Lavastaja Elmo Nüganen räägib meie aja kangelastest ja sellest, mis aeg tema jaoks praegu on.

Laupäeva õhtu, kesklinn, näitlejate õpetaja Elmo Nüganen on lõpetanud päeva kestnud erialatunni Toompeal lavakoolis. Nädala pärast on eksam.

Räägin Elmole, et mulle tundub pisut kohatuna, et kaks piisavalt vana meest saavad külmal õhtul kokku ja räägivad teatrist. Eks ma sisimas arvasin, et meelitan lavastaja nii teatri tähtsusest rääkima just keerulises muutuste ajas. Elmo aga ütleb hoopis: „Räägime siis muust, homme on valimised.“

 

Kuidas sina praegust aega tajud või ei ole sul aega?

Ükskõik kas aega on või mitte, ma arvan, inimesed tajuvad, et midagi on teistmoodi. Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame ja räägime. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest? Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber? Me kõik saame palju signaale, et äkki on aeg hakata mõtlema teisiti.

Kui mõelda meie planeedi probleemidest, siis me saame aru, et olukord on üsna lähedal sellele, et olla kriitiline.

 

Tajud sa seda?

Nagu me kõik, tahaksin väga uskuda, et see veel ei ole nii. Võimalik, et on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhoone-efekti, CO² meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist – see pole põhjus, see on tagajärg.

Mitte keegi ei tea, võibolla tõesti ei tea, kus on tegelik põhjus.

Ühest vastust ei ole.

Mõned arvavad põhjuseks inimkonna liigse tarbimise. Mõned, et põhjus on hoolimatu suhtumine oma koduplaneeti. Mõned, mis ju ka väga loogiline, et meid on liiga palju. Kuidas seda piirata? Seda ei saa ju piirata.

Kuidas öelda Eestis, et saage vähem lapsi, olukorras, kus me rahvas on väljasuremise ohus? Meid sureb rohkem kui sünnib. Ja rääkida eestlastele seda, mis globaalsest vaatepunktist tähtsaim tundub, et maakera ei kannata sellist hulka inimesi välja.

Teadlased on maailmas uurinud, arvutanud ja, sõltumata sellest, kus nad elavad ja oma tööd teevad, jõudnud üsna ühele ja samale järeldusele: selleks, et me ei tekitaks oma koduplaneedile kahju, võiks meid olla mitte üle pooleteise miljardi. Meid on praegu juba kolm-neli korda rohkem.

Mis saab edasi? Ka tõesti polegi muud võimalust, kui et me kurname planeedi ära ja hakkame siis, arvates, et see on väljapääs, minema naabrimehe krundile või üle merede kelle tahes teise inimese maale, arvates, et see päästab ja lahendab. Võimalik, et see ei lahenda midagi, võimalik, et mitte miski ei lahenda.

Kogu me planeet on kaitsmata selle eest, mis võib juhtuda universumis. Ei saa öelda, et iga hetk, aga seda ei saa välistada, et mingil hetkel võib mingisugune kosmose praht suure hooga langeda meie poole ja me ei suuda mitte midagi teha.

 

Ma usun sesse, et planeet Maa on täpselt sama elus nagu sina ja mina.

Muidugi, muidugi. Me areneme, liigume nii-öelda arengu suunas, aga kas oleme kindlad, et globaalses, ülearvutiseeritud ja elektroniseeritud maailmas meie ehk inimesed areneme selles suunas, nagu tahame.

Me tahame ju, et meie lapsed oleksid…

 

…õnnelikumad.

Õnnelikumad, loovamad. Suhtuksid suurema lugupidamisega meie koduplaneeti, üksteisesse, oma naabrisse siin ja üle merede… aga kas see nii ka päriselt on? Me ei tea seda, äkki see, mis praegu toimub, on kõike muud, kui noore inimese loovust arendav.

Arvutite, televisiooni, kommertsialiseerumise ja muu taolise ajastul pakutakse meist noorematele põlvkondadele, lastele valmis produkte. Selle asemel, et laps loeks raamatuid ja kujutleks, kuidas see kõik võiks olla, fantaasia hakkaks tööle, saab ta korraga, noh, näiteks mitu animafilmi.

