Lavastaja Merle Karusoo ütles, enne „Kes ma olen?” esietendust, et palub seda mida näeme ja kuuleme, vaadata kui esitlust, mitte kui lavastust. Etendus, esitlus vaadatud, ei lasknud mind lahti mõte, et kui see polnud lavastus, siis kuidas nimetada seda, mida olen vaadanud me teatrites aastakümmneid?

Mu ajakirjanikust sõber kui talle seda Merle Karusoo esitluse ja lavastuse mõtet vahendasin tõdes ilma asjasse süvenemata, et see on nüüd küll eputamise kõrgem klass. Merle Karusoo ja edev? Kirjutasin: „Merle ei ole eputis.”. Sõber vastas: „Teatris ja mitteeputis?”.

Ütlesin, et kogu teatrile edevusesildi külgeriputamine on liiga lihtsustatud mõtlemise vili. Edev Aarne Üksküla? Sõber oli lõpuks minuga nõus, et päris asju tehakse siin ilmas ikka sisemisest sunnist.

Tõin selle mõttevahetuse lühidalt ära selleks, et jõud oma mõttega sinna, et Merle Karusoo on teatris uurija. On antropoloog. „Antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Antropoloogia on ka teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Eelkõige on tegu võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisega, vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest üldse.”Teater saab olla vahend uurimiseks ja Merle Karusoo on seda elulugusid kogudes ja lavale tuues pühendunult kasutanud. Teater on lugude jutustamise kunst.

Kooli töö

Kõnealuse „Kes ma olen” kavalehe esiküljel on templina kujundatud kiri „Kooli töö”. Sellel on mitu mõtet mu jaoks. Üks muidugi see, et oma lugusid räägivad Eesti muusika ja teatriakadeemia lavastajaõppe magistrandid. Tegu on Merle Karusoo lavastajate magistrantuuris tehtud kuulamiste ja seal settinud magistrantide mõtete kvintessentsiga. Kujutan ette küll, millisest massist räägitust see poolteist tundi, kus üheks noort inimest räägivad oma vanematest, vanavanematest ja endast kokku kärbitud sai. Kärbitud nii, et erinevatest lugudest tekiks üks uus terviklik lugu.

See teine koolitöö mõte on mu jaoks aga see, et enesemääratlemiseks, enese mõistmiseks ja seega ümbritseva reaalsuse mõistmiseks ja miks mitte ka tuleviku aimamiseks tuleb meil kõigil endalt küsida, kes ma olen?

Pärast lavakooli noortega tehtud lavastust „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” ütles Merle Karusoo: Mulle on kõige tähtsam, et nad teaksid, kes nad on. See tähendab, teadvustaksid oma ja oma vanemate-vanavanemate lugu. Siis ei saa eesti lugu neile võõras olla, ükskõik, mis teemat me käsitleme.” Ajalugu… Juhan Liivile omistatkse mõtte: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.”

Valikud

Minu jaoks oli seekordse „Kes ma olen?” esitluse peamine teema valikud. Kes valib selle kuhu perekonda inimene sünnib? Inimese saatus. Kui palju me elus mängib rolli juhus? On see, mis perekonda me sünnime, kellega me elus kohtume, millise elukutse valime, mis meid rõõmustab ja kurvastab ikka juhus?

Kõnealune „Kes ma olen?” algab ajalootunniga ja pisut üllatava tõdemusega: „1917. aasta revolutsioonid Venemaal viisid nii EV tekkeni kui ka Nõukogude Liidu tekkeni. Paradoksaalsel moel, kui poleks 1917. revolutsioone poleks ilmselt EV sellisel kujul, aga poleks võibolla ka vabariigi esimese perioodi lõppu 1940ndal aastal.”. Vaid mõned märksõnad lugudest, mis järgnevad: emigratsioon, sõda, mobilisatsisoon, vangla, küüditamine, leppimine, ajaloolised pöörde… Kes teegi valiku, kui me vanavanemad ei mahtunud llaeva, mis neid pidi viima Rootsi või Leningradi?

Ja veel üks ülitähtis Merle Karusoo meetodi ”Kes ma olen?” fenomen, kui sellesse teemasse süvened, siis see mis saad on põlvkondade ülene ja põlvkondi ühendav.

