Edward von Lõngus: Ma tulen loomingust ja lähen loomingusse

Palun tänavakunstnik Edvard von Lõngust, et ta joonistaks Maalehele endast autoportree. Mõtlen visuaalset, aga tema teeb seda sõnadega, öeldes muuhulgas, et maailm on muutunud järjest ebastabiilsemaks ja surmatants kogub üha suuremat hoogu.

Küsin igaks juhuks Peeter Volkonskilt, et ega tal ole mulle jagada Edward von Lõnguse telefoninumbrit. Peeter vastab ei. Küsin siis, et kes võiks teada. Peeter vastab, et keegi ei tea. Mina, et nii ei saa olla. Peeter: ei saa, jah, muidugi, ta ise teab.

Igaks juhuks küsin sedasama teiselt Tartu sõbralt ja enda üllatuseks saan numbri. Peale selle teatab ta, et lisaks numbrile teab ta nime ka, aga seda mulle ei ütle. „Nime ütleb ta sulle ise, kui ütleb, kena inimene on,” saan teada.

Helistan. Von Lõngus ei võta toru. Kirjutan toimetajale, et ilmselt ikka ei saa seda lugu, millest rääkisime. Ja siis heliseb telefon. Küsin, kas telefoni otsas on mees, kes peidab ennast von Lõnguse nime taha. Napp jah. Levi on kehv. Mu vestluskaaslane ütleb, et läheb õue. Levi läheb heaks. Räägin oma jutu ära. Ja lõpetan, et saame kokku. Tema ütleb, et kõik küsimused kirjalikult, annab meiliaadressi ja lõpetab kõne.

Meie kirjalik side toimib. Kui vastused käes, saan aru, et lisaks anonüümsuse soovile on minuga kõnelev mees äärmiselt täpne, sõna- ja mõttetundlik. Sellepärast siis vist see kirjalikult vastamise soov. Oma kirjade lõppu kirjutab ta: „Edward, heatahtlik huligaan, poeetiline vandaal”.

Hakkasin teile küsimusi kirjutama ja jäin kohe hätta, kas teid on kaks või üks? Ja kummalt ma siis nüüd küsin, kas Edward von Lõnguselt või mehelt, kes on selle kunstnikupseudonüümi taga?

Edward von Lõngus on idee. Hulk mõtteid, mis koondunud üheks ähmaseks varikujutiseks. Kunstiline kontseptsioon, mille kandjateks on kõik, kelle teadvusesse tema looming jõudnud on. Ta sündis ühe inimese peas, kuid nüüdseks on ta levinud juba teistesse peadesse. Nagu arvutiväline arvutiviirus, mis nakatab ühe teadvuse teise järel. Just praegu saavad Edward von Lõnguse osaks ka kõik need inimesed, kes seda artiklit loevad. Uuest ideest laiendatud teadvus ei saa enam kunagi tagasi endisi mõõtmeid.

Igas kultuuris on olemas kontseptsioon vaimust, kes tuleb kunstnikule peale ja võtab ta loomehoos üle. Igal kunstnikul on oma muusa. Mina andsin enda omale nime ja kuju. Aja jooksul hakkas ta oma elu elama, järjest rohkem oma tahet ja iseloomu avaldama, ning minu rolliks jäi oma muusa tahtmist täita. Eks mul endalgi on keeruline aru saada, on meid üks või kaks või hoopis mitu.

Äkki seletate, miks te teete tänavakunsti just sellise nime all? Aadlitiitliga hipi?

Nagu von Lõnguse looming, on ka see nimi absurdne kollaaž erinevatest kultuuriruumidest pärinevatest mõistetest, mis traditsiooniliselt ei saaks kuidagi kohtuda. Lõngus oli möödunud lähimineviku halvustav sõna sedasorti inimese kohta, kelle hoiak ei ühtinud domineeriva ideoloogia jõujoontega. See tekitas äratundmist. Voni lisamine muutis endise sõimusõna uhkeldavaks tiitliks.

Mis vahe on lõngustel ja hipidel?

Pole minu asi terminoloogiaga tegeleda.

Mis muusikat Lõngus kuulab, kuidas see valik ajas muutunud on?

Muusikamaitse on elu jooksul üha avardunud. Üks tänapäeva maailma suurimaid rõõme on lõputu hulk muusikat. Ajaloohuvilisena ja miksimiskultuuri esindajana meeldib mulle töö kõrvale kuulata klassikute moderniseeritud remikse.

Kui vana on von Lõngus ja kui vana olete teie, kes talle silmade ja aju eest on?