See ei tähenda, et filme ei tohiks olla, muidugi tohib, aga tasakaal – parlanks on äkki käest ära läinud. Meil on valmis toit, valmis lahendused ja valmis mõtteviis. Äkki me tapame sellega noore inimese loovuse ja mõtlemisvõime ära?

 

Mis elu see siis on, kui on kõik valmis?

Jah, kõik on valmis. Ma olen vahel saanud märke, ise märganud ja kuulnud õpetajaid rääkimas sellest, millised probleemid on koolihariduses. Küsimus ei ole ju selles, et lastel on vähem teadmisi. Kuna lugemus on väike, siis eneseväljendamise oskust pole. See on nullilähedane (äkki teen noortele väga liiga), no igatahes tunduvalt väiksem, kui võiks olla. Selgub, et ka koolis saavad õpilased valmis vastuseid. Eksamiankeeti tehakse ristikesi, selle asemel, et tahvli ees õpetajale ja oma klassikaaslastele rääkida, mida ollakse lugenud, ja kuidas selleni, mis vastuseks, jõuti.

Kõikides koolides see nii ei ole. See on kooliti erinev ja see sõltub eelkõige õpetajatest. Kiirel ajal on aega täpselt nii palju, et teha linnukesi valmis trükitud töövihikutesse. Märkida ära õige ja vale vastus, on neid variante siis kolm või viis, ei ole tähtis, seda, et inimene suudaks ja tahaks ennast väljendada, ei õpetata.

Noortel on vastused ja vaatepunkt olemas, aga nad ei leia sõnu. Jääb mulje, nagu mõtleks Eesti noor inimene inglise või mis tahes muus võõras keeles ja siis justkui tõlgiks oma mõtteid ümber emakeelde, eesti keelde.

 

Sinu viimase lavastuse nimi on „Meie kangelased“. Kes on meie kangelased täna Eestis?

Meie aja kangelased? (Mõtleb pikalt. ) See sõltub taas sellest, mis kandi pealt vaadata. Näiteks need meie Eesti poisid, kes on missioonidel Afganistanis, Iraagis. Kas nad ei ole kangelased? Nad ju maksavad ette oma eluga avanssi meie väikese Eesti eest, et kui meil siin midagi juhtub, siis tullakse meile appi.

Või Eesti põllumees, kes rabeleb PRIA ja me riigi toetuste vahel, püüab hakkama saada ja ei sõida Toompeale piimaautoga, et seal piima maha valada? Või õpetaja, arst, kes ei lähe praeguses situatsioonis esimese kutse peale tänavale streikima? (See ei tähenda nüüd etteheidet ametiühingutele, kes rahvast tänavale kutsub, äkki see ongi ainuõige.)

Need inimesed, kes on Toompeale valitud, ei vasta minu arusaamisele kangelasest. Siin olen kahtlev ja skeptiline.

Ma ei saa aru, millest see tuleb, võibolla sellest, et meie iseseisvusperiood on nii lühike, võibolla sellest, et meie kultuurikiht on väga õhuke… Millest see tuleb, et kui inimene ronib mööda Patkuli treppe üles Toompeale, ta kohe unustab ära, mis toimub all?

 

Sellest hetkest hakatakse sõitma, enam ei kõnnita.

Loomulikult on erandeid nagu igas asjas. Kangelased on kõik need vanemad, kes pole suurepalgalised ja kellel on peres üks-kaks last, kes vaatamata raskustele kasvatavad neid.

Kahjuks saavad meie ajal kangelasteks ühed teised inimesed, meediakangelased. Kahjuks on see nii, et paljudel just tõmbekeskustest kaugemal elavatel inimestel pole võimalust valida, kas minna teatrisse, kinno… ja nende eest valib meedia, ajaleht, televisioon, neile tehakse päevakangelasi.

 

Mulle oli meeldiv üllatus, et ühes saates, mis sisuliselt mulle ei meeldinud, valiti aegade parimaks Eesti lauluks Tõnis Mägi “Koit”.

