See lugu ilmus esmakordselt 26. märtsi Maalehes. Teatritasku avaldab loo esialgse variandi, mida hea toimetajakäsi ei ole silinud.

Margus Mikomägi

Kui ma märtsi alguses Märjamaal Jaak Alliku Kuressaare linnateatris tehtud lavastust „Tapatöö jumal“ vaatasin, ei oldud Ugala teatrit veel käratsemisega lammutama hakatud.

Selle loo pealkirja mõtlesin kah välja juba siis, kui teatrist tagasi sõitsin. Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud näidend mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki „Kes kardab Virginia Woolfi“ ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.

Lugu teatrist ja tapatöö jumalast jäi seisma mitmel põhjusel. Esiteks on mul viimasel ajal tunne, et ma ei tea, kellele kirjutada, kui kirjutan teatriloo, mille avaldab, noh näiteks Maaleht. Kas ma kirjutan neile, kes on selle lavastusega seotud? Kui nõnda, siis ehk oleks lugu teistsugune ja poleks lugu, vaid kiri osalistele. Kas nad seda saada tahavad üldse? On seda vaja lugeda kõigil? Kui kirjutan lugejaile vaid, siis peaksin ette kujutama publikut, kes võiks saada osa järgmistest etendustest? Siin tuleb kirjutamisel mängu mõte, et see seltskond omakorda ei pruugi ju üldse huvituda nendest asjadest, millest mina huvitun…

On väga, väga hirmutav, et üsna pea pärast Märjamaal nähtud teatrietendust mängiti päris elus maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus tunda.

Loe edasi Kes kardab tapatöö jumalat →

“Ruja”pärjati 2008.aasta parimaks lavastuseks.

Margus Mikomägi

Tartus kaheksal korral mängitud rokkooper* “Ruja” oli ühe põlvkonna ja aja ja elu lugu. Teatraalne, loominguline, eestimeelne, sümpaatiast kantud.

Usun, et aasta oli 1973, seega tänase ametliku avaliku arvamuse jaoks sügav stagnatsioon ja pime aeg.

TPI aulas on Ruja kontsert. Ma olen 17aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Rein Rannap (20) ja loeb ette Õhtulehes ilmunud artikli ansamblist Rolling Stones. Lugu on tolle aja ametlik arvamus. Kõige pehmemalt öeldes öeldakse, et see, mida ansambel teeb, ei ole muusika. Rannap loeb loo ette ja ütleb: “Nüüd me esitame teile ansambli Rolling Stones loo “Angie”.” Lavale tuleb Urmas Alender ja laulab. Laulab nii, et enamik publikust nutab. See on ainus kord, kui olen kuulnud Ruja esituses ingliskeelset lugu.

Loe edasi Suudlus läbi juba jäätunud klaasi →

Märkimaks Tammsaare ja Nüganeni ja Linnateatri uhket olemist ja vabariigi 91. sünnipäeva auks samuti, ilmutab Teatritasku 2008.aasta 5. juuli Teatrikülgedel ilmunud loo.

Loe edasi Teekond Tammsaare, Nüganeni ja teatriga Vargamäel, mõistmaks maailma ja iseennast →

Margus Mikomägi 

Mine tea, kas õhus oli teistmoodi hingestatus kui see esimene kord, kui vaatasin „Sõduri“ etendust Eesti teatri festivali ajal paar aastat tagasi. Igatahes mõjus see, mis nägin nüüd Raplas, mulle sootuks vähem igavikuliselt ja sootuks enam ajalootunnina kui esimesel vaatamisel.

Vahepeal on näitlejad Ain Lutsepp ja Roman Baskin mänginud seda lugu Ameerikas ja Eestimaal. Rapla etendus kandis järjekorranumbrit 47 ja R.A.A.A.Mi hinge Märt Meose sõnul võis see olla viimane Eestis. Kolmapäeval sõitis trupp Austraaliasse, kus on plaanis mängida veel seitse korda.

Olen 2007. aasta septembris Teatrikülgedel “Sõduri” kohta kirjutanud: „Mõlema näitleja tase on selline, et neid võidki vaatama jääda. See, millise häälega Baskini sõdur loeb kindrali armastuskirja oma naisele, milliste silmadega lunib endale kindrali Georgi risti… See, kuidas Lutsepa kindral ütleb sõna „armastus“, kuidas räägib lugu prantsuse koka kimbatusest rasvase liha valmistamisel, kuidas ta püüab jääda väärikaks…”

Loe edasi Sõdur läks Raplast Austraaliasse →

Margus Mikomägi

VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“ Katariina Lauk, 14 aastat vangis istunud 34 aastat vana kommunist Maria, ei mõista ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“

Loe edasi Ingel, ingel, vii mind taeva →

Margus Mikomägi 

Pilistveres surnuaia kõrval vanas aidas, millest ehk kunagi saab küüditatute muuseum, esietendub täna Ain Saviaugu kirjutatud näidend Venemaa möödunud sajandi alguse suurkuju Grigori Rasputini teekonnast maises elus. Ja mitte ainult.

Enamikul näidendi tegelastel on tõesti ajalooline taust ja tegevus jääb Venemaa suurte muutuste aega. Rasputini tapmise ajal käib maailmasõda ja sellele järgneb revolutsioon, mis toob võimule kommunistid. Tsaaripere, kes otsapidi tegutseb Pilistvere aidas, tapetakse samuti. See eelnev on taust vaid ja seda, tundub, ei tuleks ületähtsustada.

Loe edasi Rasputin: Rahvakese jaoks on vaja elada →