Edward von Lõnguse ametlik sünniaasta on 2008, millest lähtudes on ta vanus 16. Hullumeelne teismeiga. Mina olen pisut vanem. Piisavalt, et 16 aastat tagasi Edward välja mõelda.

Millest te räägite, kui von Lõngusega kokku saate? Kas luule, poeesia, maailma asjade kujundlikkus ka jutuks tuleb?

Von Lõngus näeb kogu maailma kunstiteosena. Kunst pole teadupärast kunsti teha, vaid kunstis kunsti näha. Mõni asi vajab lihtsalt pisut rohkem vormistamist. Tal on lõputult mõtteid, kuidas kunsti teha. Ideede hulk ei lõpe kunagi.

Kas te olete mõelnud sellele, et mingi nihkega kõik asjad maailmas korduvad? Et liigume spiraali mööda? Millised on teie mõttekäigud?

Kultuuriliste ja ajalooliste paralleelide leidmine on minu tegevuse põhiolemus. Ma loon kultuurilist kollaaži; analüüsin kultuurikoodi, lõikan sellest juppe välja ja kleebin neid uutel viisidel kokku, luues niimoodi uusi seoseid. Praegu on deja vu tunnet kahtlaselt palju. Üha äärmuslikumad meeleolud on vallutamas ühiskondi ja poliitmaastikke. Pinged tõusevad ja sõjakahinad kahisevad. Ei pea olema ajaloolane, et teada, kuhu sellised meeleolud viimane kord viisid.

Kuidas te leiate oma kunstile süžee, koha ja kas teil on teostuse juures abilisi?

Tänavakunst pole mitte kunstiteose paigutamine tänavale, vaid tänava muutmine kunstiteoseks. Parimas teoses sulanduvad pilt ja selle asukoht täiuslikuks tervikuks. Suurimad sellised õnnestumised olid näiteks „sure, koer” Palamusel või „Alasti keiser” Toompeal. Väikeseformaadilisi töid saab teostada üksi, kuid suurte šabloonidega töötades kulub šablooni hoidev abikäsi ära.

Milline näeb välja teie argipäev? Päeval magate, öösel teete kunsti?

Jah. Ateljee ja tänav.

Kui palju teid on mõjutanud kirjandus? Tooge mõni näide raamatutest, mis on te loomingut mõjutanud ja mõjutavad?

Mul on mõtteline kollektsioon kõigist lugudest, mis sisaldavad seinale kirjutamist või joonistamist. Näiteks selline raamat nagu „On üks ninasarvik Otto”, kus poiss joonistab maagilise pliiatsiga seinale hiiglasliku ninasarviku, mis ellu ärkab ja seinalt maha astub. Või „Karlsson katuselt”, kes kirjutas Majasoku köögiseinale hoiatava sõnumi tema saiakeste kaneelisisalduse kohta. Või Põhja Konna koopamaalingud raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu”.

Kui suur mõju teie maailmapildi kujunemisel on kinokunstil? Milliseid filme te esile tõstaksite?

Filmikeelt kohtab mu loomingus väga palju. Olen kasutanud päris palju Stanley Kubricku ja Tarantino, aga ka Eesti filmiklassika motiive.

Kuidas te suhtute perekonda? Kas kunstnikul on seda vaja või on see enamasti risuks kaelas?

Igaühel on tarvis kuuluvust ja kogukonda.

Kui palju te kartsite tänavakunsti tehes, et teid avastatakse, jääte vahele; kui palju siis, kui te alustasite, kui palju nüüd? Oli ja on teil vahel hirm?

Alguses oli adrenaliini kindlasti rohkem. Praeguseks olen pidanud liiga palju eri riikide politseinikega suhtlema, et nende ees hirmu tunda. Enamasti on need kohtumised olnud professionaalsed ja viisakad ning kulgenud ilma liigsete ebamugavusteta. Politseinikud oskavad väga hästi vahet teha kunstnikul ja päris pätil.

Kas see häiris, häirib teid, et kuulsaks saite oma kunstiga?

Võiks ju väita, et kuulsus on loomingut pärssiv, sest looming on mäng. Avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all pingevabalt mängida ei ole lihtne. Liigse edukuse pärast nuriseda pole aga samuti viisakas ega õige. Ennekõike on mul siiras rõõm, et minu mõtted on leidnud maailmas tähelepanemist ja vastukaja, ning ma olen rahul tunnustusega, mis on mulle osaks saanud.