Jah, ma kuulsin. See vahest on ka aja märk. Kas siis, kui poleks olnud kahe aasta taguseid aprillisündmusi, kas siis oleks kõik samamoodi nagu praegu? Ma arvan, et ei. Ma ei võrdleks, kas on parem või halvem. On selge, et need sündmused panid pea iga Eestimaal elava inimese silmis ohulambikese põlema.

 

Kuidas su Moskva tuttavad sesse suhtuvad?

Veri on paksem kui vesi… paraku. Ja sellest tuleb aru saada.

Me peame aru saama neist, kes meid ei mõista, ja nemad peavad aru saama ka meist. Meie, miks neil on raske heaks kiita pronkssõduri ära viimise viisi, ja nemad, miks meie seda nii pika aja jooksul oleme tahtnud.

Ma ei räägi ju neist, kes lõhkusid ja laamendasid. Neid, kes lõhkujaid toetasid, on väga vähe. Ka teiste rahvaste seas, usun.

 

See eelnev on meil üks mõistmise jutt olnud. Mis äkki päästab maailma?

Ühel filmifestivalil 2002. aastal Venemaal ma nägin noore Gerassimovi tehtud filmi Teisest maailmasõjast. Me põlvkond võib ette arvata, kust kandi pealt või mis film oli. (Muigab.) Aasta oli 1943. Valgevenesse, pealetungiva Punaarmee vägede vahele olid juhuslikult jäänud mõned Saksa sõdurid, nende seas üks Saksa tsiviilarst. Selline prillidega, paksuke, sõjaks täiesti kõlbmatu – tšehhovlik tegelane.

Nad ei otsinud muud kui väljapääsu piiramisrõngast. See arst aga ravis seal nii ühtesid kui teisi, olenemata poolest…

(Siinkohal katkestavad Elmo jutu pasunahelid „Mu isamaa armas“ ja Pika Hermanni tornis langeb sinimustvalge lipp.)

Kõige huvitavam selle filmi juures oli, et kui see üldse andis hinnanguid, siis sellele poolele, kes ei valinud vahendeid, sildistas ja lasi kohe maha – see oli Nõukogude armee.

Filmitegija nägi iseendid teiselt kaldalt, teiseltpoolt rindejoont. Kui kasulik on oskus näha iseennast kõrvalt, see suur oskus. Ja seda ei ole lihtne teha. See film ei rääkinud sellest, et ühed on head ja teised halvad, vaid rääkis üldinimlikust, rääkis inimeseks olemisest.

 

Kas see oli julgus? Kas meil täna julgetakse?

Mina arvan, et julgetakse.

 

Mida sa õppisid eelmisel aastal Vargamäel tehes ja nähes Tammsaare teatrimaratoni?

Ma sain teada, et nende inimeste hulk on kordades suurem, kelle jaoks Tammsaare on tõesti mitte ainult hea kirjanik, vaid rahvakirjanik. Ma avastasin Tammsaare, siis avastasime selle trupiga koos ja siis koos publikuga. Kui suur on nende inimeste hulk, kellele Tammsaare kirjutatu korda läheb, kui on aega lugeda, tegeleda või vaadata. Teater ei söötnud midagi ette, vaid pakkus mõtlemisainet.

 

Olen ma õigel teel arvates, et teater peab olema ajast ees?

Üldiselt küll, aga eks ta vahel sörgib kaasa, vahel on sabas. Samas ei saa teatrit süüdistada, siin ei ole üht retsepti. Teha Portugali teatrit Lätis, see paneb kõiki ilmselt õlgu kehitama. See ei tähenda, et ei peaks tegema Portugali näitemängu Lätis või Läti näidendit Eestis. Ikka tuleb rääkida selle maa rahvaga, kes sel maal elab. Nii nagu Tammsaare ja Pärt, või Kross või Mozart omal maal.