Selle nähtud põlvkondade ülese loo raam, mis algab ristleja Auroora kahuripauguga, lõppeb 2023. aastat aprillis. Räägib magistrant Viljandi Ugala tetri kunstiline juht Liis Aedmaa. Ta ütleb, et tema vanem laps lõpetab põhikooli. „Tänapäeval toimub põhikooli lõpus selline valikuralli, et mul hakkab kõrvalt vaadates halb ja halb on paraku ka neil noortel inimestel, kellele tehakse selgeks, et nad peaksid 15-aastastena juba justkui teadma, kelleks nad saada tahavad.

Kes annavad alla, kes pingutavad veri ninast välja ja osad    söövad rahusteid.”

Ja siis küsib ema Liis, et aga mida oskab see 15-aastane nii väga valida? „Kust ta teab, kelleks ta saada tahab? Ja kas tänapäeval üldse saadaksegi kellekski?” Paljusid neid ameteid, kelleks need 15-aastased siis justkui saada tahavad, ei pruugi mõne aasta pärast enam olemas olla ja suur osa sellest haridusest, mis nad seal ihaldatud gümnaasiumis lõpuks omandavad, on muutunud täiesti mõtetuks. „Ja mis nad siis teevad? Mida nad siis valivad?” küsib Liis Aedmaa. Just tema onvahepel jõudnud rääkida oma vanaisa ja vanaema loo, kes oma valiku tegid just 17-18 aastaselt. Liis ütleb: „Täna on mu Memme 120. sünniaastapäev. Tema tegi ka väga noorena valikuid ja tema valikud määrasid tema elu pöördumatult. Just need samad 17-18. aastasena tehtud valikud.”

Aeg

Ütlen selle nüüd siin välja, miks ma seda mis nägin lavastuseks pean, ehhki aktsepteerin meistri soovi, et oli esitlus. Seee poolteist tundi oli täis kirgi ja vastuolusid, erinevaid seisukohti ja polaarsusi, ometi läbis seda kõike humaane pilk. Lavastaja pilk, kes sidus kokku, mitte ei rebinud katki.

Veelkord annab just selle esitlus kavaleht nähtust ja miks mitte enda põlvnemisest mõtlemiseks otsa kätte. Kavalehel on ära toodud esitajate nimed ja jah, just lühike kuiv ülevade sellest, kes nad on. Loed selle läbi ja see informatsioon läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui ei oleks seda poolteist tundi laval koosolemist ja ausalt oma lugude rääkimist.

Uskuge mind, tsiteerimis ja kirjeldamisväärset on selles kontsntreeritud ajas palju. Ma juba vaadates võpatasin kui seal kusagil lõpu poole, kui magistrantide jutt vanematel ja vanamatelt iseendale läks ja Leeni Linna ütles, et ta on suur muretseja. Et muretseb enda ja teiste pärast. „Muretsen otsuste ja valikute pärast, muretsen mida teised minust arvavad. Muretsen kas ma kiirustan liigselt või muretsen sellepärast, et võtan liiga palju mõtlemisaega.”

Aega on liiga vähe, ütleb noor inimene ja sõnastab: „Kui murede murrust see üks kõige suurem mure muretseda, siis ehk see, et aega on kogu aeg liiga vähe. Aeg saab otsa.”

Leeni Linna küsibja ma usun, et neilkindlasti, kes kes ma olen teekonna Merlega läbinud, ehk ka teistel on mõttetes sama: „Kas ma jõuan selle napi ajaga, mis mulle on antud siin elus, saada nii lavastajaks kui armastajaks kui emaks? Tikk-takk-tikk-takk.” Kuidas kasutada aega, et saada inimeseks?

Paslik on see lugu lõpetada ainsa definitsooniga kavalehelt, mis kõlab ka esitluses: „Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse dissonantsi ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega.”

Eraldi:

„Kes ma olen?”

Merle Karusoo lavastajate magistrantuur

Laval: Andreas Aadel, Liis Aedmaa, Dan Jeršov, Karl Koppelmaa, Leeni Linna, Mart Piirimees, Maria Reinup, Eduard Tee, Tormi Torop

Assisteerisid: Johan Elm, Birgit Landberg

Etendused 27. mail 16.00 ning 29., 30. ja 31. mail 18.00 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis (Müürivahe 12)