatsioon on tundlik, kohe kui on ellujäämiseks kulub rohkem jõudu, siis inimesed enam ei jaksa ja ei suuda oma aega teatritegemisele pühendada. Esmatähtis on see, et kodus ja perel oleks kõik hästi. Et kõht oleks täis.

Keskseltsina hoiab Eesti Harrastusteatrite Liit silma peal ka neil harrastajatel, kes pole liidu liikmed. Meie festivalid ja koolitused on kõigile teatriharrastajatele Eestis. Nii liikmete kui ka mitteliikmete hulgas on suurepäraseid tegijaid.

Kokku on Eestis praegu kuni 400 harrastusteatrit, suurema osa neist moodustavad laste ja noorte teatritrupid.

Liidu riigitoetus ei ole just hiigelsuur, millel ta püsib – peale entusiasmi?

Meie liikumise rahaline olukord on üsna karm.

Harrastusteater saab kõige rohkem toetust kohalikelt omavalitsustelt. Sellises vormis, nagu kes kuidas selle sisse seadnud on: on tegevustoetus otse teatrile, on rahvamajade kaudu saadud tasuta ruumid, mõnel pool makstakse juhendaja tasu. Hetkel on see süsteem väga kaootiline ja iga omavalitsus tegelikult toimetab nii, nagu õigeks peab. On ka selliseid näiteid, kus etenduste tulugi ei jää mitte teatrile, vaid läheb rahvamaja/kultuurimaja omatulu katlasse.

Väga palju toetab harrastusteatri tegevust ka Eesti Kultuurkapital, aga see toetus on projektipõhine. Kooliteatrid tegutsevad suures mahus üldhariduskoolides ja seal on võimalus toetada juhendajaid ringijuhi tasuga, mis ei ole aga võrdne õpetaja tasuga.

Ikkagi on harrastusteater enim toetatud nende inimeste poolt, kes kaasa löövad, kes tegutsevad. Makstakse teatri osalustasu, ka transpordi ja majutuse eest festivalidel jne.

Kui suur tuleb kärbe ja kust te kärbite?

Kolme järgmise aasta jooksul tuleb kärpida kokku 10% praegusest riigi toetusest. Kuidas see kõik läheb ja kas meile öeldakse ette, kuidas me kärpe peame oma eelarves tegema, on hetkel veel lahtine.

Mis on hea ja halb mäng/näitlemine? Kas siin tuleks teha vahet harrastajate ja proffide vahel?

See küsimus tuleb alati jutuks harrastajate teatrifestivalide kontekstis. Mina arvan, et proffide ja harrastajate kõige suurem vahe on see, et ühtedele on teater töö, aga teistele vaba valik ja elamise viis.

Harrastusteatri maastik või ampluaa või haare on väga lai. On teatreid, kes teevad lavastuse üle kolme aasta küla sünnipäevaks. See on kogukonna asi – kõik on laval, vallasekretärist kuni töötu Toivoni seal külas. Ja see on kogukonna jaoks väga suur oluline kohtumine. Teater ühendab ja see kindlasti on suurepärane vaatemäng ka vaatajate jaoks.

On ka selliseid teatritegijad, kellel on oma töö, aga kes lisaks teevad järjepidevalt teatrit. Täiendavad ja koolitavad ennast, valivad ja ootavad uusi erilisi rolle.

On teatreid, kes toovad aastas välja 5–8 uuslavastust nagu profid. On teatreid, kus käiakse regulaarselt proovides ehk siis iga nädal vähemalt üks kord. On truppe, kus enne esietendust tehakse proove igal õhtul. Mängimiseks valitakse maailma klassikat, kaasaegset dramaturgiat ja lavastused on suurepärased.

Arvan, et harrastusteatril on olemas oma professionaalsus. See tähendab, et tuled etenduselt ja oled sealt saanud elamuse, puudutuse. See ongi minu arvates teatri ülesanne: puudutada publiku hinge.

Kas harrastusteater on praegu meelelahutuse või mõtteteatri poole kaldu?

Otsusta ise. Kui vaadata festivalide kontekstis, on tunda liikumist mõtteteatri poole. Aga kindlasti on kogukonna mõttes kohalikul harrastusteatril ka meelelahutaja roll.