Eesti filmi, kunsti, teatri, kirjanduse… loomeinimesed on tööandjad kultuuriministeeriumile, mitte vastupidi. Kui neid poleks, poleks ministeeriumi vaja. Ministeerium on loodud, et loomeinimesed saaksid kõnelda sellest, mis neid puudutab, sellest, mida nad öelda tahavad oma rahvale. Ministeerium, mis tahes valdkonnas, peab aitama oma valdkonna tegijaid. Loomingulised inimesed instinktiivselt hoiavad loomeinimeste poole.

 

Kas sa solvusid ka, kui tekitati vastasseis Linnateater versus Kultuurikatel?

Ei, ei, ei, üldse mitte. “Solvumine” on vale sõna. Ma pettusin väga rängalt, puutudes kokku Eesti erakondade kultuuritusega. Pärast seda juhtumit ei ole mitte ükski loominguline kollektiiv, õieti mitte keegi kaitstud poliitikute – pole vahet, mis erakonnast nad on –, võimaliku künismi, hoolimatuse, vastutustundetuse, demagoogia ja poliitiliste mängude eest.

 

Inimesed on võimust ja poliitikast võõrandunud?

Praegu on mul tunne, et tegemist pole enam võõrandumisega, vaid vastureaktsiooniga. Inimesed hakkavad vastu, hakkavad streikima. Ja siin tuleks selget vahet teha – nad ei protesti Eesti riigi, Eesti põhiseaduse, lipu, vapi ja hümni vastu, vaid silmakirjalikkuse, demagoogia, tühjade sõnade ja lubaduste vastu. Protestitakse teatud mõtteviisi vastu, selle vastu, et meid tehakse lolliks.

Ma ei kutsu kedagi üles tänavatele tulema, aga need, kes avaldavad praegu oma arvamust, toetavad oma riiki.

 

Eraldi:

Sellel suvel mängib Linnateater viimast korda Vargamäel su lavastust „Vargamäe vabariik“. Kas sa muutsid ka midagi nüüd seda taas vabaõhulavale sättides?

Ei, lavastus on sama, muutusid mõned osatäitjad. Aga muutunud on aeg meie ümber. On muutunud nii kõvasti, et mitmed stseenid, mis olid lihtsalt huvitavad mõttelt, nüüd kõlavad väga teravalt ja ehedalt.

Näiteks Aleksander Eelmaa mängitud Bõstrõi ütleb (Elmo mängib stseeni ette nii, et üle kuulaja selja jooksevad külmavärinad.):

“Majandusteaduse järgi peaks töölisrahvas veel natukene kannatama. Ta võiks veel natukene kannatada, aga, näe, ei kannata, enam ei kannata. Võtab lipud kätte ja läheb streikima. Maailm on ju täiesti paigast ära. Seesama töölisrahvas, keda enne mitte keegi ei kartnud, seesama töölisrahvas ise kartis, aga nüüd hakatakse teda kartma.”

Nii ta räägib. Kogu see “Tõe ja õiguse” kolmas osa keerleb streikide ümber. Eelmisel aastal, kui me olime õndsuse tipul koos oma laristamise ja priiskamisega (ma ei räägi siin teatrist, vaid üldisemalt) ning kõigile tundus, et oleme kõikvõimsad, kõlas see lavastus hästi, aga ei kõlanud nii nagu praegu. Nüüd see lõikab teravalt.

 

 

Elmo Nüganen – (sünd. 1962) näitleja, lavastaja, kolme tütre isa, Tallinna Linnateatri peanäitejuht aastast 1992. Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor.

Mõned viimase aasta tegemised:

Võttis vastu ja juhendab EMTA lavakunstikooli XXV lennu 19 esimese kursuse üliõpilast.

Kui selgus, et Linnateatri kaua lubatud uut maja ja suure saali ehitust ei alustata, tegi koos abilistega põhjalikult ümber teatri pikalt ette mõeldud plaanid.

Lavastas ja juhtis Linnateatri teatrisuve Vargamäel, kus muu hulgas mängiti ühes jutis läbi kogu Tammsaare romaan „Tõde ja Õigus“.

Lavastas Linnateatri taasaavatud Põrgusaalis Jean-Luc Lagarce näidendi „Meie kangelased“.