Miks üldse see salapära enam, nüüd, kus te olete saanud tuntuks? Kas arvate, et kui saladus teie isiku ümber lõhutakse, siis kaob ka huvi?

Soovin jagada oma sisemust, mitte oma välimust. Meie maailm vaevleb niigi raskekujulise isikukultuse käes, kus kuulsused on ülendatud ebajumala staatusesse, kelle iga liigutust, püksinööpi ja juuksekarva ülima tähelepanuga jälgida ja kommenteerida. Ma ei soovi sellega mingit tegemist teha. Ma soovin tuntust oma kunstile; oma ideedele ja mõtetele, mitte oma füüsilisele kehale, mis ei erine millegi tähelepanuväärse poolest teistest samasugustest. Ma jagan maailmaga oma sügavamat olemust – oma mõttemaailma.

Olete te maa- või linnalaps? Te vastusele vastavalt äkki selgitate, mis see n-ö päritolu teile tähendab?

Edward von Lõngus ei oleks saanud sündida kusagil mujal kui Tartus. Heade mõtete linn on minu looja. Tartu sisaldab õiges koguses vaba vaibi, mängulisust, nooruslikkust, vanu teadmisi ja uusi mõtteid. Olen üritanud ka mujal elada, kuid loomingule pole see kunagi kasuks tulnud. Parim looming on ikka võrsunud Tartu kultuuriliselt viljakast pinnasest.

Mida teie enda jaoks tähendab identiteet? Kuidas te ennast identifitseerite?

Olen loomejõu vektor. Ma olen loodud kõikidest loojatest enne mind ja saan osaks kõikidest loojatest pärast mind. Ma tulen loomingust ja lähen loomingusse.

Milline kunst meeldib teile, milline von Lõngusele, on seal vahet, on teil eeskujusid?

Von Lõngusele meeldib rohkem sisu, minule meeldib rohkem ilu. Tunnen sidet kõikide loojatega läbi ajaloo. Omadel väga erinevatel viisidel ajame kõik sama asja. Seda kontakti on eriti huvitav leida hästi pika ajavahemiku tagant, näiteks koopamaalingutest. Grafitit peetakse värskeks kunstivormiks, kuid seinale joonistamine on kõigist kõige vanem kunstivorm. Kriipamised seintel on meid saatnud läbi kogu inimajaloo.

Kas olukord maailmas, sõjaoht, kriisid on teie loomingut mõjutanud, kuidas?

Saabuvatest kriisidest tegin Tallinna 2020. aasta kunstibiennaalil suurnäituse „Viimsepäeva Katedraal”, mis käsitles erinevaid stsenaariume inimkonna eksistentsiaalsetest ohtudest. Märgilisel kombel sattus selle teostus globaalse pandeemia algusega samale ajale. Siiani on kõik seal käsitletud hoiatused täide läinud, maailm on muutunud järjest ebastabiilsemaks ja surmatants kogub üha suuremat hoogu.

Ka sõjatemaatika hakkas mu loomingusse lekkima juba enne Vene täisinvasiooni Ukrainasse, kui tormieelset pinget oli õhus tunda. Nüüd on mu looming juba otseselt kaasatud sõjategevusse, sest kusagil Ukraina rindel sõidab minu kujundatud soomustatud auto.

Kas armastus päästab maailma? Või ilu?

Jah. See on meie ainus vabandus, kuid see-eest kaalukas. See kaalub üles kõik jama, mis me läbi aegade oleme kokku keeranud. Kõik need koledused ja patud on tühitähi võrreldes sellega, kui suurel määral oleme me võimelised looma ning kogema ilu ja armastust.

Kuidas te oma töid müüte? Kunstimuuseum ju ei osta ära sillaalust või majaseina? Samas mõni rikas metseen äkki just seda teeb? Kuidas see käib? Kirjeldage palun.

Mitmed minu tööd on leidnud teisaldamist koos seinaga. Tallinnas Telliskivi kvartalis sattus teos lammutatavale seinale ning see lõigati koos müüriga välja ja koliti mujale, eraldi eksponeerimiseks. Ühel korral on seda juhtunud ka illegaalselt, nimelt varastati mu teos tänavalt nii, et plangust eraldati vastav tükk mootorsaega. Palamuse poe lammutamisel jäeti aga ainsa asjana alles sein koos surematu teosega „sure, koer” ning selle ümber ehitati uus pood. Lihtsam viis minu teoste omanikuks saada on neid osta lõuendil ja seda saab teha kunstiportaalis noba.ac.

Ilmus Maalehes. Pildid erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.