Mu meelest annab festivalide parimate esiletoomine üsna selge pildi. Näiteks Külateatrite festivali laueraadid 2024. aastal olid:

Kuusalurahva Teater, „Ohvrit mängides”, lavastaja Enn Kirsman

Sõmeru näitetrupp, „Tüli“ (Mohamed El Khatib), lavastaja Urmas Lennuk

LendTeater, „Võluharjutus”, lavastaja Aire Pajur

Harrastajate riigifestivalil sai Grand Prix´ Salme Valla teater, kes mängis N. Richard Nashi „Vihmameistrit”, lavastas Maire Sillavee. Selle festivali laureaadid olid Oomeriteater lavastusega „Arm”, mis oli grupitöö, Viljandi Seasaare Teater lavastusega „Sinise konna nahk ehk Vino Veritas“ lavastaja Ain Saviauk ja Läsna Teater lavastusega „Kippari unerohi”, lavastaja Ene Pihol.

Ikka kõike teeb see va harrastusteater!

Ma pisut kordan ennast, aga mis ikkagi on selle teatriliikumise teemad ja käivitav jõud?

See on raske küsimus, sest, nagu juba ütlesin, me muutume koos ajaga. Arvan, et kõik, kes selles liikumises on osalenud või osalevad, vastaksid väga erinevalt.

Paljud teatrid tekivad sellepärast, et sõpruskond tahab midagi koos teha, aga ei ole kedagi, kes tahab lavastada. Siis otsitakse lavastaja ja kui leitakse, siis on rõõm suur. Teater võib sündida teatest – otsime näitlejaid uude jõululavastusse. Teater on alles, hoidmaks vana traditsiooni, sest ta on kogu aeg selles konkreetses kohas olnud. Lavastajad tulevad ja lähevad, aga on inimesed, näitlejad, kes peavad oluliseks, et teater just selles paigas olemas oleks.

Miks ikkagi teater?

Ma arvan, et me tahame teatrit teha, sest see annab meile võimaluse olla argielu „tugev olemisest” eemal, olla haavatav, kaastundlik, kurb, lõbus… teha midagi, kus saab riskida sellega, et kõigile ei meeldigi see, mida nad näevad. Või siis nautida aplausi.

Teater loob parimaid võimalusi elust mõtlemiseks ja arutlemiseks väga-väga erinevatel teemadel. Usun, et iga harrastusteatriliikumises osaleja annaks sulle unikaalse vastuse – mis teda käivitab ja miks ta seda teeb. Teatriarmastus on siin ka tähtsal kohal. Eneseväljendus. Samuti inimeseks olemine, jäämine ja saamine.

Kas eesmärgiks on teha teatrit nii, nagu teevad profid, või teha teistmoodi, omamoodi?

See on küll nii ja naa. Harrastusteatris on minu arvates privileeg olla oma valikutes ja otsustes tegelikult täiesti vaba. Riskida täiega. Kõige tähtsam on see, et see tegemine tegijatele meeldiks, korda ja südamesse läheks.

Milline roll on harrastusteatril ja kooliteatril Eesti teatrimaastikul?

Nii suur roll on, et seda ei saagi sõnadesse panna.

Eesti kooliteater peaks juba ammu riikliku kaitse all olema. Kooliteatri esimene eesmärk ei ole kunagi olnud kasvatada uusi näitlejaid, vaid kasvatada väga häid inimesi. Inimesi, kes saaksid maailmast aru ja suudaksid seda ka hoida.

Harrastusteater ja kooliteater on osa Eesti teatri tervikust. Harrastajad on head teatrivaatajad ja kultuuri mõistvad inimese, kes kujundavad sellisteks ka neid, kes harrastajaid vaatamas käivad. Lisaks on välja kujunenud ja teada, et harrastusteatrist ja kooliteatrist tulevad väga head teatri tehnilised töötajad ükskõik mis alal – heli, valgus, video, kostüüm.

Harrastusteatri mure – aina kasvav juhendajate puudus

Tiit Alte tõlkija, näitleja, lavastaja

Harrastajate tippteatrite tase on järele jõudnud professionaalsele teatrile ja paljud etendused on mõnuga nauditavad. Kõik see on viimaste koolitatud näitejuhtide töö – mida edasi, näitab aeg.

