Lugu ilmus Maalehes, Fred Jässi sünnipäeval
29.jaanuaril esitles kirjastus SE & JS rahvusraamatukogus kaht Fred Jüssi uut raamatut − „Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid“ ja „Kivimustrid“.
„1998. aasta kevadel, aprillis, toimusid Mariehamnis Ahvenamaal Baltimaade kultuuripäevad.
Kõneldi vähe, rohkem lauldi, mängiti pilli ja tehti näitemängu. Sõideti ringi ja käidi kirikus, mängiti veel pilli. Rääkisin noortele Eestimaast ja näitasin pilte. Eestimaa on ilus maa.
Ühel õhtusel loengul oli kuus inimest, igaüks ise rahvusest – kõige toredam kuulajaskond, kelle ees on mul kunagi tulnud seista.
Veidike jäi aega ka omapead ringi vaadata. Ilus ja võõras maa. Aina graniit. Ühel pärastlõunal võtsin fotokoti ja kõndisin läbi linnulaulust rõkkavate salude Natö bioloogiajaama juurde. Majas vaikus – vara veel. Aga sarapuud ja sinililled õitsesid ja lahekäärudes askeldasid veelinnud. Seadsin end ühele kaljule.
Vaatasin kaljupinda oma istumise all ja jäin õhtuni…“
See on üks Fred Jüssi tehtud pildi allkiri raamatus „Kivimustrid”. Kui intervjuuks kohtusime, rääkisin talle oma suhetest kividega. Sellest, et bioloogiaõpetajad ütlevad kivide kohta „elutu loodus”, kuid minu jaoks on just kivid vahel rohkem elusad kui inimesed. Sellest ka, kuidas kiviaeda ja kivitorne ladudes endale abilisi ei tahtnud, kuidas nendega mängisin ja kuidas kindel olen, et kivid ise valisid, kes neile naabriks sobis. Võõra ja ebameeldiva, mittesobiva viskavad nad oma kooslusest välja. Mina pean siis väljavisatuid uute ja sobivamatega asendama ja sobimatutele sobiva koha leidma. See oli lummav mäng, aeg peatub. Ja kõigil on oma koht.
„Jaaa. Ee, võib olla küll,“ ütles mu jutu peale Fred Jüssi, lisades, et temal on kiviraamatuga natuke teine sott. „Seal on kivimustrid. Mina tegin … mis mina, mina pole raamatu tegija, vaid ikka kunstnik Kersti Tormis. Seal on minu fotod kividest ja samblast, samblikest kividel. Idee ei ole minu, vaid tuli mujalt. Ent see idee oli impulss.“
Ei ole midagi elusamat metsas kui surnud puu
Fred Jüssil on ka raamat „Ajamustrid”. Seal on pildid ja jutud palkseintest, laudade oksakohtadest, ristlõigetest, elust vanadel hoonetel, ämblikud, putukad, kiilid ‒ väga põnev maailm. Ja muidugi heinaküünid.
„Ma ööbisin neis küünides ja hakkasin nägema küüni seintel galeriid, mustreid, oksakohti – see on niisugune ilu. Ja mul kunagi paluti teha üks näitus ning ma mõtlesin ja tegin nimega “Hääbumise ilu”. Näitus oli Rae vanglas ja hiljem sai Kersti abil raamatuks,” rääkis ta ise sellest meie kohtumisel. „Vanade hoonete aeg sai täis, nad lagunesid, neid veeti laiali, lõhuti … aga kui tal lastakse rahulikult surra… “
Fred Jüssi tuletas meelde, et Tammsaarel vana Andres sureb ju heinaküünis, ja Indrek mõtleb, et kui ta oma ringile läks, kas juba siis nii vaikselt hingas. „Andrese surm heinaküünis on omamoodi ülemlaul ühele tervele kultuurilõigule meie maal. Heinaaeg, heinategu, kuidas hoolitseti heinamaade ees, kuidas heina eest, sest see oli elu küsimus.“
Küünide rahu, lõhn ja elu. Fred Jüssi arvates ei olnud see sugugi juhus, et Tammsaare lasi Andresel just nii surra. „Kohas, kus katuse vahel pesitsevad nahkhiirte kolooniad, kus pidasid jahti nirgid, seal peatusid kakud… Milline elu! Jaaa.“
Rääkisin talle, kuidas mu laotud kiviaed ühe talvega vanaks sai. Vaatasin teda kevadel ja sain meeltega aru, et ta on nüüd ise, seal ei ole enam mu higi, verd ja pisaraid. Kiviaed oli äkki igavikuline ja justkui kivid otsustasid, et nüüd on nii.
„Võib-olla on kivid otsustanud, võib-olla on kusagil mujal otsustatud, seda ma ei oska öelda. Aga missugune maailm avaneb, kui sesse süveneda ja hakata kive vaatlema! Ma pildistasin selliseid kive, kus on peal tekstuur, mitte seda, mis seal peal kasvab või millele ta elu annab. Vaatad ja imetled seda…“
Mõtlesin endast vanemat meest kuulates, et tahan tema raamatuid endale saatjaks. „Vaikuse maastikes…“ on näiteks üks tarkus, mida soovitaksin kõigile.
Viljakas mittemidagitegemine
„Maailmas on suur vajadus mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda.“
MARGUS MIKOMÄGI
Fred Jüssi
– Sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal.
– Eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.
– Pojad Mart ja Ivar on merebioloogid, tütar Mari õppis keskkonnakaitset. Abikaasa Helju suri 2006. aastal.
– 1958 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli bioloogi-zooloogina.
– 1958–1960 töötas Hiiumaal Emmastes õpetajana.
– 1962–1975 ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis looduskaitseinspektor.
– 1976–1989 Eesti Raadio kaastöötaja, saatesarjade „Linnuaabits“ ja “Looduse aabits” autor.
– Salvestanud looduse hääli, nii helimaastikke kui ka paljude Eesti lindude, konnade jt hääli, publitseerinud albumeid ja looduseteemalisi jutustusi, samuti mõtisklusi loodusest.
– Tunnustused: Eesti eluteaduse hoidja, Eerik Kumari looduskaitsepreemia, Eesti Taassünni auhind, Valgetähe IV klassi teenetemärk, Riigivapi III klassi teenetemärk.