Näitus on avatud, ütleb Ervin Õunapuu avamisel tulnud sõpradele.

 

15.aprillil avas kunstnik Ervin Õunapuu Tallinnas Raekoja platsil asuvas Galeriis – M oma fotonäituse “Fikseeritud miraažid”.  Näitus on üleval kuni 29. aprillini.

Mulle tundub, et Ervini esteetika on igivana ja tema maailmanägemine olemise piire laiendav. Teatritasku avaldab allpool loo, mis kirjutatud sama näituse Pariisis väljasoleku puhuks. On lootust, et näitus pärast Pariisi jaTallinna Puises maandub.

Aga minge ja veenduge ise kas ja mis neil piltidel seostub väljendiga “meie igapäevane jää”.

 

Mitte ainult fikseeeritud miraažid

 

Pilt näituselt.

 

Kolmapäeva (29. oktoobri) hommikul näitas ETV ERRi tehtud hommikuuudistes Pariisis olevat šokolaadinäitust. Vaatamisväärsuseks seal šokolaadist Eiffeli torn. Tänan sind, minu raha eest elav Eesti televisioon, tänan sind, minu ja teiste minusuguste raha eest uudist tootev ja edastav Eesti rahvusringhääling. Tänan sind selle eest, et nüüd olen uudise jagu rikkam. Tänan sind suure vaeva eest minu ja minu rahva targemaks saamisel tehtud töö eest.

Kolmapäeval (5. novembril kell 18) avatakse Pariisis Art Montparnasse´ galeriis teatrikunstnik Ervin Õunapuu näitus „ Le mirage“ . Kunstnik eksponeerib seal viimasel aastal valminud fotokollaaže. Ervini nähtud jäätunud maailm on enamikul eestlastest Eestimaal veel nägemata. Näitusele jõuab valik, 50 fotot kapal (kapa on uus materjal, 5mm papp, jäik, fotod on mõõdus 50×70 cm). Kunstniku arvutis on neid pilte ta oma sõnul sootuks rohkem – neljasaja ringis. Kui palju on neid meie mõtetes?

Kas see Eesti kunstniku näituse avamine Pariisis ületab me rahvusringhäälingu uudiskünnise? Näeme.

 

Sokolaadist torn ja eebenipuust torn

 

 

Näituse avamisel Pariisis.

 

Kahjuks ei saa ma ja paljud teised, kes ehk sest näitusest huvitatud, sõna „näeme“ öelda Ervinile Pariisis.

Tead, pinginaaber Ervin, miks? Sest mul ju tänases Eestis ei kõlba enam KULKAlt Pariisi sõiduks raha küsida, sest materiaalselt mõtlev Eestimaa ju kurjustaks nendega ja minuga. Turistiks peaks. Ja kui veel juhtub, et näituse avamisel sümboolse šampusepokaaliga pildile jääksime, oleksin kurjategija. Raha muide tuleb nüüd kokku hoida ja targemaks saamine ei ole Eestis mitte kunagi riiklikult tähtis olnud.

Ervin Õunapuu annab pisut lootust, et ta tuleval nädalal Pariisis eksponeeritud töid ka Eestis näha saab. Ausa mehena ka selgitab: „ Kunstnike Liidu liikmena olin ma täiesti kindel, et saan eksponeerida näitust „50“ Kunstihoone Galeriis, mis asub Tallinnas Vabaduse väljak 6. Pidulik avamine pidi toimuma 2006. aasta augusti alguses.

Tegin varakult avalduse, nagu kord ja kohus, lisasin CV, näituse kirjelduse, projekti eelarve… Kuraator, keda tunnen üle 20 aasta, oli väga lahke ja kõik tundus korras olevat päevani, mil ta teatas mulle, et näitust ei tule. Kõik. Ei ühtki põhjendust.“

Varjatud tsensuurist on Eestis, sosinal küll, aga siiski, kõnelema hakatud. Ja see ei puuduta vaid kunsti, kahjuks.

Ervini sõnul ei ole Pariisi näitus üheselt seotud sellega, et ta siin näitust teha ei saaks. Küsimusele, miks just Pariisis, vastab ta: „Noorena oli üks minu paljudest unistustest korraldada suur näitus Pariisis ja just Montparnasse´l, see koht oli siis ja on ka praegu minu jaoks eriline, lausa mütoloogiline.

Need pildid, see komplekt, ei vanane, vastupidi, mida aeg edasi, seda täpsemaks ja võikamaks need fotoennustused muutuvad. Ja nüüd on mul hea teada saada, kuidas seesama näitus avab end teises kultuuriruumis inimestele, kes ei tea minu kodumaist staatust n-ö kriminaalse teisitimõtlejana. “Le mirage“ on rändnäitus, mis läheb edasi Saksamaale, juuli lõpuks jõuavad pildid Puise kultuurimajja Läänemaal, kus toimub tuuri pidulik lõpetamine.“

 

Ervin Õunapuu Puises. Puise on koht kuhu näitus kord jõudma peaks.