Harrastusteatriga olen tegelenud vahelduva eduga 1983. aastast alates. Vahele jääb küll umbes kümne-aastane paus, kui töötasin Rakvere Muuseumis. Nende inimeste elukutseid, kellega olen koos teatrit teinud, on ette tulnud seinast seina: on olnud kontoritöötajaid, pensionäre, õpetajaid, turvamehi, põllumehi, metsamehi, raamatupidajaid, pillimehi, ettevõtjaid, ehitajaid, ärimehi, meditsiinitöötajaid, isegi riigikogulasi. Tõsi, viimased olid siiski professionaalsed näitlejad.

Muutustest harrastusteatris võiks rääkida pikalt, mina tahaksin esile tuua kahte momenti. Esiteks juhendajad. Kunagi valmistati neid ette kahes koolis, Viljandi Kultuurikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis, tänapäeval praktiliselt – ei kusagil.

Seega on üheks muutuseks, mida olen tähele pannud, aina kasvav juhendajate puudus. On truppe, kes sel põhjusel laiali on läinud. Asjatundliku juhendamise puudus on ähvardav oht harrastusteatri tulevikule.

Samal ajal on rõõmustavalt kasvanud harrastajate huvi kaasa rääkida olulistes ja aktuaalsetes küsimustes meie elus. Maastik on muutunud mitmekülgsemaks ja põnevamaks.

Midagi leiab harrastusteatrist igaüks: alates meelelahutusest ja lõpetades filosoofiliste keerukuste ja põletava aktuaalsusega.

Harrastusteatrid „peaksid” tegelema ja õnneks valdavalt tegelevadki lugude jutustamisega

Jaak Allik lavastaja

Harrastusteater, see tähendab näiteringid külaseltsides, asutustes, rahvamajade juures ja koolides, on minu arvates eestlaste massilise teatrihuvi vundamendiks.

Just ise tegemine äratab kõige suuremat huvi „päris” teatri vastu, sest on õppinud lapsest peale teatrit mõistma ja armastama.

Nüüd, kus ettevõtted üldjuhul oma töötajate vaba aja veetmise organiseerimisega ei tegele, rahvamaju suletakse, külaelu ähvardab väljasuremine ja uutes riigigümnaasiumides pole lavaga aulasid, kus saaks teatrit teha, ähvardab seda vundamenti tõsine oht.

Juba paaarkümmend aastat tagasi lõpetati ka harrastusteatrite lavastajate ettevalmistamine Tallinna Ülikoolis. Rakendusteatri õppesuunda on, tõsi küll, võimalik valida Viljandi Kultuuriakadeemia huvitegevuse erialal. Seda enam peame täna hindama neid inimesi ja asutusi, tänu kellele meie harrastusteater veel elujõulisena püsib.

Harrastusteatrid „peaksid” tegelema ja õnneks valdavalt tegelevadki lugude jutustamisega, mille kuulamiseks ja kaasläbielamiseks suurem osa inimesi teatris käibki. Ikka selleks, et võrrelda laval nähtavat omaenese elu ja probleemidega. Leida sealt ehk ka abi ja lahendusi või lihtsalt võimalust mõtete kõrvalejuhtimiseks eluraskustelt ning ka meelelahutust.

Katsed hakata harrastajatega viljelema postdramaatilist või postmodernset teatrit ja nn etenduskunsti jätaksid saalid vaatajatest tühjaks, kuid harrastusnäitlejate jaoks pole – nii tundub – primaarseks mitte eneseteostuse püüd, vaid ikka suhtlemine vaatajaga

Olen Elva Lend teatris teinud kaks lavastust. Esimese neist tegin just harrastusnäitlejatega, suurepäraste Aire Pajuri, Ülle Sillamäe ja Kaidi Pajumaaga 2020. aastal. See oli Aleksandr Mardani näidend „Kassi-hiire mäng”.

Miks sel aastal valminud „Eriku ja Anna” puhul oli teatrijuht Aire Pajuri soov, et seal teeksid kaasa profinäitlejad, peaks tema käest küsima. Mina igatahes sellist tingimust ei esitanud. Mõlema lavastuse puhul oli prooviprotsess puhas rõõm, sest tegemist oli väga andekate ja pühendunud näitlejatega ning mis minu kui lavastaja jaoks erti oluline – toredate ja südamlike inimestega

Ilmus Maalehes. Pildistas Aaron Urb.